jne. Viimase rajamise algatas linnapea J. Anspach, keda tänu tema linnaehituslikele projektidele on nimetatud „Brüsseli Hausmanniks”. Seda nimetust õigustab ka tänini linna üheks peatänavaks jäänud, ehtbrüssellikult kaootiline boulevard Anspach/Anspachlaan. J. Anspachi tõeliseks teeneks, koostöös arhitekt L. Suys’iga, sai aga linna läbiva Senne’i (pr; Zenne, holl) jõe katmine. Algselt oluline laevatav veetee, kujunes jõest, kuhu linlased heitsid sajandite jooksul nii roiskvett kui jäätmeid, tõsine nakkuste ja epideemiate allikas. Vaatamata sellele koges Anspach oma plaanidele tugevat vastuseisu ja 19. sajandil alustatud töödega jõuti täielikult lõpule alles 21. sajandil. Tänu mahukale projektile vabaneti ohtlikust nakkuskoldest ja saadi ühtlasi juurde pinda oluliste maapealsete ja maa-aluste liiklusmagistraalide rajamiseks.
Ajalukku pöördunud historismi vahetas 19. sajandi lõpul välja art noveau (1890–1905), mida meie tunneme saksa keelest (Jugendstil) tulenevalt juugendstiilina. Nimetus Jugendstil tekkis tänu Münchenis välja antud (1896) ja seda stiili propageerinud ajakirjale Jugend (sks, die Jugend – noorus). Saanud alguse käsitöökunsti taas väärtustanud liikumisest Arts and Crafts movement (1880–1910, William Morris, Inglismaa; Charles Rennie Mackintosh, Glasgow’ koolkond, Šotimaa; japanism), mis vastandus üleüldisele industrialiseerumisele ja omandas laia kandepinna Viini kunstnikeühenduse, akademismist eraldunud Secessioni (1897, Gustav Klimt, Josef Hoffmann, Koloman Moser, Joseph Maria Olbrich, Otto Wagner jt) näol, levis juugend kogu Euroopas ja Ameerikaski, kandes eri maades erinevaid nimetusi (modern style, ingl). Tšehhi, st toonase Austria-Ungari päritolu kunstniku A. Mucha (1860–1939) reklaamplakatit (1895) lavastusele „Gismonda” Pariisis, toonase ülimenuka näitlejanna, pariislanna Sarah Bernhardtiga peaosas, peetakse juugendi ilmekaks eeskujuks ning stiili, mida esialgu nimetatigi Mucha stiiliks, äärmise populaarsuse üheks ajendiks. Juugendstiiliga seostuvad teiste hulgas ka sellised nimed nagu René Lalique, Antoni(o) Gaudí ja Louis C. Tiffany ning loomulikult belglastest arhitektid Victor Horta, Paul Hankar ja Henry Van de Velde. Eestimaale kõige lähem võimalus näha rikkalikke ja hinnatud juugendehitisi on teadagi Riias. Nõukogudeaegse filmirežissööri Sergei Eisensteini isa Mihhail Eisensteini Riias loodud suurejoonelised kortermajad on võetud UNESCO maailma kultuuripärandi nimistusse. Kuigi see stiil leidis mitte ainult igal maal, vaid ka iga arhitekti või kunstniku poolt vähem või rohkem omanäolist käsitlemist, on juugendil mitmeid läbivaid jooni, mis selle stiili kõikjal ära tuntavaks muudavad. Juugendehitised võivad kas meeldida või mitte (pikka aega oli see stiil läbinisti põlu all), kuid igal juhul paeluvad nad pilku. Pööranud selja historistlikule ajalooihalusele ning ammutades inspiratsiooni nooruslikust ning kevadisest, iseloomustavad juugendit taimemotiivid, naisfiguurid, väänduvad varred ja väädid, rikkalik ehissepis, majoolika, mosaiigid, sgrafiito, värvilised vitraažid ja ennekõike – lõputu voogamine mis tahes detailis. Üks oluline märksõna kuulub veel juugendstiili juurde – juugend on tervikkunstiteos (l’art totale, pr; Gesamtkunstwerk, sks), st selles stiilis ei olnud mitte ainult maja fassaad, vaid ka kogu interjöör. See stiil oli tõepoolest kõikehõlmav, ulatudes sisekujundusest, mööblist, valgustitest ja ehisobjektidest kuni lauanõude ja perenaise eheteni. Lisaks hindas see stiil valgust ja värvidemängu (vitraažid, aknad jne). Suurepärast võimalust kogeda juugendit kui tervikkunstiteost pakub Horta majamuuseum Brüsselis. Selles muuseumis ei näe vitriine vanade dokumentidega ja halliks tõmbunud mustvalgeid fotosid, vaid puhast interjööri võlu. Sama käib ka Maison Cauchie’ kohta, millest veel juttu tuleb.
Ka see on Brüsseli art noveau.
Saavutanud oma haripunkti sajandivahetuse maailmanäituseks Pariisis (1900), kadus art noveau ülikiirelt areenilt. Põhjendatud on seda küll selle stiili liigse populariseerimise, isegi vulgariseerimisega, tuues selgituseks, et kui esialgu suutsid juugenderamuid tellida vaid vähesed, siis peagi tuli „tootmine” laiade rahvamasside nõudlusele vastu ja stiil kaotas oma algse köitvuse. Vähem oluline pole seegi, et tervikkunstiteosena oli juugend liiga nõudlik, ning seetõttu ka väsitav, et pikalt püsida. Juugendstiilis interjööri, mis algas fassaadist ja trepikojast ning jõudis tubade sisekujunduses põrandate-lagede, mööbli ja tarbeesemeteni, oli väga raske sobitada midagi muud, midagi selle stiili välist. Mingil hetkel muutus see stiilipuhtus, truudus ühele läbivale joonele väsitavaks ja ammendas ennast. Ja nii jäigi juugendi tähelend lühikeseks, jättes see-eest aga märkimisväärseid jälgi. Linn, kus neid jälgi eriti rikkalikult leiab, on vaieldamatult Brüssel, mida võib õigusega nimetada art noveau hälliks. Just siin kerkisid 1893. aastal maailma esimesed art noveau ehitised – eramu geomeetria professor E. Tasselile (Hôtel Tassel, rue Paul Emile Janson 6) ja jurist E. Autrique’ile (Maison Autrique, chaussée de Haecht 266, tegutseb muuseumina), mõlema arhitektiks Victor Horta. Art noveau stiilis ehitati-sisustati mõistagi mitte ainult eramuid, vaid ka kauplusi, kohvikuid, hotelle ja restorane. Nii mõnigi neist on veel praegugi alles ja tegutsev. Üks ilmekas art noveau stiilinäide on ka endine kaubamaja Old England (1899, arh P. Saintenoy; Montagne de la Cour 2), praegune Muusikariistade muuseum. Kunagi olevat Brüsselis olnud kokku tuhatkond art noveau stiilis hoonet, praeguseni säilinud, st pääsenud hoolimatust lammutustegevusest, on neist vast 500 ringis. Kuigi art noveau kohta leiab iga huviline Brüsselis rikkalikult kirjandust, lisaks temaatilistele ekskursioonidele, avatud uste päevadele ja muudele üritustele, olgu siinkohal kirjas mõned viited Belgia kõige nimekamatele art noveau arhitektidele.
Victor Horta(1861–1947) sündis kingsepa pojana, õppis esialgu muusikat, seejärel Genti Kuninglikus Kunstiakadeemias arhitektuuri. Suundunud Pariisi, leidis inspiratsiooni impressionismist. Tagasi kodumaal (1880), jätkas õpinguid Brüsseli Kuninglikus Kunstiakadeemias ning osales Laekeni Kuninglike Kasvuhoonete projekteerimises, mille raud- ja klaaskonstruktsioonid kannavad juba vihjeid saabuvale art noveau ajastule. Ühinenud vabamüürlastega ja pärjatud paari kõrge arhitektuuriauhinnaga, sai Hortast arhitektuuriprofessor (1893–1911) Brüsseli Vabas Ülikoolis ja seejärel Kuningliku Kunstiakadeemia professor ja direktor. Paraku katkestas viimase rolli I maailmasõda ning Hortal ei õnnestunudki konverentsireisilt Londonisse koju tagasi pöörduda. Nii suundus ta USA-sse, kus ta esines arhitektuuriloengutega arvukates ülikoolides, saades G. Washingtoni Ülikoolis arhitektuuriprofessoriks. Tagasi Belgias, omandas Horta Antwerpeni Kuningliku Kunstiakadeemia professorikoha (1919), töötades seal aastani 1932. 1925. aastal nimetati V. Horta Belgia Kuningliku Akadeemia Kunstide Sektsiooni direktoriks. Kuningas Albert I tunnustas arhitekti tööd V. Hortale parunitiitli omistamisega (1932). Nimistu Horta töödest on pikk ja sinna hulka kuuluvad näiteks praegune Brüsseli Koomiksimuuseumi hoone, Tournai Kunstimuuseum ja Belgia paviljon Pariisi maailmanäitusel 1925. Viimane viitab juba arhitekti hilisema loomingu arengule art deco suunas, millest annavad tunnistust palee Bozar (beaux arts, pr – kaunid kunstid, hääldub „bozar”) ja Brüsseli Peavaksali hoone. Neli Victor Horta 19. sajandi viimasel kümnendil ehitatud art noveau stiilis eramut – Hôtel Tassel, Hôtel Solvay (avenue Louise 224), Hôtel van Eetvelde (avenue Palmerston 2-4) ja Horta enda ateljee ja elamu, milles praegu asub Horta majamuuseum (rue Américaine 25) – on võetud UNESCO maalilma kultuuripärandi nimistusse. Horta õpingukaaslaseks, kaasaegseks ja sõbraks olnud Paul Hankar (1859–1901) alustas skulptorina, kuid asus pärast Brüsseli Kuningliku Kunstiakadeemia lõpetamist tööle arhitekti ja mööblidisainerina. Hankar, kelle loomingust leidsid inspiratsiooni nii Saksamaa (Darmstadt) kui ka Viini Secessioni mõttekaaslased, on koos Hortaga üks Belgia art noveau alusepanijaid ja nimekamaid esindajaid. Paul Hankari töödest annavad hea ettekujutuse arhitekti enda elamu (1893, rue Defacqz 71) ja itaalia kunstnikule Albert Ciamberlanile ehitatud eramu (1897, Hôtel Ciamberlani, rue Defacqz 48). Erinevalt Hortast, kelle loomingut läbiv joon on suuresti inspireeritud vääntaimede voogamisest, on Hankarile iseloomulikud Viini Secessionile omane konkreetsus ja sgrafiito (erivärvilisse krohvipinda kraabitud muster). Sgrafiitod teostas tavaliselt Hankariga koostööd teinud kunstnik A. Crespin,
