abielumees ei saa ühegi võõra partneriga täiusliku suhteni jõuda, see polegi võimalik, sest hing jääb haigeks. Sain aru, et oma südametunnistust saab maha salata ainult vilets, primitiivse iseloomuga inimene, kes ei oskagi tunda seda ahistavat, räbalaks käristatud tunnet, mis pärast jääb… Sellepärast ma ei olegi mitte kunagi ühegi müüdava naise juures käinud! Jaa, ma tean, et hetkeks võib võõraga ju ideaalne füüsiline klapp sündida, aga hing ei tule kaasa ja pärast tekib veel hullem kassiahastus kui siis, kui oled ennast silmini viina täis kaaninud. See rikub kõik, teeb säärase suhte odavaks ja vastikuks, jätab tunde, et oled lihtlabane varas!”
Ronald vaatas pihtimishoogu sattunud Madist imestunult ja peaaegu härdalt, ise mõeldes, et nad on küll igiammused tuttavad, aga sõbra sisemuses on veel palju avastamata ja üllatavalt meeldivaid jooni. Niisuguse sügavuti kaevumise, oma hingesügavuse paljastamiseni ei olnud nende jutuajamised seni jõudnud ning see praegune äratas Ronaldis Madise vastu austust ja isegi omamoodi kadedust. Ronaldi mõte pöördus võrdlust otsides enda kogemuste juurde ja nagu iseenesest tekkis küsimus: kas mina üldse olengi osanud oma abielusse Marjuga, sellesse meie vahel üsna tihti möllanud tunnete virvarri niiviisi analüüsivalt ja kriitiliselt suhtuda? Kas ma üldse olen püüdnudki meie lahkhelide põhjusi sügavuti, ka Marju seisukohast lahti mõtestada? Ei, mul on alati olnud lihtsam tema tahtmisele järele anda! Aga näe, Madist piinab veel nüüdki, neli aastat pärast naise matmist teadmine, et ta on Leilit petnud. Kuigi ta ju ütles, et Leili oli frigiidne, seksuaalselt külm naine!
„Mis meiesugused siis peaksid tegema?” küsis Ronald omajagu nõutult. „Praegu ma taipan, et minulgi võib samasugune probleem olla, ka mina pole Marju juures kunagi erilist kirge tundnud, isegi nooremalt mitte. Aga ma olen vist tuim inimene, ma pole sellest eriti numbrit teinud. Mul oli alati lihtsam ta rahule jätta! Aga küla peale abi otsima minna – selleks pole ma küll vajadust tundnud.”
„Sinul seda probleemi ei ole, Marju on kõigiti normaalne naine!” See vastus tuli Madiselt kiiresti ja kõlas kummaliselt kindla teadmisena. Kust ta seda teab, et saab niimoodi öelda? välgatas Ronaldi peas mõte ning ta heitis sõbrale pika ja uuriva pilgu. Küsis siis kahtlust varjamata:
„Kuidas sina tead seda niimoodi Marju kohta öelda?”
„Ma elan silmad lahti ja näen, mis ümberringi toimub. Ning Marjut tunnen ma niisama kaua kui sindki, eks selle aja jooksul on mõndagi juhtunud… või juhtumata jäänud.”
Juhtunud või juhtumata jäänud? Ronaldi pilk muutus veelgi uurivamaks. Raske on leida aastakümneid tuttava inimese juures midagi uut, mida seni pole märganud. Jah, muidugi pole see Madis nüüd enam ammugi too mustermees, kellega nad kunagi nii elektrifirmas kui hiljem projekteerimisbüroos koos töötasid. Tollal oli Madis olnud mustade käharate juuste ja üsna enesekindla käitumisega noor mees, tõeline naissoo pilgupüüdja. Büroo naised-tüdrukud naeratasid temale hoopiski armsamalt kui mõnele teisele. Huvitav, kas ta siis ka Marjus mingit huvi äratas, sest olin Ronaldi ju oma sinisilmsest lihtsameelsusest üsna ruttu meile külla kutsunud. Siis oli Madis veel poissmees, ta abiellus hilja, vist ligi kolmekümneselt. Siis ta polnud veel oma Leilit leidnud, ja Marju ees käitus ta kuidagi kohmetult. Küllap sellepärast, et Marju oli tollal noor abielunaine, pealegi viimaseid kuid rase, ja sel ajal peeti naise niisugust olekut justkui häbiväärseks. Marjuga oli tookordse küllakutsumise pärast isegi pahandus tekkinud.
„Oskad sina ka lollusi välja mõelda! Kas mina pean siis kodunt ära minema, kui see noor saks külla tuleb?”
„Miks sa peaksid ära minema?” oli Ronald hämmastunult küsinud.
„Sa vist ei teagi, et ma olen seitsmendat kuud rase? Ei märkagi, et ma olen keskpaigast ümmargune nagu maakera?”
„See… see on ju abielunaise loomulik olek, mis sellest häbeneda?” oli Ronald abitult seletada püüdnud, aga asjata.
„Loll!” Sellesse ühesilbilisse sõnasse oli Marju koondanud kogu nördimuse, mida ta sel hetkel Ronaldi vastu tundis. Korter oli neil siis väike, vaid kahetoaline, varjuda sai ainult magamistuppa, aga lõpuks oli Marju ikkagi soostunud külalisega lauda istuma ja pärast sellega isegi rahul olnud.
„Täitsa tore poiss see Madis! Teda võiksid mõnikord veelgi külla kutsuda!”
Jah, huvitav, kuidas mõned asjad läbi aastakümnete meelde jäävad… Aga see mees, kes praegu siin sanatooriumitoas laua ääres istus, polnud enam sugugi tolle Madise moodi, aastad olid oma töö teinud ja tema välimust armutult töödelnud. Kunagiste tumedate juuste asemel ümbritses pead hõredavõitu hall juuksepärg, milles polnud endistest lokkidest enam palju järel. Kulmud, mis omal ajal tumeda sirge joonega tema nägu ilustasid, olid nüüd halliks pleekinud ja tumedate prilliraamide taha varjunud, ning varem hele näonahk kuidagi laiguliseks, isegi tähniliseks tõmbunud. Lisaks ilutses põsel üsna kopsakas ümar moodustis, mingi vanadusvistrik, mis sinna kuidagi ei sobinud.
3
Juba esimesel õhtul pärast Ronaldi ärasõitu hakkas Marju Sarrik esialgu tekkinud vabanemistunde kõrval tundma ka isemoodi, tasapisi aina enam nakitsevat muret. Kui tervelt kolmveerand oma elueast ollakse teisega seotud, vormib see koos elanud inimesed teineteisele sobivaks, jätab mõlemasse sedavõrd reljeefsed jäljed, et neist ka kõige parema tahtmise juures enam lahti ei saa. Aastakümnetega kujunenud harjumused suunavad inimese tegevust ka siis, kui selleks hetkel põhjust ei ole. Järgmisel hommikul kaerahelbeputru keetes oli Marju täiesti mehaaniliselt lisanud kastrulisse tavapärase portsu helbeid ja taipas alles sööma hakates, et sööjaks oli seekord vaid tema üksi. Hajameelsuse põhjus oli aga selge – tema murelikud mõtted kargasid ikka ja jälle Pärnusse Ronaldi juurde: kuidas tal seal on, kas mees taipab õigel ajal sokke vahetada või basseini minnes vannilina kaasa võtta? Kuidas Ronald üldse senitundmatus olukorras hakkama saab, kui mind kõrval ei ole? Mehed muutuvad ju vanas eas jälle lasteks, keda peab alatasa õpetama ja suunama, neile lakkamatult üht-teist vajalikku meelde tuletama, ja mis parata – jätkuvalt peab ka nende tervise järele valvama. Marju mõtteviis ei erinenud seega millegipoolest tuhandete teiste samaealiste abielunaiste omast, kes end vaieldamatult oma meestest kui mitte just otseselt targemaks, siis vähemalt hoolivamaks peavad.
Jah, sõber Madis oli küll ärasõidul lubanud Ronaldi järele valvata, aga küllap see lubadus oli rohkem mokaotsast, vaid minu rahustamiseks antud, mõtles Marju murelikult. Ja mis see Madiski suudab, ise peaaegu sama vana kui Ronald, vaid neli-viis aastat noorem. Aga ikkagi palju tublim, seda on ta eluaeg olnud! Ja mitte ainult seda…
Marju ohkas ja tundis, et siit edasi ta ei tahaks mõelda. Ronaldil on Madisega muidugi hea olla: esiteks saavad nad hästi läbi, teiseks on Madis selles sanatooriumis enne mitu korda käinud, tunneb sealset olukorda ja kombeid, aga eks tema käis seal oma kadunud Leiliga, ja siis oli muidugi naine see, kes teda õpetas, et mis, millal ja kuidas, tõmbas Marju oma mõttelõngale sõlme peale.
Marju Sarrik oli oma eluga, aga mis veelgi tähtsam – abieluga, mis talle enam-vähem rahulikku äraelamist oli võimaldanud, igati rahul. Vähemalt sedavõrd, kui üks üle seitsmekümnene naisolevus olla saab, sest keegi vist ei naudi vananemist. See on paratamatu allamäge minek ja selle taandarenguga leppida polegi nii lihtne. Kuigipalju lohutas Marjut vaid asjaolu, et nad mõlemad Ronaldiga olid oma eale vaatamata veel täiesti teovõimelised; sellinegi seis näis aga üha erandlikum olevat, sest viimasel ajal oli nende tutvusring aina kiiremini hõrenema hakanud. Kaugemad sugulased, endised töökaaslased, nii mõnedki majanaabrid – üha sagedamini tuli äsja lahkunuile lillekesi viia. Sarrikud ise olid siiani suuremate haiguste ja õnnetusteta hakkama saanud, peaasi, et olid kahekesi, ja juba see on selles vanuses õnn. Vananedes muutub abielu järjest vajalikumaks; pere on kui hoone, mis elanikke külma, aga ka võõraste sekkumise eest varjab. Õige abielu tekitab samamoodi turvalisuse kui kindlalt püsiv ja kõigiti mugav elumaja.
Marju
