le>
Belgial on pakkuda enamat kui vahvlid ja šokolaad…
ÄRGE IMESTAGE, SEE ON BELGIA!
Tunnistan, et see avaloo pealkirjaks saanud lause ei ole minu välja mõeldud. Kuulsin seda väljendit mitmel korral kohe pärast Brüsselisse saabumist, pealegi kohalike endi käest. Nii näiteks kasutas seda ütlust flaamlastest abielupaar, kellega koos suure messiareaali arvukate suletud väravate seast seda ainsat avatut püüdsime leida, valloonlane, kes oli hollandikeelse turismiinfoga samavõrd hädas kui mina, ja meie pariislasest naabrimees, kui garaažilift taas kord ei töötanud. Ka kohaliku prügikoristussüsteemi suhtes ei suutnud naaber oma tundeid varjata: „Ärge imestage, see on Belgia! Nad ei räägi ju siin isegi korralikku prantsuse keeltki mitte!.. Mina võin seda öelda, ma olen pärit Pariisist,” lisas ta ühtlasi… Prantsuskeelsete belglaste kõnepruugis on tõepoolest sõnu ja väljendeid, mis erinevad prantsuse kirjakeelest. Nii näiteks kõlab arv 90 nönaant (hääldusest nöf – 9) ja 70 septaant (hääldusest set – 7). Korralikus prantsuse kirjakeeles kõlaks vastavate numbrite hääldus „kaatrväänktdis” ehk siis lahtiseletatult „neli-kakskümmend-kümme” (90) ja „suassaantdis” ehk „kuuskümmend-kümme” (70). Selline on muidugi nende sõnade lihtviisil, st mitte korrektse lingvistilise transkriptsiooniga, kirja pandud hääldus. Siinsel juhul olen ma igal juhul belglaste loogika poolt. Küll aga jäävad mulle kaugeks belglaste koomiksilembus, armastus paksude vahvlite ja rasvaste friikartulite vastu. Samal ajal ei väsi ma imetlemast belglaste viisakust, abivalmidust, sõbralikke ning tähelepanelikke koeraomanikke ja nende hästi kasvatatud koeri, Brüsseli hooldatud parke, pilkupüüdvaid art noveau või beaux-arts-fassaade, hubaseid villade rajoone, belglaste hekipügamiskunsti, kõikidest muudest – eriti vanadest – kunstidest rääkimata.
Art noveau on vaid üks Belgia paljudest võludest ja ahvatlustest.
Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas. Küll on aga olemas Belgia kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrektses lingvistilises tähenduses mitte. Kuidas jääb siis aga ühise rahvustunde ja mentaliteediga? Püüdes siinkohal vältida poliitilisi keerdkäike, mille üle isegi kogenud poliitikud juba aastaid päid murravad ja mida nimetatakse delikaatselt „keeletüliks”1 2 3 võiks ehk lühidalt öelda, et rahvustunne ja mentaliteet ühendavad küll etnilisi gruppe, kuid üleriigilises plaanis neist mõisteist suurt rääkida ei saa. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaaarmastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo’d ehk siis Belgia kuningriiki selle praegusel kujul. Selle mõtteviisi pooldajad annavad oma hoiakust teada rõdudele riputatud Belgia riigilippudega või kleebistega autodel, kus prantsuse keeles (Ne touche pas à mon pays!) kirjas hoiatus ja soov „Ära puuduta minu maad!” Laiema üldistusena võiks ehk öelda, et valloonid soovivad pigem kokku jääda, flaamid – eelkõige flaami natsionalistideks nimetatud – aga riiki lõhestada. Kohalikus ajakirjanduses leiab artikleid, kus väidetakse, et valloonid ja flaamid ei ela mitte ainult erinevates maailmades, vaid lausa eri universumites. See tõdemus kuulub vast siiski ajakirjanduslike liialduste hulka, kuigi see, et tegu on mitte ainult erinevate keelte, vaid erinevate mentaliteetidega, vastab tõele. Valloonidele omistatakse kui mitte just minnalaskmist, siis vähemalt muretumat meelt, flaamidele aga korrektsust ja töökust. Flaamid, kes moodustavad riigi elanikkonnast enamiku (6,5 miljonit), on häiritud sellest, et Brüsselis ja väljaspool Flandriat domineerib prantsuse keel. Flaamid valdavad prantsuse keelt – teisiti ei saaks pealinnas Brüsselis hakkamagi –, valloonid (4 miljonit) hollandi keelt aga enamasti mitte. Väidetavalt ei tea valloonid midagi flaami kultuurielust ja vastupidi. Ajakirjandus, telekanalid, haridus- ja kultuurielu on kas ühes või teises keeles ja paralleelselt kahes keeles esitletavat on neis valdkondades vähe või pea üldse mitte. Siinkohal ei saa jätta mainimata Louvain-la-Neuve’i ülikoolilinnakese teket. 1960. aastatel jõudis keeletüli Leuveni (Flandria) iidses ülikoolis selleni, et hollandikeelne ülikool ei nõustunud mingil juhul andma prantsuskeelset õpet. Nii otsustatigi rajada Vallooniasse uus prantsuskeelne ülikool, samuti katoliiklik ja viitega vanale Leuveni ülikoolile. 1970. aastail kerkiski veidi lõunapool Brüsselit ülikoolilinnak Louvain-la-Neuve. Kõige selle taustal ei hämmastagi ehk enam debatid, mis aastal 2011 jõudsid juba selleni, et ajakirjanduses arutleti tõsimeeli riigi Flandriaks ja Vallooniaks jagunemise detailide üle, teemaks sellised küsimused nagu näiteks: kellele jäävad „rahakott” Brüssel ja lennujaam, kas uuteks pealinnadeks võiksid olla Gent ja Namur, kas Prantsusmaa nõustuks Vallooniat endaga liitma jne. Tunnistan, et ühel või teisel poolel, st valloonide ja flaamide seas, lähedasi tuttavaid omamata ja perfektselt üht või teist keelt valdamata, rääkimata kohalike kogukondade elu detailsest tundmisest, ei ole „võhikul võõrsilt” võimalik tavalises tänavapildis valloonide-flaamide vahelisi erinevusi kuidagi tabada. Kui ei teaks, et Belgias on mitte ainult kõik ministeeriumid dubleeritud, vaid et Flandrial ja Valloonial on ka eraldi parlamendid ja valitsused ning et riigil ei ole isegi ühist turismiesindust, vaid on Flandria ja Valloonia eraldi turismiinfokeskused, siis ei tajuks Belgia lõhestatust väliselt pea üldse. Võimalik, et just tänu tugevale regionaalsele halduskorraldusele suudab ka üle aasta valitsuseta olnud riik argielus rahulikult toimida.
„Ära puuduta minu maad!” ütleb kiri autokleebisel.
Miks see nii on ja mis on selle põhjuseks? Sellele ei suuda ühe lausega vastata isegi asjatundjad. Lühiselgituse võiks ehk üritada sõnastada selliselt: „Valloonia saavutas oma võimsa raua- ja söetööstuse toel 20. sajandi algul kiiresti tööstuslikult ja keeleliselt valitseva positsiooni, kuid kaotas seitsmekümnendatel enamiku oma rasketööstusest ega suutnud majandust reformida. Flandrial seevastu läheb suhteliselt hästi. Regiooni tugevama majanduse aluseks on sadamad ja keemiatööstus ning dünaamilised väike- ja keskmised ettevõtted ja teenindussfäär”.4 Algul oli aga vastupidi – Valloonia oli jõukas tööstuspiirkond, Flandria vaene põllumajandusala. Nüüd on seis muutunud ning ettevõtlikud flaamid on end hästi üles töötanud ja Flandria maksumaksja peab ülal ka valloone… Lisaks jäävad Flandria alale kogu Belgia rannik, mereäärne puhkeregioon, sadamad, riigi peamine lennujaam Zaventem, tähtsamad turismi- (ja osalt ka ülikooli-) linnad Brugge, Gent, Antwerpen, Leuven ja Mechelen. Antwerpen on lisaks tuntud kui sadama- ja tööstuslinn, moe-, disaini- ning teemandiäri pealinn. Ja muidugi imetlusväärne vana flaami kunst ja arhitektuur! Valloonial ei ole sellele loetelule suurt midagi vastu panna… Muidugi on Valloonias Ardennid, vaheldusrikas loodus, mitmed kenad külad ja vanad lossid, aga on ka trööstitud väikelinnad ja väidetavalt Euroopa inetuimaks linnaks tituleeritud Charleroi, mis on siiski enam tuntud oma odavlende teenindava lennuvälja poolest. Oli aeg, mil linn oli Belgia kaevandusmetropol…
Belgia koosneb kolmest regioonist ja kolmest keele- ning kultuurikogukonnast. Kõige lihtsam on seda jaotust selgitada vast nii: riigi põhjaosa moodustab Flandria, lõunaosa Valloonia, piir nende kahe regiooni vahel jookseb enam-vähem horisontaalselt riigi keskel ja sellele piirile, riigi keskossa, jääb kolmas ametlik piirkond ehk siis pealinnaregioon Brüssel. Keeltega on asi veidi segasem. Nii näiteks ei ole olemas flandria keelt, küll on aga olemas flaami keel, mida – viimasel ajal – peetakse korrektsemaks nimetada hollandi keeleks, kuigi hollandlased ütlevad, et pole need flaamid – nii nimetatakse Flandria elanikke – mingid õiged hollandlased ja pole ka nende keel see päris õige hollandi keel. Nii või teisiti, Belgia põhjaosa on seega Flandria, kus elavad flaamid ja kus räägitakse hollandi keelt. See fakt omandatud, vaatame edasi lõunaossa ehk Vallooniasse. Siin on asi selles mõttes lihtsam, et Valloonias elavad valloonid, kes räägivad prantsuse keelt. Tegelikult on see küll ehk pigem vallooni keel, st prantsuse keele kohalik dialekt, kuid ametlikult on Valloonia prantsuskeelne. Valloonia idaosas, Saksa piiri ääres, elab ka väike
„Juba pikka aega möllanud keeletüli ei olnud toona (1954 – H. M.) väliselt pea üldse tuntav. Tundus, et flaamid ja valloonid elasid rahulikult koos, kusjuures prantsuse keel oli ühiskonnas ja majanduses, diplomaatias ja sõjanduses üheselt ülekaalus. Belgias poleks ükski diplomaat tulnud selle peale, et õppida hollandi keelt,” Berndt von Staden, Lõpp ja algus. Mälestused 1939–1963. Tõlkinud Hanna Miller. Kirjastus Olion, Tallinn, 2005.
Enam kui kuus kuud pärast valimisi on taas luhtunud katsed moodustada Belgias valitsust. Belgia seisab silmitsi oma ajaloo süga-vaima poliitilise kriisiga,” kirjutab flaami kristlik demokraat Luc Vandeputte aastal 2008… Ajakiri Maailma Vaade , Tallinn, 2008, nr 4.
„Belgia on nüüdseks juba rohkem kui aasta ilma valitud valitsuseta. 458 päeva on maailmarekord,” teatab Euronews 15. septembril 2011. Uue valitsuse nimetab kuningas Albert II ametisse 5. detsembril 2011, kui Belgia on olnud valitsuseta 540 päeva.
Luc Vandeputte, Belgia – lagunev riik? Ajakiri Maailma Vaade, Tallinn, 2008, nr 4
