Päise päeva sõda. Peter V. Brett
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Päise päeva sõda - Peter V. Brett страница 15
„Võta minu ports.” Ta libistas kausi mehe ette ja võttis Arleni tühja kausi. „Ma toon endale uue.” Tagasi lauda istudes nägi ta rõõmuga, et mehe teinegi portsjon on otsas.
„Kas hakkas parem?” küsis ta.
„Inimese tunne tuli,” ütles Arlen, suunurka siginemas tilluke naeratus. „Seda pole enam kaua olnud.”
„Me võime ju päevakese puhata,” arvas Renna. „Öösel ammutad jälle jõudu.
Arlen raputas pead. „Meil on täna pikk matk ees, Ren. Pärastlõunal teeme ühe peatuse ja edasi kiirustame Päästjavälule.”
„Mis peatuse?” küsis Renna.
Sädelus silmis, naeratas Arlen taas, sedakorda laiemalt. „Tahan sulle nagu kord ja kohus kihlakingi valida.”
Kui nad mööda sõnumitoojate maanteed läksid, marssis Arlen hoogsate sammudega. Mõne tunni pärast nägi Renna, et ta kipub väsima, aga mees keeldus jonnakalt ratsutamast.
„Varjutants vajab puhkust minust rohkem,” ütles ta.
Keskpäev oli ammugi möödas, kui nad teelahkmele jõudsid ja Arlen valis vähemkäidud tee, mis väikese hobuserajana kõnnumaa künklikele tasandikele kulges.
„Mis sinnakanti jääb?” küsis Renna.
„Üks talunik, keda tunnen,” vastas Arlen. „Ta võlgneb mulle teene.” Renna ootas selgitust, aga seda ei pakutud.
Nad kõndisid tubli tunni, kuni talu paistma hakkas. Oli kolm küünitaolist hoonet, igaühel omaenda loitsumärgid lisaks postidele, mis ümbritsesid jooksutarandikku ja õue. Lagedad karjamaad olid samuti loitsudega kaitstud.
Lähima küüni katusele ilmus poiss, lühike vinnastatud vibu käes ja sihtides neid sellega.
„Kes tuleb?” hõikas ta.
Renna tõmbus poissi märgates küüru, valmis vasakule või paremale põikama, kui too peaks noole lendu laskma. Ta pigistas isa noa tuttavat luust käepidet, ehkki siin polnud sellest kasu. Ta oli Harl Parkseppa vihanud, kuid tundis end alati julgelt, puudutades nuga, millega oli Harli tapnud.
Arlen käitus muretult ja hõikas poissi. „Keegi, kes võib kahetseda, et ei lubanud puudeemonil sind nahka pista, Nik Hobusekasvataja, kui sa vibu ära ei pane ja oma papat ei kutsu.”
„Sõnumitooja!” hüüatas Nik, langetas vibu ja lehvitas. „Mamma! Papa! Sõnumitooja tuli ja tal on Varjutants kaasas!”
Poiss libises ülal veranda katusele, hüpates servalt hõlpsasti maha. Ta lippas aeda ja katkus maast paar porgandit, rutates seejärel nende juurde ja vahtides imetlevalt Varjutantsu. „Ta on kasvanud küünisuuruseks!”
Ta nihkus võimsale täkule ettevaatlikult ligemale, käsi porganditega välja sirutatud. „Rahu, sõbrake, see olen mina, Nik. Sa ju mäletad, eks?” Varjutants võttis porgandid hirnatades vastu, aga poiss püsis pingul, plagamiseks valmis.
Tema ebalus oli Rennale arusaamatu. Kui poiss Varjutantsu tundis, pidi ta teadma, et see hobune on leebemast leebema loomuga. „Ta ei äiga sulle kabjaga ega hammusta sind, poisu.”
Nik pööras ringi ja tahtis juba midagi öelda, kuid vakatas poolelt sõnalt, pannes Rennat esimest korda tähele. Tema pilk õgis Renna keha ja neiu polnud kindel, kas vahitakse mustjuurega tehtud loitsumärke või ihu, millele need on maalitud. Tal oli üsna ükskõik, mida poiss näeb, aga see oli ebaviisakas ning ta asetas käed puusa ja jõllitas Niki vihaselt, et viimasele kombeid meelde tuletada. Poiss võpatas ja keeras silmad kõrvale nii kähku, et Renna surus maha naerupahvaka.
Ägedalt punastades pöördus Nik Arleni poole. „Sa taltsutasid ta?”
Arlen naeris. „Mitte just päriselt. Varjutants on ikka maailma tigedaim hobune, kuid nüüd pureb ja põtkab ta üksnes maa-aluseid.”
Nende selja tagant kõlas tasane vile ning Renna pööras kannal ümber. Mõtlemata leidis ta käsi jälle noapideme. Ta võttis käe kiiresti ära, lootes, et keegi ei märganud.
Ja mina tahtsin noorele Nikile kombeid õpetada.
Mees, kes neile lähenes, ei näidanud välja, et oleks seda märganud. Sarnaselt poisiga jätkus tal alguses silmi vaid hobusele. Ta lähenes rahulikult, andes Varjutantsule aega oma kohaloluga harjuda. Täkk norsatas ja kaapis pisut maad, aga lubas mehel end puudutada.
„Ta on tõesti kasvanud,” lausus mees, silitades kätega Varjutantsu raskeid külgi. Mees oli pikka kasvu ja sihvakas, tiheda lühikeseks lõigatud habemega. Pruunid juuksed olid pikad ja kuklas patsi seotud. „Ta on oma sigitajast vähemalt kaks käelaiust kõrgem ja vanast Kivisajust suuremat hobust pole ma näinud.” Ta kergitas täku üht jalga. „Siiski kuluks talle rautamine ära.”
Mees heitis neile lõpuks pilgu, ja nagu poisilgi, uitasid ta silmad üle Renna, uurides piigat otsekui hobust. Renna kurku tõusis vaikne urin ja mees võpatas, kui tema pilk viimaks Renna pilguga kohtus, nähes neiu pahast põrnitsust.
Arlen astus vahele. „Ta ainult vaatab, Ren,” pomises Arlen. „Need on head inimesed.”
Renna surus hambad kokku. Talle küll ei meeldinud seda tunnistada, aga Arlenil oli õigus, et võlujõud mõjub inimesele isegi päevaajal. Renna kippus nüüd kergesti ägestuma. Ta hingas sügavalt sisse ja viha taandus.
Arlen noogutas ja kõnetas talunikku. „Renna Parksepp, nemad on Jon Hobusekasvataja ja tema poeg Nik. Jon taltsutab ja ristab metsikuid Angiers’ mustange.”
„Õigemini püüab ja ristab,” ütles Jon, pakkudes vabandaval ilmel kätt. „Pole hõlpus taltsutada kedagi, kes võib põlludeemoni surnuks trampida ja armutus öös kõigi teiste eest minema joosta.” Renna võttis käe vastu, ent lasi ruttu lahti, kui mees tema pigistuse peale nägu krimpsutas.
„Vahel ma tean, mis tunne neil on,” pomises Renna.
Jon noogutas Varjutantsu poole. „Näiteks see seal. Ma püüdsin ta kinni vähem kui pooleaastase varsana. Arvasin, et nii noorest loomast suudan metsikuse kindlasti välja juurida, aga tema ei lubanud end lõõga panna ja põgenes küünist mitu korda.”
„Armutu öö on karm paik,” ütles Arlen. „Pool aastat looduses deemonitega on terve igavik.”
Jon noogutas. „Ma ei uskunud, et sinagi ta taltsutad.”
„Ei taltsutanud,” vastas Arlen. „Viisin ta hoopis tagasi sinna, kuhu ta kuulub.”
„Ometi lepib ta praegu sadula ja päitsetega,” nentis Jon, „kuid see ei tohiks mind vist üllatada. Tookord olid sa vaid hull tätoveeringutega sõnumitooja, kes aitas mu poega. Nüüd räägitakse, et sa oled Päästja ise!”
„Seda ma pole,” ütles Arlen. „Olen Arlen Põldaja Ojaäärselt ja vahel on mul söakust rohkem kui mõistust, muud midagi.”
„Sul on siis ikkagi nimi,” sõnas talumajast väljunud naisterahvas. Tal oli ränga tööga harjunud naise ilutu, kuid tarmukas olek. Ta kandis meesterõivaid: pika säärega nahksaapaid,