lvi Jürisson
Selle ilma kõlakojas
Looja ülistuseks
Mine sa Kalevipojaga
või Jumalapojaga –
ilmaäärt sa ei leia niikuinii.
Oled ilmas justkui ula peal –
paika panemata.
Aja niidiotsa ei saa kätte,
tee peal piiriputkat ei jää ette.
Mõte aina müttab oma koores,
seemneks küpsemata veel ja toores.
Vahel justkui kostaks koorekrõpsu –
illusioon: sa sündisidki lõksu.
Sind su tunnetusepuue
jätab lõputuse tõkke taha,
seal su õlult mõttetarga kuue
Looja naeratades tõmbab maha.
Ütleb: „Mõistatus, see ergastuse tooja,
teile ahvatluseks jääbki sinna,
et te tahaks aina minna, minna,
sinna, kus on tõde – teie Looja.”
Virtuaalne eksperiment ehk mõttemäng Minaga
Hing kui lendab siit kord maise rüüta,
olgu patune või ilma süüta,
teed kui algab eksirändurina –
kes siis vaimuilmas on ta MINA?
MINA, kes on jäetud keha kooldes
ilmaeetris iseenda hoolde,
iseenda tuuma tunnetama?
On ta uus nüüd või on ikka sama?
Kui on kaotsis kohused ja tavad,
ilmalained teda kiigutavad
ning ta leiab ennast arutlemas:
mis siis tõega oli oma temas?
Oli see ta tahtest sündind tegu,
mis on jäävalt tema enda nägu?
Või ehk tegid tema tegemise
hoopis teised, mitte tema ise?
Temalt tulid kuulekus ja virkus,
teistelt aga siht ja mõttekirkus?
Uitlev hing, mis otsinguks veel virge,
otsib, otsib aina oma kirge,
otsib ennast, seks et jääda endaks,
et ta otsatuses koost ei lendaks…
Ning siis justkui valge kirjatuvi
tiirutab ta kohal tema HUVI –
kust see tulnud või et kelle saadik?
Mõttelennud lapsepõlvest saadik,
see, mis elus vaimusädet nõudis,
teost jäi puudu ehk või teoni jõudis,
elutelg, ta selle järgi joondub.
Võimalik, et nii
ta MINAKS koondub.
Tõeotsimine televiisori ees
Ma ei taha enam näha vihaseid inimesi,
neil on koledad paled
ja nad on üdini valed:
unustanud oma lapsepõlve.
oma koerad, kassid ja lelud –
neil käsil on kole-elud.
Linnatänavad on nad kahemõõtmeliseks pressinud,
iseeneste negatiivideks stressinud,
roppuste sülge pritsivad
ja kitšivad, kitšivad, kitšivad.
Minu TV-s pole lavastusi –
seal kohtan vapustavaid esmaavastusi,
seal laotub roheluse võim mu ette,
ma tõusen ilmakatusele, siuglen süvavette,
näen elus nägematuks jäävaid maid…
ma tänan neid, kes hoidsid kaameraid.
Kui udu pilveks tõuseb suurest jõest,
kus paradiisilinnud peavad pulmi,
siis olen järsku keset Looja ulmi
ja napsan osakese Suurest Tõest.
Palve
Just nagu Botticelli
merevahust tõusnud Aphrodite
tõusku meie rahva
vimmakerisele heidetud kapavee aurust
puhas saunaline
kena kabe eurooplane
kes oskab
end nii sirgu ajada kui kummardada
kellel on vastuseks rinnatäiele oksüdeerunud vasele
nööpaugus rukkilill
ja kes läheb oma trikolooriga
ja asetab selle
Euroopa vaimutähtede
kõrvale.
Budismist ja meist siin lauskmaal
Maakera hiigelkurrutise tekkest
sünnib Himaalaja
sinna mäemürakate vahele
tulevad elama inimesed
nad kutsuvad oma mägesid Lume Koduks
Kõige alguse kõmin pole sealt kadunud
levib ülipikkade võngetena orgudes
ja ajukurdudes
tänaseni
See määratu mass
on justkui looduse proportsioonidest väljas
pisendab kõike surub alla masendab
Aga hiidmüüritisest täkitud taevalapp
tõotab vabanemist eluvaevast
varjude ahistusest
tõotab õndsust piirideta avaruses
täielikku olemise hülgamist
soovideta tahtetu
budana Nirvaanas
Meie oleme lõpuks jõudnud mereni
kaarduva öötaeva ime alla
silmapiirimõistatuseni
kuhu kutsub
vaibumatu lainetekohin
Oleme valmis mõistatama
valmis meresõiduks
Meiega on haldjahinged ja hingekesed
kõigil siin maa peal: linnul loomal
rohul merekarpidel rannarahnudelgi
kõigil on õigus oma hinge sees pidada
Meis peab olema olnud miski
justkui ootus justkui igatsus
kaitset pakkuv
korraga kõikjal meie ümber meie sees
ei lahku
ei jäta meid
mis ka oleks
mis ka saaks
Võib-olla
