viivitamata peremehe kõrvale ning pannakse rihma otsa. Koerte kuulekus – nagu ka koeraomanike tähelepanelik hoolivus – on seejuures lausa hämmastavad. Siinkohal meenuvad paratamatult jalutuskäigud oma sõbraliku koeraga Tallinna eramurajoonides, kus paaril korral pääsesin napilt – või väiksemate haavadega koeral (!) – end lahti rebinud võõra koera ründamise eest. Ka ei kuule siinsetes eramupiirkondades seda lakkamatut ja ähvardavat lõrinat ega haukumist, mis Eestis suvila- või eramuasumites igat koeraga jalutajat saadab. Seejuures ei tasu arvata, et kuritegevus-vargused-sissemurdmised ei ole Brüsselis teemaks. Pigem vastupidi – see on tõsine ja suur probleem, millele viitavad hoiatavad sildid välisuste lukustamise kohta majakoridorides ja artiklid ajakirjanduses. Seega – koertesse puutuvalt – on neil valvurirolli täita Brüsselis enam kui küll, kuid imekombel käib see ähvardava haukumiseta iga aiast mööduja puhul. Vesteldes sel teemal ühe kohaliku koeraomanikuga, sain nähtusele väga lihtsa ja loomuliku selgituse: me peame ju arvestama kaaskodanikega (naabritega, üleaedsetega, jalutajatega jne). Nii lihtne see ongi ehk teisisõnu – käitumisreeglid dikteerib kogukond ise ja nii tuleb hoolitseda mitte ainult oma ukseesise puhtuse, vaid ka selle eest, et üksteist ei häiritaks. Kokkuvõtteks võiks siin kasutada hoopis mujalt pärit ütlust „Mida sa ei taha, et sinule tehakse, seda ära tee ka teistele!”
Meeldiv on ka koeraomanike omavaheline suhtlemine. Tervitused igapäevastel jalutuskäikudel on iseenesestmõistetavad nii nagu lühidad vestlusedki. Tänaval korjatakse see, mis koerast maha jääb, tavaliselt ära ja asja lihtsustamiseks on väljas vastavad nn postkastid kilekotikestega. Hulkuvaid koeri ja kasse Brüsselis ei näe, koertesse suhtutakse hästi, kuigi iga korteriomanik ei pruugi koeraga üürilist oma majja tahta.
Maison du Roi / Broothuis on peavarjuks Brüsseli linnamuuseumile.
BRÜSSEL ÜHE PÄEVAGA EHK PAKKUMINE KIIRETELE
See lugu on mõeldud neile, kes tahavad kohe ja kiirelt teada saada, mis on Brüsselis see kõige-kõige ehk sii solulisim, kõige iseloomulikum ja vaatamisväärsem.
Teistele aga soovitan – varuge aega, avastada on veel palju! Kuna selge on see, et Grand Place’i nägemata Brüsselist lahkuda ei saa, siis siit alustamegi ja paneme kokku ühe soovitusliku marsruudi, mis Brüsselist päevaga kiirülevaate annab. Raekojaplats, mida Grand Place (pr, suur plats) endast sisuliselt kujutab, on nagu kõikjal tavaks, linna vana südamik. Hollandi keeles kannab plats nimetust suur turg ehk Grote Markt. Küllap satume siin kõik ühtviisi vaimustusse 15. sajandist pärit – ja hiljem osaliselt taastatud – pitsilisest gooti stiilis raekojast, sellega silmitsi seisvast ning samavõrd pitsilisest suursugusest hoonest, mis kannab nimetust Maison du Roi (pr, kuninga maja) või Broothuis (holl, leivamaja) ning kunagistest uhketest gildihoonetest, mille rikkalik arhitektuur viitab nii omaaegsete kaupmeeste-käsitööliste ühenduste jõukusele kui ka soovile üksteist igati üle trumbata. Kahe sisult lahkneva nimetusega pitsiline esindushoone Maison du Roi/Broothuis on peavarjuks linnamuuseumile, kus saab näha muu hulgas nii kollektsiooni Manneken Pis’i kostüümidest kui ka kuju originaali ennast. Hoone erinevad nimetused viitavad sellele, et kunagi asusid krundil erineva otstarbega ehitised. Hollandikeelne Leivamaja tuleneb seal 13. sajandil paiknenud kaubahoonest, kus linnarahvas leiva järel käis ja prantsuskeelne Kuningamaja (16. saj) on seotud Brabanti hertsogiriigi sattumisega Habsburgide võimu alla, mil krundile rajatud hoonesse paigutati kuninglik kohus. Paraku sai ka see ehitis, nii nagu raekoda ja gildihoonedki, tugevalt kannatada prantslaste pommirünnakust (1695) põhjustatud hiigeltulekahjus, hävides hiljem täielikult. Praegune hoone pärineb 19. sajandi lõpust, kuigi taastatuna uusgooti- ja uusrenessanss-stiilis. Märkamata ei jää kindlasti ka platsi üht serva ääristav suurejoonelist paleed meenutav hoone (Brabanti hertsogite maja, 17. saj), mille fassaadi kaunistavad Belgia alade kunagiste valitsejate büstid. Kogu see tõelise teatridekoratsioonina mõjuv väljak ei ole aga kahjuks valdavas osas enam autentselt keskaegne, vaid uuesti üles ehitatud pärast 1695. aasta hävingut.
Raekoja arkaadide all tasub üles otsida turismiinfopunkt ja sealt vajaduse korral juhatust või linnaplaani küsida. Nii platsil kui ka ümberkaudsetel tänavatel on võimalik ära näha ahvatlevad šokolaadi-, pitsi-, suveniiri- ja mõistagi õllepoed, kus sortide ja klaaside arv riiulites võib õllesõbral pelgast vaatamisestki pea ringi käima panna… Väidetavalt leiab Belgias kodumaiseid õllesorte 600 ringis, koos teatud puhkudeks valmistatavate erisortidega ulatuvat nimetuste arv koguni tuhande kanti, kusjuures igat liiki õlle jaoks on oma, spetsiaalse kujuga klaas. Mõistagi pole südalinnas puudust ka vahvli- ja friikartulilettidest. Magus paksust tainast vahvel koos vahukooreportsuga on tõeliselt tugev kõhutäis.
Raekoja lähistel, tänavate rue de l’Etuve ja rue des Grands Carmes nurgal, seisab orvas 61 cm pikkune pissiv poisike Manneken Pis. 1619. aastast pärit originaal on hoiul linnamuuseumis (Maison du Roi), praegune kuju valmis aastal 1965. Eesti Vabariigi aastapäeval võib kujukest näha ka meie rahvarõivais. 1987. aastal sai Manneken endale õekese ehk Janneken Pis’i. Istuva tütarlapse kujukese leiab ummikpõiktänavast Impasse de la Fidélité, restorani La Terrasse kõrval. Selleks tuleks minna tagasi Grand Place’ile ja suunduda sealt üle tänava nimega rue du Marché aux Herbes/Grasmarktstraat, – mida võiks nimetada ka kohalikuks Viru tänavaks – turistilõksuna tuntud restoranidekvartalisse. Piirkond kannab Püha Saarekese ehk Ilôt Sacré nime, kuna sealne hoonestus pääses linnarahva survel lammutamisest. Olgu vahemärkusena öeldud, et Grasmarkti tänava ääres asuvad teineteisest paari sammu kaugusel Flandria ja Valloonia turismiinfopunkt, kuhu tasub huvi korral kindlasti sisse astuda. Kui jätta end ahvatlemata rue Neuve’i alati rahvarikkale ostutänavale, võiks nüüd teha kannapöörde ja seada sammud Peavaksali ehk Gare Centrale’i kõrval trooniva, Brüsseli kaitsepühakutele Pühale Miikaelile ja Gudulile pühendatud võimsa katedraali (Cathédrale des Saints Michel et Gudule) suunas, mille uhke gooti stiilis fassaad valmis 15. sajandil, kuigi kirikuehitusega alustati juba sajandeid varem. Kirikus püüavad pilku uhked vitraažaknad (16. saj) ja barokkkantsel (17. saj). Linna kaitsva Püha Miikaeli kuju seisab ka raekoja torni tipus, kuigi 1454. aastast pärit skulptuuri originaal on hoiul linnamuuseumis.
Edasi tasuks ületada rue Royal ja suunduda Brüsseli parki, mis täpselt sellist nime kannabki – Parc de Bruxelles. Jättes selja taha vanalinna, viib pargi peatelg edasi Belliard’i tänavale, mis on otseseim tee Eurokvartalisse. Enne tasuks aga hinge tõmmata ja heita pilk paremal, rue de la Regence’i lõpus, kõrguvale Justiitspaleele (Palais de Justice, 19. saj).
Siinkohal peaks nüüd otsustama, kas piirdudagi vaid vanalinnaga või suunduda läbi Eurokvartali ja Juubelipargi linna ilusaimale tänavale, parkidest ja beaux-arts-stiilis elamutest ääristatud Tervuereni avenüüle, omandades sel moel linnast hoopis avarama ettekujutuse.
Nii või teisiti, kuid pargi horisontaalteljel, fassaadidega vastamisi seisvad Kuningapalee (Palais du Roi) ja Belgia parlamendihoone (Palais de la Nation, 18. saj) tasuks kindlasti enne ära vaadata. Klassitsistlik kuningapalee (19.saj), mida kasutatakse vaid esindusüritusteks, on iga aasta augusti lõpul-septembri algul külastajatele tasuta avatud ja selle esindusruumid, uhkest ballisaalist rääkimata, on tõeliselt muljet avaldavad. Vähem uhke ei ole ka Brabanti provintsiaalvalitsuse tarbeks ehitatud praegune Belgia parlamendihoone oma kahe istungisaali ja arvukate salongidega. Meeldejääv on maaligalerii kõikide Belgia kuningate ja kuningannadega. Parlamendihoone on avatud tasuta külastusteks kõikidel tööpäevadel, külastajate sissepääs on hoone tagaküljel (rue de Louvain/Leuvenseweg), vajalik on isikut tõendav dokument. Kui tahate kindla peale välja minna, võiks paluda kas raekojaplatsi või Brüsseli turismiinfopunktist BIP ette helistada ja külastus kokku leppida. Ringkäigul parlamendis saadavad külastajaid alati maja giidid ja nii on see visiit ka hoopis huvitavam.
Kui otsustate jääda kesklinna, tasuks jätkata ringkäiku Sabloni platsi suunas,
