lõppu ja ühtlasi kuldajastu algust Hollandis ehk siis Seitsme Ühendatud Provintsi Vabariigis. Pidevad vastuolud üheltpoolt Hollandi ja Hispaania vahel ning teisalt Habsburgide ja Prantsusmaa vahel räsisid piirkonda sajandeid. 1790. aastal ilmus esimene vihje tulevasele Belgia riigile. Nimelt kuulutasid Lõuna-Madalmaad – siis juba Habsburgide Austria liini valduses – end revolutsioonipuhangus keiser Joseph II vastu Ühinenud Belgia Riikideks (Etats Belgiques Unis), olles võtnud eelnevalt vastu iseseisvusdeklaratsiooni. Nii Lõuna-Madalmaade iseseisvumiskatse kui ka Seitsme Ühendatud Provintsi Vabariik leidsid lõpu revolutsioonituultes sündinud Prantsusmaa Esimese Vabariigi annektsiooni läbi (1795). Viini kongressil (1815) otsustati taas liita praeguse Belgia, Hollandi ja Luksemburgi alad, mille tulemusel sündis unitaarne Madalmaade ühendkuningriik. Õige pea viisid vastuolud nii usulisel kui ka keelelisel tasapinnal revolutsioonini ja Belgia kuningriigi sünnini.
Belgia kuningriik sündis 1830. aastal Belgia revolutsiooni tulemusena. Sündmus ise kõlab peaaegu dramatiseeringuna. Nimelt hakkasid 25. augustil Brüsselis etendunud prantsuse helilooja D. Auberi rahvusromantilise ooperi „Portici tumm” („La Muette de Portici”) järel kõlama publiku seast prantsuskeelsed hüüded – „Elagu vabadus!” Emotsioonide lained lõid tänaval veelgi kõrgemale ja tõmbasid iroonilisel viisil kaasa just äsjast Madalmaade kuninga sünnipäeva tähistama ilmunud rahvamassid.
Kongo päritolu belglannad kogunemassõbratari laulatusele.
Mõistagi ei juhtunud seejuures midagi lausa ootamatult väraval ja üleöö, isegi lahkulöömine Hollandist ei olnud esmalt veel jutuks. Tuli oli hõõgunud tuha all juba aastaid ning probleemid, mis tulenesid erinevustest keeles, mentaliteedis ja religioonis, olid sisse kodeeritud juba unitaarriigi olemusse. Keele puhul ei saa mainimata jätta üht Belgiale iseloomulikku momenti, mis kehtib siiani. Nimelt kasutab riigi aadelkond – kuningriigis eksisteerivad tiitlid ja seisused endiselt – ja teatud koorekiht, sõltumata oma rahvuslikust päritolust, prantsuse keelt kui „traditsioonilist ülemkihi keelt”. Hoiak mitte õppida hollandi keelt kui kunagise lihtrahva keelt on säilinud kohati tänini, nagu on tunnistanud mitmed prantsuskeelsed belglased. Seega pole praegugi ime, kui Flandrias elav ja sajandeid seal valdusi omav ning tüüpilist flaamipärast nime kandev krahv kasutab vaid prantsuse keelt. Nii pooldas prantsuse keelt ka revolutsioonipäevil suur osa flaami kõrgkihist. Lisaks mängisid rolli veel mitmed muud nüansid. Kunagi tööstuslikult edukas lõunas, st Valloonias, algas mitmetest välistegureist tingituna langusperiood, samuti valitses seal võrreldes merendusele-kaubandusele orienteeritud põhjaosaga ligi kümme korda suurem kirjaoskamatus. Viimase likvideerimisele pööras kuningas Wilhelm I küll väga suurt rõhku, rajades maa lõunaosas oma valitsusajal 1500 uut kooli. Tugevat vastuseisu tekitasid ühendkuningriigi valdavalt katoliiklikus ja prantsuskeelses elanikkonnas nii riigi poolt pealesurutud hollandi keel kui ka protestantlik religioon. Ka kohtade jaotust parlamendis peeti ebaproportsionaalseks, lisaks mitmetele muudele riigiametnike ja sõjaväega seotud korraldustele. Siinjuures ei saa jätta viitamata ühele olulisele aspektile – kasutades Belgiast rääkides allikmaterjale, tasub alati pöörata tähelepanu autorile. Flaamid ja valloonid võivad käsitleda ja tõlgendada materjali erinevalt ja nii võib ühele ja samale sündmusele või näitajale leida üpris vastakaid arvamusi-põhjendusi. Nii või teisiti, kuid revolutsiooniaasta septembri lõpul saatis Madalmaade kuningas Brüsselisse 12 000 mehest koosneva armee. Nelja-viiepäevase võitluse järel, mis tõi endaga kaasa kokku 1200 langenut, oli hollandlaste armee sunnitud lahkuma. Võim oli nüüd vabadusvõitlejate käes. Sügise jooksul moodustati ajutine valitsus ja viidi läbi parlamendi – Rahvuskongressi – valimised. Viimase peamiseks ülesandeks oli uue riigi põhiseaduse väljatöötamine. 7. veebruaril 1831 võetigi vastu Belgia kuningriigi põhiseadus. Nüüd oli vaja vaid leida kuningas! Ettepanekuid tehti mitmetele kandidaatidele, kel aga kas ei olnud vastavaid ambitsioone või ei soovinud neid sellele positsioonile teised otsustavad jõud. Lõpuks jäi valik peatuma saksa printsil Leopold von Sachsen-Coburg ja Gothal (1790, Coburg – 1865, Laeken/Brüssel), kes oli just loobunud ettepanekust asuda Kreeka kuningatroonile. Olgu vahemärkusena öeldud, et siit on pärit Belgia meedias tänini käibel olev väljend gotha, mida seltskonnaajakirjandus kasutab üldnimetusena maa koorekihi ja aadelkonna kohta. Pärast oma koduse hertsogiriigi vallutamist Napoleoni poolt (1806) suundus noor prints Pariisi. Tänu oma õe abielule Vene suurvürsti Konstantin Pavlovitšiga oli Leopoldile omistatud juba kõrgeid aukraade Vene tsaariarmees. Nii loobus ta talle pakutud Napoleoni adjutandi positsioonist ja liitus hoopis Vene armeega (1812), kus ta tõsteti 1816. aastal kindralleitnandi auastmesse. Samal aastal abiellus prints Inglise troonipärijanna, printsess Charlottega, kes aasta pärast sünnitamisel suri. Briti kuningakojaga jäi Leopold mitmete niitide kaudu edaspidigi tihedalt seotuks. Enne Belgia troonile asumist jõudis prints olla veel lühidas abielus saksa näitlejanna Karoline Baueriga. Aasta pärast kuningavande andmist abiellus Leopold Prantsuse kuninga tütre, Orléansi printsessi Louise Mariega. Sellest abielust sündis järgmine belglaste kuningas – Leopold II (1835–1909).
Leopold II monogramm Laekeni kuninglike valduste väraval.
Hollandlaste poolt leidis iseseisev Belgia tunnustamist alles 1839. aastal. Leppides uue olukorraga, nimetati senine Madalmaade ühendkuningriik ümber Hollandi kuningriigiks.
Leopold I, protestant ja vabamüürlane, on maetud koos oma kahe kuninglikust soost abikaasaga Laekeni Jumalaema kirikusse Brüsselis, nii nagu ka kõik järgmised Belgia valitsejad. Kuigi Belgia kuningakoja ajaloost annab väga hea ülevaate Belvue muuseum Brüsseli kesklinnas, kuningalossi tiibhoones, olgu siinkohal siiski üht-teist lühidalt kirjas. Kroonitud peade reas on vast kõige enam tuntud Leopold II, kes läks ajalukku nii Brüsseli ehitaja kui ka Kongo türannina. Enne troonile asumist (1865) kandis kroonprints Leopold – hiljem traditsiooniks kujunenud – Brabanti hertsogi tiitlit. Olnud 20 aastat troonil ja mõlgutanud mõtteid võimalikest koloniaalvaldustest, omandas Leopold II 1885. aastal Kesk-Aafrikas Kongo riigi kui isikliku eravalduse. Peamisteks väljaveoartikliteks olid elevandiluu, kautšuk, palmiõli, kohv, kuid ka vask, uraan, plii, teemandid jne. Väidetavalt hukkus türanliku valitseja julmuste läbi Kongos umbes 10 miljonit inimest. Aasta enne surma loovutas Leopold II oma eravalduse Aafrikas Belgia riigile. Sellega seoses nimetati riik samal 1908. aastal ümber Belgia Kongoks. Iseseisvaks sai Kongo 1960. aastal. Kuna abielust Austria ertshertsoginna Marie Henriettega sündinud poeg suri noorelt ja tütred jäid pärilusest kõrvale, asus pärast Leopold II surma troonile tema nõbu, Albert I (1875–1934). Viis päeva enne surma jõudis aga kuningas Leopold uuesti abielluda – ja nimelt Pariisi prostituudi Josephine Delacroix’ga (ka Caroline Lacroix), kellega tal oli juba kaks poega, sündinud küll aastaid pärast abikaasa Marie Henriette surma (1902). Kuningas Albert I valitsemisperioodi jäi Belgiale raskeid kannatusi toonud Esimene maailmasõda. Keeldunud Saksa keisririigi nõudest kasutada Belgiat läbimarsiks Prantsusmaale, tugevdas Albert I hoopis kuningriigi armeed ja osutas sakslastele tugevat vastupanu. Sõjajärgselt panustas rahva poolt kangelasena austatud kuningas oma isiklikku vara riigi ülesehitustöösse. Albert I hukkus õnnetult mägironimisel Ardennides Namuri lähistel. Abielust Baieri printsessi Elisabeth Gabrielega sündis belglaste järgmine kuningas Leopold III (1901–1983), kes pidi saatuse tahtel tooma oma kuningriigi läbi Teise maailmasõja. Paraku see päris sirgjooneliselt ei läinud. Esmalt jäi Belgia sõjas neutraalseks, kapituleerudes aga juba 1940. aastal. Olukord tekitas pingeid valitsuse ja kuninga vahel, kuni valitsus sisuliselt monarhi rolli üle võttis. Kuninga perekond oli aastani 1944 koduarestis oma Laekeni lossis, seejärel Himmleri käsul Saksimaal ja Austrias, kus ameeriklased nad vabastasid. Kuna rahva suhtumine oma riiki tagasi pöördunud kuningasse oli äärmiselt tõrjuv ja teda kahtlustati koostöös sakslastega, määras üleminekuvalitsus regendiks kuninga venna, prints Charlesi (1903–1983, regent 1944–1950). Leopold III suundus Šveitsi eksiili, kus uurimiskomisjon vabastas ta lõplikult süüdistusest reeturluses. Pöördunud 1950. aastal uuesti tagasi kodumaale, ei olnud rahva vastuvõtt aga sugugi parem. Kui flaamid toetasid kuningat ja soovisid tema jätkamist riigitroonil, siis olid valloonid selle vastu.
