välja kuulutama, see oli tema puhul täiesti ootamatu. Sellel pidi küll mingi eriline põhjus olema!
„Noh, eks see oleneb juba sinust, kas võtan või mitte,” heitis Marju samuti naljatoonis tagasi, aga see oleks nagu tema kiire nõustumise salapära veelgi rõhutanud. Kas temal on ka mingi salahuvi, millest ma pole seni teadnud, välgatas Ronaldis kahtlus. Aga Marjul on juba küllalt vanust, seitsekümmend kuus, pealegi pole ta meeste vastu eluaeg huvi tundnud, kust tal see kirg veel nüüd tekkima peaks!
Ronald võttis telefoni.
„Tere, Madis! Kas sa kujutled olukorda, Marju on tõesti nõus!”
„Mis sa mõtled, seda sanatooriumi minekut või?”
„Just! Ta oleks justkui rõõmus, et saab minust mõneks ajaks lahti.”
„Kas sina temast siis ei taha puhata?” vastas Madis küsimusega.
„Kurat, nii ootamatu lugu… Ei oskagi äkki arvata, kas tahaks või mitte. Ja ma ei taipa, kuidas mu naine on äkki nii usaldav.”
Madis laskis kuuldavale midagi naerutaolist, mis küll just ehtsalt ei kõlanud.
„Ju ta arvab, et meietaolisi vanakesi on juba ohutu omapead kõndima lasta! Teab omast käest, et sinust nagunii enam asja pole, mis muud! Mina ennast küll veel nii ei tunne, aga ära sellest Marjule igaks juhuks räägi. Siis on ju meie minekuga kõik korras, mis?”
„Tead, Madis, naera, kui tahad, aga mina olen vist juba sedavõrd mandunud, et pole lihtsalt harjunud ilma Marjuta pikalt olema! Ega vist oskagi olla, kuidagi imelik on.”
„Mees, kurat! Sulle pakutakse ideaalset võimalust ennast Soome rikaste naiste hulgas välja elada, ja sina ei taha! Mina sinu asemel küll tahaksin,” seletas Madis ülepakutud bravuuriga, nagu oleks tal tõesti meri põlvini.
„Noh, neid väljamaa pensionärimutikesi olen ma ka siin Tallinnas näinud, second-hand kaup, pole just minu maitse. Need sobiksid rohkem muuseumi või nii,” püüdis ka Ronald üleolekut näidata. Kui mehed omavahel räägivad, tekib paratamatult mingi rivaalitsemise moment, et teisest ei tohi viletsam olla, aga teatud piirini tuleb siiski iseendaks jääda.
„Tead, Ronald, sina hakkad lihtsalt vabatahtlikult vanaks jääma, muud midagi! Lased lipu alla ja tõstad käed üles. Vara veel, mees, vara!” ütles Madis noomivalt.
„Mis ma lasen, kui enam pole seda nööri, mis lippu üleval hoiab! Nii et sina tahad minna sanatooriumi, jah? Ja mind kaasa võtta?”
„Jaa, päris kindlasti! Mis meil seal kahekesi viga, ja sina saad nädalakese ilma oma eide näägutamiseta elada. Küll sa näed, et elaksid hea meelega kauemgi, aga eks see pagana rahakott on vist ka sinul õhukesevõitu.”
Oligi selleks korraks kõik. Konkreetsed plaanid, et millal minna ja mismoodi, jäid veel pidamata ja Ronald võttis selle kõigepealt Marjuga jutuks.
„Mismoodi minna? Mis imelikku moodi sinna Pärnusse siis ikka minnakse – istud aga bussi ja sõidad, mis sellest küsida!” ütles Marju imestust varjamata.
„Ma mõtlesin, et võtaks õige auto. Harjunud, et kodust eemal on see mul alati käepärast.” Alles siis, kui ta oli selle välja öelnud, sai Ronald naise ilmest aru, et oli üpris rumalasti mõelnud.
„Miks meie auto peab kasutult seal parkimisplatsil seisma, kui mul võib seda siin vaja minna?” küsis Marju juba kerge õelusenoodiga hääles. „Sa justkui ei mäletagi, et ka minul on juhiluba?”
Õnneks oli sõber Madis hoopis teisest puust, tema vastas Ronaldi küsimise peale otse ja kindlalt:
„Mismoodi läheme? Minu autoga ja kogu lugu!” See tuli Madise suust tõelisel komandöritoonil, kuigi ta oli omal ajal Vene sõjaväes aega teenides vaid jefreitoripaelakese pagunitele saanud. Ning Ronald mõtles, et kuigi nende sõprus on kestnud ligi pool sajandit, pole ta mitte kunagi osanud ega vist tahtnudki Madise alati enesekindlat käitumist imetleda ega ammugi mitte kadestada.
2
Sanatoorium „Meretuul” oli Madis Niinepuule viimse nurgani tuttav koht, sest oma kadunud naise Leiliga olid nad oma nelikümmend kaks aastat kestnud abielu jooksul siinseid mugavusi ja ravi ligi paarkümmend korda nautinud, viibinud siin iga kord nädala või vahel ka kaks. Need lõõgastuspausid olid nende halliks kippuvasse igapäevaellu vaheldust toonud, olid nagu aknad, mis argiselt hämarasse eluruumi vahetevahel lasid päikest paista ja tekitasid vähemalt ajutiselt lootusrikka tunde, et elada on võimalik ka tavaliseks saanud olmemuredeta.
Tõeliselt hingeülendav oli juba vaade, mis siin avarast aknast, veel enam aga selle taga laiuvalt rõdult avanes: piiritu veeväli, mis taevas etenduvat valguse- ja pilvedemängu alati rahutus veepeeglis omamoodi tõlgendas, ja nii sel taeval kui ka tema peeglil oli tuhat erinevat nägu. Meri võis olla leebe ja ohutu nagu nurrulööv kassipoeg, aga ka ootamatult, lausa üleöö süngeks ja ähvardavaks muutuda, ning end paksu pilvetekiga katnud taevas sisendada lootusetustunde, et mitte kunagi enam ei ilmu sinna rõõmutoovat eluallikat, päikest. Sest lõputult suur mässav meri oli selle ära keelanud, nii kõikvõimas meri, et tema tujudele pidid kõik vastuvaidlematult alluma.
Mere vahelduvast tujukusest hoolimata oli Madis ennast sanatooriumis alati hästi tundnud. Ta oli kogenud, et ka pärast kõige süngemat tormiilma tuul vaibub, meri rahuneb, pilved kaovad ning päike naeratab jälle nagu lepitust otsides. Looduses on samamoodi kui abieluski, kus pärast taevani tõusnud tüli tunded jällegi rahunevad ja närvipinge laandudes söandatakse taas teineteisele naeratada ning lepitust otsida. Tunne on sama, kuigi inimeste puhul on tegemist võrdsete partneritega, mitte nagu kaldalt merd imetledes, et üks on lõputult suur ja teine tolmukübemena tühine.
Kui varem oli Madis siin viibinud alati koos Leiliga, siis nüüd, kui ta juba neljandat aastat lesepõlve pidas, pidi sanatooriumipuhkus olema teistmoodi: mehed omavahel, Madis ja Ronald. Kaks pensionärist vanameest, kes nüüd ratastega kohvreid järel vedades astusid mööda pikka koridori – Madis asjalikult ja emotsioonideta, Ronald aga alatasa ringi vaadates ja ümbrust uudistades. Toa number 217 ukse juures jäi Madis seisma ja torkas võtme lukuauku.
„Vaatame siis järele, missugune tuba meile anti!”
„Eks need kõik on vist ühtemoodi,” arvas Ronald. Ta oli sõidust väsinud, oleks tahtnud juba asemele pikali heita ja selga sirutada.
Tuba oli tõesti samasugune nagu alati, veendus Madis. Kaks kušetti, madalad öökapid, kirjutuslaud, riidekapp, väike televiisor. Ta jättis kohvri ukse juurde, astus toa keskele ja vaatas rahulolematult ringi.
„Telekas on ikka samasugune kui ennegi, väike nagu seasilm! Kumba voodit sa tahad?” küsis ta siis ja vastas ise: „Mina tahaksin aknapoolset.”
„Ongi hea! Mul siit tagumisest lühem maa kusel käia, öösel hakkab ikka paar korda pakitsema,” viipas Ronald tualettruumi ukse poole. Ta riputas veidi kõheldes jope varna ja heitis kušetile pikali. „Selg väsis sellest pikast autos istumisest ära, tahaks veidi sirutamist.”
Madis urahtas vastuseks midagi arusaamatut, tema arust polnud see teema, millest pikemalt juttu teha. Ta avas kohvri, võttis sealt sülearvuti ja hakkas seda lauale sättima.
„Näe, sa oled isegi laptopi kaasa võtnud!” imestas Ronald.
„Vaatan, kuidas siin internetiga on… Maailmaga peab kontakt olema.”
„Nojah,
