teksapüksid sedavõrd liibuvad, et tahtmatult tekkis küsimus, kuidas neid üldse jalga oli võimalik sikutada. Vahel meeldis talle kanda maaniulatuvaid seelikuid. Need algasid tavaliselt puusanukkidelt. Nabaaugus helkis sinna kleebitud pärlnööp. Pähe sättis tüdruk midagi, mis ta lakka taltsutas, kattis või koomal hoidis. Ta leiutas igasugu imeehitisi, aga huvitaval kombel need isegi sobisid talle. Iga teine oleks külanarri kuulsuse saanud, aga juuksuri tütart arvati välismaa moeajakirjadest šnitti võtvat. Suvel olid tal jalas vaid õhukesed tallad, mille nöörid varba vahelt läbi käisid. Sellest ei saanud külamutid aru, et mismoodi nendega üldse käia sai. Neil endil oli kalossidegagi jahmerdamist, kui külavaheteed peale vihma mülkaks muutusid. Elli riietust ei suutnud maainimesed kuidagi omaks võtta ja nii nad, lõuad arusaamatusest ripakil, teda nähes vaatama jäidki. Kui ta poodi sisenes, puusad ette surutud ja pea kuklas, vabastasid vanemadki mehed kibekiirelt tee kaupluse letini. Mutid olid neile isegi pahased, sest nad oleksid tahtnud pikemalt tüdrukut silmitseda. Ent kui ta kiiresti kadus, sai hakata kohe taga rääkima. Poeesisest parklast kostis alatihti vilistamist või signaalitamist. Seda julgesid teha ainult möödasõitvate autode juhid, kes poest kehakinnitust ostma tulnud. Kohalikud törtsutajad oli Elli juba ammu taltsutanud. Ta oli lihtsalt haaranud maast esimese ettejuhtuva munakivi ja selle hooga teda häiriva auto esiklaasi saatnud.
Harva nähti Ellit üksinda, ikka oli tal kõrval sõbranna, kes nägi välja hoopis teistsugune. Tüdruku nimi Anna ei vajanud suupäraseks kohendamist. Nime lihtsusega oli kooskõlas ka neiu välimus. Kohatu öelda noore inimese kohta, aga ta oli isegi nagu inetuvõitu. Kuidagi tahumatu oli ta ja varaküps. Kasvult oli neiu Elliga peaaegu sama pikkune, aga kõik kehaosad olid palju suuremad ning proportsioonist väljas. Juuksed olid tal tuhmpruunid, kartulikoore värvi ning juukseklambritega kinni pandud. Annas ei olnud midagi sellist, mis paneks pead pöörama. Märkamatu oma tagasihoidlikes hallides ja beežides kehakatetes, suviti jalanõudeks sandaalid või tennised. Kogu tüdruku ilu oli koondunud tema näkku. Sellistesse malbetesse hallikasrohelistesse silmadesse võis oma pilgu unustadagi. Külaelanikke kohates kiirgasid need headust ning soojust. Oli tavapärane, et Anna avas kaupluse ukse, tervitas järjekorras olijaid ja hoidis ust avatuna, kuni Elli sisse lehvis. Peale ostude sooritamist oli Anna taas abiks ukse avamisel. Poest väljudes kostis alailma muttide sosina sisse just Elli nimi. Elli teadis, et teda nimetati selle nimega. Nii kutsusid teda ka kaasõpilased koolis, ainult õpetajad kasutasid õiget nime. Ta oleks küll eelistanud koolis Barbi olla, aga seda oli neilt matsidelt palju nõuda, olgu parem Elli, kui Bärbel-rabarbel. Nii ta otsustaski, et Elli on hellitusnimi ja hellituse vastu polnud tal midagi.
3
Elli oli luureretkel. Ta tegi petteks suure ringi mööda külateed põldude vahelt metsa servani ja siis võttis sihiks taadi endise maja. Raps põldudel õitses ja levitas imalat hõngu, mis käis närvidele. Kurat, kellele seda tarvis oli, mesilastele või? Eelmisel aastal oli vähemalt vikipõld, vili ja herned tihedalt segamini. See oleks võinud nii jäädagi. Elli veetis pooled päevad herneid suhu loopides, nüüdki oleks hea põlluservas istuda, mugida ja ühtlasi taadi majal pilk peal hoida, et kes või mis. Rapsipõllul polnud aga midagi nosida, polnud asjagi seal kükitada. Samuti segas rapsipõllu nõme kollane värv tema vaatevälja ja tal hakkas pea kumisema. Nagu sellest veel vähe oleks, astus ta oma uute kingadega lehmapasa sisse.
Ta oli enda ehtimisega kõvasti vaeva näinud, et uut naabriplikat kohe nende esimesel kohtumisel pikali ehmatada ja kadedusest hanguma panna ning kui tal nüüd ka ei õnnestu seda sissetrügijat kohata ja paika panna, ei vastuta ta enam oma tegude eest. Ent rohkem ei olnudki tarvis muretseda, sest ta märkas uute naabrite majaust avanevat. End üsna maadligi koolutades jõudis ta sirelihekini ning laskus käpuli. Siit põõsaste vahelt vaadatuna ei tundunudki see maja nii armetu. Oma pestud akende ja kirevate kardinatega andis isegi eluaseme mõõdu välja. Metsatukk oli natuke liiga lähedal ja varjas päikese, aga talvel kaitses tuule ja tuisu eest. Koera neil polnud ega ka muid loomi, sest taadi majal puudusid kõrvalhooned. Just siis, kui ta oli oma mõtetega niikaugele jõudnud, nägi ta õues liikumas väikest kasvu matsakat naist riietuses, mida tavaliselt kantakse laudas. Elli emal polnud ühtegi sellist riideeset, millega poleks võinud otsejoones linna minna. Tal ei olnud isegi säärast sitskitlit, millega tavaliselt emad kodus askeldavad. Ema kandis alati selliseid riideid, et kui juhtus keegi uksest sisse astuma, sai kohe salongtoas tööd alustada. Ellilegi meeldis end sättida. Närvi ajas ainult see, et hilbud ei tohtinud kunagi toolidel vedeleda, põrandast rääkimata. See oli küll mõttetu nõudmine. Niimoodi sai järgmisel päeval kiiremini riidesse ja ega võõrad ei sattunudki kunagi nende majapidamisse kondama, sest töötuppa viis eraldi sissekäik. Aga ema õiendas alailma just nende riidehunnikute pärast ja viimasel ajal ka juuste tõttu. Mingi kogemata tekkinud pusa pärast oli ka ta pea luubi alla võetud.
Elli vaatas ammulisui seda kulunud dressipükste ja pearätiga naist ja ta viha hakkas oma uue naabriplika, kes oleks võinud poiss olla, vastu lahtuma. Kuidas sai ja tahtis see tüdruk pugeda sellise ema kaissu, kui lõi välku ja müristas, või kui oli lihtsalt paitust vaja viltukiskunud päevasündmuste leevendamiseks. Tema ema lõhnas alati hästi ja ta nahk oli siidine. Tema emal oli väga lai suleteki ja patjadega voodi, kuigi ta sale keha oleks vabalt mahtunud ka lastevoodisse, kui otsalaud ära võtta. Vahel Elli teeskles, et kardab pimedust, et ainult ema juures magada lubataks. Kuigi nende kodu oli avar ja ilusa mööbliga, oli see üks paras nuhtlus. Seda pidi kogu aeg koristama. Ta lausa vihkas sellist järjepanu tolmuimejaga mässamist ja tolmu pühkimist. Mõistatuseks jäigi, kustkohast seda tolmu tuli, kui nad ainult kahekesi seal elasid, ema veel alailma linnas tööl. Korra oli Elli emale kavala ettepaneku teinud, et ta võtab salongtoa koristamise enda peale, ema tehku kõik ülejäänu. Ema muigas ja oli nõus. Pidigi muigama, sest alles koristades taipas Elli, kui must on tegelikult juuksuri töö. Lõigatud juuksekarvad olid nagu elektrit täis ja ei allunud pühkimisele. Korralikult tuli see põrand aga kindlasti karvadest puhastada, sest vastasel juhul oleks see peale märja lapiga pesemist kuivades jälle karvane olnud. Eriti vastikud olid meeste juuksed, mis masinaga lõigates imepisikeseks purustati. Põranda pesu jäi kõige viimaseks, enne tuli kõik muu läikima lüüa ja jumal hoidku, kui veel ema mõnele keemilisi lokke oli teinud, siis tungis see õudne hais kopsu ja piinas. Peenikesed keemilise loki rullid tuli kõik ükshaaval puhtaks pesta ja rätikuga kuivatada. Vastik töö oli ka peapesukausi küürimine, sest juuksevärv ei tahtnud maha tulla ja äravooluaugust oli vaja sinna sattunud juuksekarvad nagu tatised soolikad välja kiskuda. Sõel oli küll ees, aga seda rohkem oli karvu kinni püütud ja saak suurem. Kui tundus, et kõik on enam-vähem korras, oli vaja ära pesta kasutatud kohvitassid, mis olid kandikul riiulisse jäetud. Need unustas Elli ikka ära ja tampis põranda jalajälgi uuesti täis. Päris vihale ajas laeni ulatuv palmi moodi toalill, mille lehti tuli niiske lapiga puhastada, sest föönituul oli ka sinna karvaudu tuisutanud. Ka ajastusega läks Elli alt, sest paljud linnasalongi kliendid olid hakanud raha kokkuhoiu mõttes kodusalongis käima. Kui lisandus veel uus teenus – pediküür, sai Ellil mõõt täis ja ta vahetas emaga koristusobjektid uuesti tagasi.
Uut naabrinaist vaatas ta kui suurt mõistatust. Ta oleks ju võinud kas või viisakusest neid külastada ning end tutvustada. Ja plika oleks ka võinud kaasa võtta. Miks pidi nüüd tema nagu napakas siin sireliheki taga luurama, lehmapasased kingad jalas. Kindlasti oli juba kuu möödas ajast, kui taat minema sõidutati. Enne seda tehti õues hüvastijätuks ilutulestik. Õigemini pandi tuli otsa kogu majast välja kantud kraamile. Kahju, et tuult polnud, tuli oleks metsatukagi võinud süüdata ja siis ringiga majanatukesegi maha põletada. Elli kahtles, kas taat üldse viidigi poja poole. Poe juures mutid patrasid midagi vanadekodust. Ema käest ta korra uuris, aga ema vastas järsult, et teda ei huvita küla klatš. Keda ta petab? Klatš kuulus tema töö juurde. Elli oli tal väikesena tööl kaasas olnud ja seal oli käinud üks pidev jutuvada. Kodused kliendid elasid oma pingeid meeste ja laste aadressil välja juuksuritoolis istudes, Elli oli seda läbi seina alatasa kuulnud. Ise ikka imestas, et kuidas ema küll mäletab teemasid, mis eelmisel korral pooleli jäid. Aga mäletas.
Mõned korrad veel majja sisse-välja käinud, võttis naaber maja kõrvalt jalgratta ning väntas mööda sissesõidurada minema. Mitte linna poole,
