Tagurpidi lugemine. Sari Varraku ajaviiteromaan. Jo Platt

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tagurpidi lugemine. Sari Varraku ajaviiteromaan - Jo Platt страница 1

Tagurpidi lugemine. Sari Varraku ajaviiteromaan - Jo Platt

Скачать книгу

i lugemine

      Pühendatud minu kergesti erutuvatele sõpradele Lühikeste raamatute klubist.

      Ja muidugi mu ülimalt tasakaalukale naabrile, kellega ma abiellusin.

      PROLOOG

      „Kas läheme sisse?” Ta ilme oli ootamatult tõsine ja viivuks mulle isegi tundus, et ta annab mulle võimaluse valida.

      Raputasin selle mõtte peast ja pigistasin ta kätt. „Mis meil muud üle jääb, isa? Lõppude lõpuks olen mina selle etenduse üks kahest peategelasest.”

      Uksed avanesid ja ma kuulsin kahinat ja kriginat, kui sada inimest ennast oma toolidel ringi keerasid. Otsemaid paelus mu tähelepanu tumedajuukseline surnukahvatu noor naine esimeses pingireas, kes ahmis õhku ja surus käe oma uskumatult lopsakatele, uskumatult punastele huultele.

      „Miks ta ei naerata?” mõtlesin endamisi. „Tal igatahes on ju suu, millega naeratada.”

      Esimene peatükk

      „Hall-oo!” Celia ütles seda alati laulval toonil ja teist silpi venitades.

      „Hei, mina siin,” teatasin tuimalt ja panin mõttes kirja tähelepaneku, et varjamatu masendus, mida ma endast välja kiirgasin, oli tegelikult hea märk. Sest enesetappu hauduvad inimesed püüavad kuni viimaseni pigem teeselda reipust – või kuidas? Ikka just need, kellest sa poleks seda iialgi uskunud, ja nii edasi. Nägin järsku vaimusilmas, kuidas ma hüppan alla mitmekorruselise parkimismaja katuselt, lehvitan rõõmsalt mõlemat kätt ja hüüan: „Mul on kõik hästi! Ausalt!”, enne kui plärtsatan alla asfaldile.

      „Ros!” Mu õde säilitas kindlameelselt oma reipa kõneviisi. „Tore sinu häält kuulda. Kuigi aeg on juba hiline. Käisid vist väljas? Milline on olukord raamatuturul? Kas teil seal St Albansis on ka midagi põnevat juhtunud?”

      „Merisiga on surnud.”

      „Mis, kas see sinu merisiga? See, kelle sa said endale koos majaga? Härra Edmund?”

      „Härra Edward,” parandasin mina.

      „Oi, ei, issand jumal.” Ta ütles seda rohkem nagu endale ja mu kõrv tabas kerge paanikanoodi. Mul hakkas järsku enda pärast piinlik.

      „Ah, pole midagi. Mul on kõik hästi,” kinnitasin võrdlemisi ebaveenvalt.

      „Ros, mul on nii kahju,” jätkas Celia, „aga tal oli vanust ka juba üksjagu. Kui vana ta võis sul olla? Kolm, neli aastat? Merisigadel on see vist lausa raugaiga? Ja mõtle, kui hea elu tal sinuga oli, tõeline vedamine. Sest mis temast üldse saanud oleks, kui sa poleks teda endale jätnud? Kas nad mitte ei kavatsenud teda magama panna?” Ta jäi viivuks vait. „Kuule, ma saan aru, et sa oled väga löödud, aga ära siiski masendusse lange. Püüa mõelda kõigele sellele, mis on su elus praegu hästi: ilus kodu, rahuldust pakkuv töö, toredad kolleegid, kõik need inimesed, kes sind südamest armastavad … Ros?” Olin ärkliaknast välja põrnitsedes unustanud vahepeal ka ise häält teha. „Ros? Sa ikka kuuled mind?”

      „Jah, kuulen.”

      „Tahtsin lihtsalt öelda, et sul on siiski piisavalt põhjust saatust tänada ja see merisiga oli üks õnneseen. Kes teab, kuidas tema käbarad oleksid ilma sinuta käinud? See näriline maandus tõepoolest nelja käpa peale. Tal vedas ikka hullupööra. Oleksid pidanud panema talle nimeks härra Õnneseen!” Ta naeris heledalt.

      „Mu naaber sõitis temast oma muruniidukiga üle.”

      „Mis?”

      „Mu naaber,” rääkisin ma aeglaselt ja selgelt nagu väikese lapsega, „ajas ta alla,” − pidasin pausi ja tõmbasin pisut hinge − „oma Flymoga,” − jälle hingetõmme − „ja siis ta mattis tükid maha ja tuli õhtul lillekimbuga minult vabandust paluma.”

      „See on ju kohutav.” Celia hääl värises kergelt ja ma mõistatasin, kas ta hoiab naeru tagasi, kuigi annab endale aru, kui südametu see oleks. Mind ajas ennast ka vägisi naerma, aga ma teadsin, et see oleks hüsteeriline naer ja päädiks pidurdamatute nutukrampidega, mis polnud küll, tänu taevale, enam nii sagedased ja tabasid mind harilikult alles hilja õhtul, siis, kui ma magama heitsin. Katsin telefonitoru käega kinni, et Celia ei kuuleks mu katkendlikku hingamist, mis ennustas pisaratetulva.

      „Kuule, tead, kas ma saaksin sulle mõni teine kord tagasi helistada, Ce?” ütlesin hetke pärast. „Mulle tuli just meelde, et ma pean veel …”

      „Pole viga.” Ta säästis mind vajadusest mõelda välja mingi kohmakas vale. „Mul on endal ka üks kiire asi pooleli,” teatas ta reipalt ja teeskles, et polnud tabanud mu hääles meeleheitenooti. „Aga homme me peame kindlasti arutama sinuga isa sünnipäeva tähistamist,” lisas õde, et juhtida mu mõtted uutele radadele ja ühtlasi kindlustada endale usutav ettekääne järgmisel päeval telefoni teel kontrollida, kas mul on veel hing sees. „Sa võtad tordi tellimise enda peale, eks ju? Tead isegi, et mina olen sellistes asjades lihtsalt lootusetu.” Nüüd püüdis ta mulle sisendada, et mind vajatakse, et ma saan hakkama ja mul on erilisi võimeid. „Ma siis homme helistan sulle, Ros. Kohe hommikul vara, loodan, et sa pahaks ei pane, aga ma pean Beniga jalgpallitrenni minema, nii et suure osa päevast istun kuskil poriaugus, kus pole isegi levi.” Kõlas nagu kood, mille tegelikku tähendust polnud raske ära arvata: Ma helistan sulle enne kukke ja koitu ja kui sa mu kõnet vastu ei võta, annan meie vanematele häiret, ja nemad on siis hiljemalt pool kaheksa su uksele kolkimas.

      Kord oli selline asi juba juhtunud − pühapäeva hommikul paar kuud tagasi, kui ma läksin sõbranna poole õhtust sööma ja otsustasin sinna ööbima jääda ning unustasin oma mobiili koju ja, mis veel hullem, unustasin ka lubaduse emale helistada. Kui siis vanemad mu majja sisse ei saanud, oli ema õnneks paar telefonikõnet teinud ja mu sõbranna juurest üles leidnud, enne kui isa jõudis käivitada oma geniaalse plaani B. See nägi ette, nagu ta mulle hiljem samal päeval uhkelt seletas, „…köögiakna lahti muukimist minu uue muukrauaga. Tead küll, sellega, mida ma nüüd igaks juhuks alati autos hoian.”

      Tookord oli ema vähemalt silmi pööritanud ja lisanud: „Sa ju tead oma isa, Ros. Tal käed sügelesid uut mänguasja proovima.”

      „Ros?” Celia hääl oli jälle murelik. „Ros? Meil vist kipub ühendus vahepeal katkema.”

      „Ei, vabandust, ma kuulen sind hästi.”

      „Tore. Homme varahommikul räägime edasi, oleme kokku leppinud?”

      „Jah. Kuule, kõik on korras, Ce. Päriselt ka. Ma lihtsalt, tead, nagu natuke …” Köhatasin, varjamaks, et ma ei suuda lauset lõpetada.

      „Muidugi on sinu endaga kõik korras. Ikkagi kole lugu, muidugi see kurvastas sind. Ma ise läheksin ka täitsa endast välja, kui keegi … Noh, igatahes kalli-kalli.” Ta rääkis jälle laulvalt ja ma taipasin, et see aitab tal säilitada vestluse kerget tooni. Ta püüdis mind säästa, ma ei tohtinud tunda, et olen talle koormaks, kuigi teadsin, et olen seda mõnikord – tegelikult päris sageli.

      „Samad sõnad,” ütlesin ja lõpetasin kõne.

      Läksin kööki, kallasin klaasi veel veidi Cavat ja tegin endale oma isekuse pärast kibedaid etteheiteid. Miks ma pidin üldse Celiale härra Edwardist rääkima? Olin rikkunud ära oma õe tänase õhtu ja tumestanud naudingut, mida tõotasid talle pakkuda tema nädalalõpu plaanid – plaanid, millest ta ei tahtnud mulle rääkida kartuses, et see paneb noorema õe, selle õnnetusehunniku ennast veelgi kehvemalt tundma. Ja kui jõhkralt olin ma käitunud oma vaese pattu kahetseva meriseamõrvarist naabriga! Nüüd oli mul endal põhjust temalt vabandust paluda.

      Teine peatükk

      Sündmus,

Скачать книгу