Puhvis varrukate kummid olid enne ülespoole nihkumist ja kaenlaalustesse kadumist jõudnud vajutada käsivartesse sügavad punased triibud. Ta koukis kummid välja ja sikutas mõlemad varrukad alla.
„Tere hommikust,” ütles Elizabeth. „See on minu tütar Victoria. Victoria, see on Perla.” Sõna tütar pani mu kõhu uuesti valutama. Paiskasin jalaga Elizabethi poole tolmu senikaua, kuni ta parema jala kingaga mu jalalabadele astus ja sõrmed tugevalt mu turja sisse surus. Mu nahk hakkas ta puudutusest hõõguma.
„Tere, Victoria,” lausus Perla ujedalt. Ta kergitas veidi õlal puhkavat rasket musta juuksepalmikut ja näris juukseotsi, mis olid juba märjad.
„Väga hea,” sõnas Elizabeth, justkui oleksid Perla vaiksed sõnad ja minu tõrges vaikimine millelegi aluse pannud. „Ma lähen tuppa puhkama. Sina, Victoria, jääd õue ja mängid Perlaga senikaua, kuni ma sind kutsun.”
Ta hakkas vastust ootamata maja poole sammuma. Omavahele jäänud, põrnitsesime mõlemad Perlaga maapinda. Mõne aja pärast sirutas ta mulle ebalevalt käe ja puudutas töntsaka sõrmega mu sidemes kätt. „Mis juhtus?”
Sikutasin hammastega sidet, soovides äkitselt kogu hingest taas käsi kasutada. „Okkad,” selgitasin. „Võta ära.”
Perla sikutas lahti sideme otstes oleva teibi ja ma raputasin end marlist vabaks. Paljas nahk oli kahvatu ja kortsus, koorikud väikesteks ringideks kuivanud. Kui ma küüne ühe kooriku serva alla surusin, pudenes see kohe maha ja keerles maa poole.
„Me oleme homme samas klassis,” ütles Perla. „Koolis on üksainus neljas klass.”
Ma ei vastanud. Elizabeth arvas, et ma lähen kooli. Aga veel arvas ta, et minust saab tema tütar ja arvas sedagi, et saab sundida mind kellegi sõbraks saama. Kõik ta oletused olid valed. Kuuri poole astudes kuulsin selja taga Perla raskeid samme. Ma ei teadnud täpselt, mida ette võtta, aga äkitselt tahtsin, et Elizabeth mõistaks, kuidas ta minu suhtes on eksinud. Haaranud kuuri kõrval seisvalt riiulilt noa ja käärid, hiilisin piki aiaäärt edasi.
Mandlipuu selja taha jätnud, möödusin halli-rohelisekirju mustriga lihaktaimedest, mis peagi kruusa sisse kadusid. Just seal, paigas, kus tolmune liivatee kohtus lopsaka aiaga, seisis hiigelsuur sasipusaga kaetud kaktus. See oli suurem kui Meredithi tööauto ning taime tüvi oli pruun ja kaetud kärnadega, otsekui oleks kaktus end iseenda asteldega korduvalt haavanud. Varrelülid meenutasid üksteise seest välja kasvanud laperguste peopesade kollektsiooni, milles paremad käed vaheldusid vasematega, mistõttu lülid olid kenasti tasakaalus ja püsisid sirgena püsti.
Teadsin, mida teha.
„Ämmakeel,” ütles Perla, kui ma kaktusele osutasin. „Viigikaktus.”
„Mida?”
„See on viigikaktus – näed varrelülide ülemises servas kasvavaid vilju? Mehhikos müüakse neid turul. Kui viljad korralikult ära koorida, on need väga maitsvad.”
„Lõika maha,” andsin korralduse.
Perla tardus paigale. „Mis mõttes? Kogu kaktus?”
Raputasin eitavalt pead. „Ainult see varrelüli, millel on viljad küljes. Ma tahan selle Elizabethile viia. Aga tegema pead seda sina, sest mu käed võivad uuesti viga saada.” Perla seisis liikumatult, aga ta pilk oli suunatud temast kaks korda pikemale kaktusele. Laperguste varrelülide tipus kasvasid leekivpunased viljad nagu paistes sõrmed. Ulatasin talle noa, allapoole suunatud nüri tera osutamas ta kõhule.
Perla sirutas käe välja, kontrollis pehme sõrmega noatipu teravust, astus mulle sammu lähemale ja haaras noa käepidemest.
„Kust ma lõikan?” päris ta vaikselt. Osutasin punktile otse pruuni tüve kohal, kust sai alguse pikk roheline varrelüli. Perla asetas noatera vastu kaktust ja sulges silmad, surudes end seejärel kogu keha raskusega ettepoole. Nahk oli sitke, aga kui väliskiht oli läbi lõigatud, libises nuga kergelt kaugemale ja varrelüli kukkus maapinnale. Näitasin käega viljadele ja Perla lõikas need ära. Marjad jäid punast mahla immitsedes maapinnale lebama.
„Oota siin,” andsin järgmise käskluse ja jooksin läbi aia sinna, kuhu olin maha visanud räpase marlisideme.
Kui ma tagasi jõudsin, seisis Perla täpselt samas kohas, kuhu olin ta jätnud. Võtsin vilja marlisideme vahele, tõstsin maast noa ja eemaldasin ettevaatlikult viigikaktuselt astlad nagu nüliksin surnud looma nahka. Ulatasin küpse söödava vilja Perlale.
„Võta,” laususin. Ta vaatas mulle hämmeldunult otsa.
„Kas sa ei mõelnud just neid?” küsis ta. „Elizabethi jaoks.”
„Kui tahad, võid viljad talle viia,” ütlesin. „Mina vajan seda osa.” Mässisin okkalised naharibad marlisidemesse.
„Ja nüüd mine koju,” andsin talle käsu.
Marju pihus hoides kõndis Perla aeglaselt ohates minema, otsekui oleks ta lojaalse käitumise eest minult midagi enamat oodanud.
Mul polnud talle midagi anda.
Kaheteistkümnes peatükk
NATALYA OLI RENATA NOORIM ÕDE. ÕDESID OLI ÜHTEKOKKU KUUS. RENATA SÜNDIS teisena, Natalya viimasena. Olin Natalyale tänulik, et selle informatsiooni edasi andmiseks oli tal kulunud terve nädal. Üldjuhul magas Natalya hilise pärastlõunani ja ärkvel olles eriti ei suhelnud. Muuhulgas mainis ta, et ei taha asjata kulutada häälepaelu ning tõsiasi, et minuga vestlemine oli tema meelest aja raiskamine, ei solvanud mind sugugi.
Natalya laulis solistina punkbändis, mis tema sõnul „haaras” vaid kahekümne kvartali raadiusega piirkonda korteri lähikonnas. Neil olid pühendunud fännid Missioni linnaosas ning mõned poolehoidjad Dolores Parki kandis, aga naaberkvartalites ja naaberlinnades polnud bändist keegi midagi kuulnud. Proove tegid nad alumisel korrusel. Kvartali ülejäänud osa koosnes kontoritest, millest mõned olid välja üüritud ja mõned seisid tühjana, aga pärast kella viit sulgesid kõik uksed. Natalya varustas mind karbitäie kõrvatroppide ja kõrge padjakuhjaga. Need abinõud aitasid summutada muusikat sedavõrd, et järele jäid vaid helivibratsioonid vaibakarvades, mis elavdasid vaipa veelgi. Et enamiku öödest alustas bänd proovi alles pärast südaööd, sain enne tõusmist vaid paariks tunniks unehõlma vajuda.
Tööle pidin minema alles laupäeval, aga sellest hoolimata leidsin end kõigil järgnevatel hommikutel uitamas lilleturu kandis ja vaatasin pealt, kuidas hulgimüüjad ülekoormatud kaubikuid autosid täis tuubitud parkimisplatsile tagurdavad. Ma ei otsinud salapärast lillemüüjat; vähemalt kinnitasin endale, et ei tee seda. Kui ma teda märkasin, lipsasin lähimale põiktänavale ja jooksin nagu jalad võtsid.
Laupäevaks oli mul vastus valmis. Suur lõvilõug. Liigne enesekindlus. Jõudsin lilleturule kell neli varahommikul, tund enne Renatat, taskus viiedollariline rahatäht ja uus sinepivärvi kootud müts silmini tõmmatud.
Lillemüüja oli kummargil toobrite kohal ning laadis liiliaid, roose ja aasia tulikaid ümber valgetesse plastvannidesse. Ta ei märganud mu lähenemist. Kasutasin ära varuaja eelise ja mõõtsin meest samasuguse jultunud pilguga, nagu tema oli mõõtnud minu keha meie kohtumispäeval: uurisin põhjalikult ta selga, alustades kaelast ja lõpetades mudaste töösaabastega. Ta kandis musta värvi kapuutsiga dressipluusi, mis oli tal seljas olnud ka tookord, aga nägi välja räpasem, ning jalas olid tal valgelaigulised tööpüksid. Tavaliselt ripub sedasorti pükste külge kinnitatud aasas haamer, aga tema aas oli tühi. Kui ta end sirgu ajas,
