praegune kuningas Albert II, kes astus troonile pärast oma venna Baudouini surma. Prints Albert ei olnud veel aastanegi, kui tema ema Astrid hukkus autoõnnetuses Šveitsis, kus rooli hoidnud kuninglik abikaasa kaotas kontrolli sõiduki üle. 1941. aastal abiellus kuningas uuesti, võttes abikaasaks Inglismaale pagenud flaami jõukast perekonnast pärit neiu nimega Mary Lilian Baels. Belglaste südamed kuulusid aga armastatud kuninganna Astridile ja Lilianit, tituleerituna Réthy printsessi, ei võetud iial omaks, kuigi oma ämma, lesk-kuninganna Elisabethi soosingu ja toe ta võitis. See abielu oli väidetavalt samuti üks põhjus, miks kuningas Leopold III troonist loobus. Pärast troonile astunud vend Baudouini abiellumist 1960. aastal Hispaania kõrgaadlist pärit Fabiolaga jätsid Leopold ja Lilian maha Laekeni lossi ning asusid elama ameeriklase W. Tucki rajatud Argenteuil’ lossi (Domaine d’Argenteuil, praegu eravalduses, ei ole seotud kuningakojaga) Waterloo lähistel. Abielust sündinud kolmel lapsel puudub igasugune õigus troonile. Kuna tegemist on lähiajalooga, on paljud kuningakojaga seotud arhiivimaterjalid veel kinnised ning avatakse alles aastakümnete pärast. Valitsev kuningas Albert II abiellus 1959. aastal Itaalia printsessi Paolaga, kellega paaril on kolm last – kroonprints Philipp, printsess Astrid ja prints Laurent. Kõik kolm on ammugi abielus ja valitseval kuningapaaril on arvukalt lapselapsi. Kuningas ja kuninganna elavad Brüsselis, Laekenis, kuid mitte lossis, vaid oma villas nimega Belvedère, kus nad elasid ka enne troonile asumist.
Laekeni Kuninglikud Kasvuhooned on külastajaile avatud mais.
Brüsselile on üliomane historistlik eklektika.
MITTE AINULT ARHITEKTUURIST
Kui Brüsselis midagi tõeliselt paeluvat on, siis on see arhitektuur. Muidugi on see väide subjektiivne, kuid isegi siis, kui arhitektuur üleüldse huvi ei paku, ei saa jääda märkamata selle linna pilkupüüdvad fassaadid, olgu siis tegu taastatud hoonestusega raekojaplatsil, Brüsselile nii omaste jõukate linnakodanike majadega, suurlinlikult imposantsete historistlike elu- ja ärihoonetega, hubaste või suurejooneliste äärelinna eramutega ning – loomulikult ja ennekõike – ohtra juugendiga, mis Belgias tuntud kui art noveau. Brüsseli arhitektuuriline üldpilt on sedavõrd kirju ja mitmepalgeline, et mingist üldilmest on siin raske rääkida. Belgia linnadele nii iseloomulike pruunides-hallides toonides, väikeste kahe-kolmekorruseliste, kaunistusteta fassaadidega ja kuidagi rõõmutult mõjuvate majakestega ääristatud tänavate vahele mahub kõikides suuremates linnades, sealhulgas ka Brüsselis, hulgaliselt põnevaid leide, tihtipeale siiani arusaamatult unarusse jäetud nagu unustatud ja uinuvad kaunitarid… Küllap on see unustatuse mulje siiski petlik, sest hinnalist arhitektuuri on nii Flandrias kui ka Valloonias ülirikkalikult ja aega ning raha nõudvate restaureerimistöödega tegeletakse tõsiselt ning professionaalselt. Kultuuripärandist peetakse Belgias väga lugu ning üks suurepärasemaid võimalusi sellega tutvumiseks on septembrikuu kahel nädalavahetusel. Nimelt leiavad siis aset kultuuripärandi (Journées du Patrimoine Brüsselis ja Valloonias) või avatud monumentide päevad (Openmonumenten Flandrias), mil publikule on tasuta külastusteks avatud arvukad vaatamisväärsused, kuhu muul ajal enamasti ei pääsegi. Lisaks korraldatakse mitmeid ekskursioone professionaalsete giidide juhendamisel.
on 1229. aastal linnaõigused saanud Brüsselis paraku väga vähe säilinud. Põhjusteks – nagu ikka – tulekahjud, hävingud või lausalised lammutamised. Ainus säilinud linnavärav, Porte de Hal, on küll algselt pärit 14. sajandist, kuid uuendatud täielikult 19. sajandil. Seega tasub autentseid keskaegseid linnakodanike maju, gildihooneid, gooti stiilis raekodasid ja kirikuid – Flandria erakordselt meisterliku raidkunsti silmapaistvaid näiteid – otsida pigem Brugges, Gentis, Leuvenis, Mechelenis, Antwerpenis ja mujal.
19. sajandi teisel poolel lõi Euroopas vohama arhitektuur, mis ammutas inspiratsiooni juba läbitud arhitektuuristiilidest, neid uuel moel kokku viies ja läbisegi kasutades. Ühtpidi toretsev, teisalt eklektiline, ühtpidi pilkupüüdev, teisalt segadust tekitav – just selline on historism, mis paneb küsima: on see tõepoolest gootika, renessanss, barokk või hoopis nende meenutus, tagasipöördumine ajalukku (sellest ka nimetus historism)? Historism levis ajastul, mil tööstusrevolutsioon kasvatas linnastumist ja korteripuuduse käes vaevlevat töölisklassi, kuid ühtlasi ka ettevõtjate jõukust ja ambitsioone. Suurkodanlus ihkas seisusekohaseid villasid, töölisklass vajas kortereid ja ettevõtted äripindu ning tootmishooneid. Keskajast jäänud kitsad linnatänavad ootasid laiendamist tekkiva autoajastu ja ühiskondliku transpordi tarbeks ning linnaisad unistasid linnade kaasajastamisest uhkete avenüüdega – just nii nagu seda oli teinud parun Hausmann Pariis. Belgias langes historismi periood kokku kuningas Leopold II valitsemisajaga, kes Kongos teenitud rikkustega Brüsselis rohkelt võimsaid uusehitisi rajas (Juubelipark koos sealsete pompoossete ehitistega, Aafrika muuseum Tervurenis, Laekeni kasvuhooned, mitmed esindushooned, avenue des Nations, praeguse nimega avenue Franklin Roosevelt jne). Pole ime, et belglased Kongo despooti kuningas-ehitajana mäletavad ja Brüsselile suurlinna ilme andjana hindavad.
Samal ajal alustasid ettevõtjad suurte kortermajade rajamist, mida brüssellased vaatamata ehitiste välisele suurejoonelisusele sugugi omaks ei võtnud – siin oldi harjutud elama oma väikeses linnamajas, oli see siis kui kitsuke tahes. Oma maja ei ehitatud tihtipeale mitte tulenevalt jõukusest, vaid traditsioonidest, – tehes seda iga hinna eest, st ka siis, kui selleks tegelikult vahendeid nappis. Tõeline linnakodanik pidi olema omanik, mitte üürnik! Küllap seetõttu ongi Belgia linnad täis väikeseid, tihedalt kokku pressitud igavaid majakesi, mis palistavad tänavaid ahistavas pretensioonituses. Seega pole ime, et uhkete fassaadidega üürimajad, mida viinlased nii tabavalt sõnaga Zinshaus (Zins, sks – intress, sks k tavapäraselt Mietshaus – üürimaja, kortermaja) tähistavad, jäid üürniketa ning läksid seejärel kasutusse hoopis sotsiaalmajadena, kuhu linn kõige vaesema elanikkonna paigutas. Korteris elamise ökonoomsust hakati mõistma ja eelistama eramule alles Teise maailmasõja eel. Maalt linna tulnud töölistele rajati aga omaette asumeid, mis on osaliselt siiani säilinud.
Historismi ehk eklektitsismi, mis kasutas kohandatud vormis kõiki eelnenud arhitektuuristiile, rakendades neid tihtipeale läbisegi (eklektika), iseloomustab suurepäraselt eesliide „neo” ehk „uus” (näit neogooti/uusgooti, neoklassitsism/uusklassitsism jne). Just selles stiilis on ehitatud valdav osa Brüsseli kahe-kolmekorruselistest, esialgu ühepereelamuiks mõeldud linnamajadest, mis täidavad suurt osa kesklinna ümbritsevast ehitusvööndist. Oli ju 19. sajandi teine pool ühtlasi linnade väljakujunemise ajajärguks, mil elamupiirkonnad laienesid väljapoole kunagisi kaitsevööndeid ja kasvatasid kivilinnaks kokku varasemad külakohad. Brüsselis asustas tekkivaid linnaosi suuresti keskklass, vähem või rohkem jõukas linnakodanlus. Ajastule omane eklektitsism sobis keskmise linlase maitsega ja seda andis ideaalselt sobitada rahakotiga. Nii pole kvartalite kaupa tagasihoidlikke, kaunistusteta fassaade tihtipeale midagi muud kui toonane uusklassitsism, rohkete kaunistustega ja pilkupüüdev hoonestus aga uusrenessanss, – barokk (beaux-arts-stiil) või mis tahes muu stiilide segu. Pole üldse ime, kui mõni järjekordne n-ö gooti fassaad pärineb aastast 1900… Hoonestus, kus vihjed möödunud ajastutele segunevad fantaasiaga, teostatuna traditsiooniliselt heade meistrimeeste poolt, ja kus aastaarvud fassaadiviiludel esmapilgul üksjagu hämmingut tekitavad, on Brüsselile igiomane. Jalutuskäigud mis tahes linnarajoonis on tõelised arhitektuurilised avastusretked – kaksikmajad või terved ühes stiilis majaderead (nn seeriamajad), fassaadid, mis jahmatavad või võluvad oma fantaasiamänguga, kutsudes esile hämmingut või vaimustust – sõltuvalt vaatajast. Igatahes ei oska öelda ühtki teist Euroopa linna, mille arhitektuur oleks sedavõrd eriline, äraarvamatu ning ootamatu oma koosluses, kus kõrvuti seisavad mis tahes üllatused ja kus iga maja on isemoodi, pakkudes uskumatuid detaile või tervikuid. Muuseas, Belgias ei nõutud arhitektidelt diplomit kuni aastani 1936, kuigi kunstikõrgkoolides olid õppinud kõik nimekaimad meistrid.
Lisaks kuningas Leopold II rajatistele ja arvukatele elamurajoonidele pärinevad historismi
