kirjutamata kokkulepped tuleb sõlmida sageli pigem iseenda ego kui oma elukaaslasega. Õnneks oli Marju Sarrik juba nende ühise elu algul avastanud põhitõe, et abielus peab rohkem rõõmu tundma andmisest kui saamisest. See tõde imbus temasse täiesti iseenesest koos tundega, mida isegi veel tänapäeval nimetatakse ammugi vanamoodsaks tunnistatud sõnaga – armastus. See tunne oli aastakümnete jooksul küll mitmeid metamorfoose läbi teinud, kuskile tagaplaanile nihkunud, aga ta oli senini olemas.
Nooruses olid nad Ronaldiga oma erinevusi, aga ka tormakust palju teravamalt üle elanud, siis sündis nende vahel alatasa pahandusi ja vastastikku turritamist; ajapikku aga süvenes naises veendumus, et ta on endale hea mehe saanud. Just Ronald oli see, kes oli esimesena jõudnud sõnatule arusaamisele, et neid ühendavad jõud on erimeelsustest kõrgelt üle ja küllap see aitaski nende algse armastuse külge tugeva kokkukuuluvustunde kasvatada. Ronald oli tasakaalukas ja vahel isegi liiga sõnakuulelik abikaasa, kes oli nõus igasuguse initsiatiivi täielikult Marjule loovutama. Ronaldi poolest oleks tubakas ja õlu võinud müügilt kaduda, tema neid ei tarbinud ja oskas rahaga mõistlikult ümber käia. Mida peaks üks naine veel tahtma?
Mis aga Marjule eriti tähtis tundus – erinevalt paljudest tuttavatest ei tundnud tema mees nõrkust ka kangema alkoholi vastu. Ronald polnud küll mingi karskusejünger, aga oskas kinni pidada põhimõttest, et viina võetakse vaid siis, kui see on sobiv või kombetäiteks vajalik, aga alati nii vähe kui võimalik. Ning Marju võis vaid kaastundega vaadata suures kortermajas elavaid sookaaslasi, kes mõnikord oma tugevalt nokastanud mehi käevangus koju talutasid või pidid alatasa skandaale korraldama.
Oma abielu jooksul olid Marju ja Ronald teineteisest ka lahus olnud. Noores põlves juhtus seda rohkem, siis oli mehel algul elektrifirmas vahetustega töö, mis tähendas, et iga neljanda öö pidi Marju nende laias abieluvoodis üksinda veetma; seejärel läks Ronald tööle projekteerimisettevõttesse, ja seal saadeti teda aeg-ajalt töölähetustesse, mis kestsid mõnikord mitu päeva. Kunagi oli Ronald isegi kaks nädalat järjest Moskvas mingitel täienduskursustel viibinud, aga siis polnud Marjul aega üksindust tunda, siis olid lapsed väikesed – Neeme ja Ursula. Nüüd on poeg Eestimaa tolmu jalgadelt pühkinud. Neeme kolis kogu perega Soome – väidab küll siiamaani, et ajutiselt –, aga Marju peab leppima vaid aeg-ajalt tema telefonist kostva häälega ja pelgama, et see ajutine olek tema eluajal ei lõpe. Ursula aga süvenes teadusesse ja uurib Tartu ülikooli laboris mingit geenivärki. Pärast pensionile jäämist on tulnud nii Ronaldil kui Marjul aeg-ajalt mõningaid päevi haiglas veeta, küll uuringutel, aga ka ravil viibida. Kojupääsemine tekitas siis mõlemas alati rahuldustunde: seekord anti meile veel aega koos olla…
Nüüd aga oli sõber ja ammune töökaaslane Madis teinud Ronaldile isemoodi ettepaneku koos sanatooriumi minna, ja Marju ei leidnud põhjust, et seda maha laita. Kui Ronald tahab minna, mingu! Ilmselt on see tema tervisele kasulik, mees kurdabki alatasa radikuliidi ja põlvede üle, mis trepil kõndides mõnikord valu teevad.
Nii oligi Marju pikalt järele kaalumata nõus olnud, aga ta lohutas ennast mõttega, et see tähendas temapoolset hoolivust või isegi hoolitsust, kuigi mõte iseenesest ei tulnud temalt. Aga hiljem hakkas ta ikkagi kahetsema, et oli niisama lihtsalt ja vabatahtlikult ennast sellest minekust kõrvale jätnud – oleks ju kõigiti õige ja vajalik olnud öelda: tore, mina tulen ka ja Madis võib endale seal omaette toa võtta! Sest sanatooriumis on igal vanuril lootust oma tervisele kuigivõrd abi saada. Pealegi oleks vist ka pere rahakott niisuguse ühise mineku välja kannatanud. Aga siis oli juba hilja midagi muuta, see oleks meestele temast ebajärjekindla ja isegi veidra mulje jätnud, nagu oleks ta tahtnud nende sealseid tegemisi kontrollima hakata.
Pettumuse asemel elas Marju veelgi rohkem heategija rolli sisse, sest iga hea tegu toob inimesele alati rahuldustunde. Suur osa inimkonnast tunneb seda rahuldust eriti siis, kui nende häid tegusid märgatakse ja tunnustatakse, aga igaühel on ka tilluke sisemine mina, kes nendest tegudest väärikamaks muutub ja nende peale mõeldes rahulolevalt piiksatab. Ometi tundis Marju, et talle vaid sellest ei piisa, ja juba järgmisel päeval helistas ta sõbranna Katrinile.
„Tere! Tahtsin sulle teatada, et ma elan eilsest alates üksikus põlves! Võiksime koos midagi huvitavat ette võtta, kas või teatrisse minna.”
„Mis sa… Kus Ronald on, jäi haigeks või? Viidi haiglasse, ega ometi mitte insult või midagi muud tõsist?” ehmus Katrin.
„Ei, mul on abielupuhkus, muud midagi!” Marju rääkis kiiresti põhilise ära, et saatis mehed omapead sanatooriumi, las parandavad seal tervist, ja tema on kogu nädala vaba inimene. „Sa võiksid pärast tööd minu juurest läbi astuda, ajaks natuke juttu ja peaks plaani!”
Katrin Väinla oli olnud Marju töökaaslane, samuti raamatupidaja, temast kümmekond aastat noorem ja töötas veel praegugi, kuigi oli juba pensioniealiseks saanud. Aga ta teadis oma tervise korras olevat, väitis rahulolevalt, et numbreid ta veel tunneb, ja sellepärast võib oma tööd rahumeeli edasi teha. Seda enam, et oli poolteist aastat tagasi oma südamehaigust põdenud mehega Pärnamäe krematooriumis lõplikult hüvasti jätnud.
Õhtul istusidki mõlemad naised Sarrikute elutoas, linikuga kaetud diivanilaual termoskann kohviga ja üht-teist suhupistetavat.
„Mina küll õhtuti kohvi ei joo, aga teeme täna erandi,” oli Marju nõustunud, kui külaline küsimise peale – teed või kohvi? – kohvi nõudis.
„Mis sul on, ei saa pärast kohvijoomist magada või?” küsis Katrin.
„Just! Mul on see unevärk niigi sassis, seda enam kohviga. Kui poolest ööst ärkan, siis vahin tund või poolteist lakke, enne und ei tule.”
„Eks see on minulegi tuttav tunne! Kui Artur veel haige oli, tuli neid öiseid ärkamisi tihti ette. Ja kõige rumalam on see, kuidas mõtted hakkavad siis und eemale tõrjuma, mõtled igasugu lollusi ja tekib justkui mingi mõttekramp… Tuleb hirm, et ei leiagi õiget mõtet, mis rahu annaks!”
„Mina seda hirmu ei tea, aga tigedaks teeb küll – muudkui kuula aga, kuidas Ronald kõrval nohiseb ja norskab, aga ise und ei saa! Tema on mul eluaeg hea unega olnud.”
Katrin saatis Marjule pika pilgu.
„Hea unega võib Ronald ju olla, aga üleüldse on sul mehega vedanud! Sinul pole neid muresid kunagi olnud, mis minul oma hädise mehe kõrval olid, haigus tegi nii teda kui mind jubedalt närviliseks ja kui mõlemad on närvis, siis on loomulik, et üks riid järgneb teisele! Aga kui ma teid vaatan, tuleb lausa kade tunne peale, teie elate kogu aeg nagu tuvikesed. Ronald on nagu vana rahu ise, ega tema pole vist sulle ühtegi paha sõna ütelnud,” seletas Katrin. See ei kõlanudki eriti sõbralikult, öeldus kostis isegi kadedust, nii et Marju selle peale kulmu kortsutas ja tundis, et peaks teise hoogu natuke taltsutama.
„Eks me elame tõesti hästi, aga ega meie elu ikka päris tuvikeste moodi ka ei käi! Me jätame lihtsalt oma pahandamised enda teada, ei lähe neid küla peale kuulutama. Ja mina arvan, et päris ilma pahandusteta ei saada üheski peres läbi! Kui on ikka kaks inimest, on ka kaks arvamist ja harva, kui need täpselt kokku lähevad.”
„Ükskõik, aga teie olete ikkagi kahekesi! Minul on vahel tunne, et isegi pahandada oli parem, kui üksi kodus istuda ja oma mõtteid keerutada, nagu mina praegu… Ja eks ma töölgi käin rohkem sellepärast, et muidu ei tule rahaga välja, pensionist ju ei aita: korter, telekas, elekter, internet. Süüa tahaks ka natuke!”
„Vaata kui hea, et sa oma vana autoloksu maha müüsid, enam sa remondi ja bensiini peale raha ei kuluta,” nöökas Marju, aga muutus kohe tõsiseks ja küsis üsna ettevaatlikult: „Kas sa… see, et… ei ole selle peale mõelnud, et võiksid endale veel elukaaslase leida? Sa oled ju küllalt noor inimene, alles kuuskümmend viis, pikk elu veel ees.”
Marju
