päris suur hoog sees.
„Sorri noh, lihtsalt Johannes jõudis, põnev ju! Ma automaatselt lükkasin hoo sisse,” sosistas Kärt pooleldi naerdes, pooleldi vabandades.
Johannes läks joonelt ühe kaheteistkümnenda klassi poisi juurde istuma ja nad jäid tükiks ajaks millegi üle arutama. Stella piilus salaja juuksetuka alt nende poole. Kaheteistkümnendik Mart Saab oli mingi tsiklivend, kellega Johannes vahel ka kooli peal juttu ajas. Johannest huvitasid tsiklid ja 18-aastasel Saabil oli mootorrattaluba ja oma bike samuti. Johnil oli seni vaid roller, kuid arvata võis, et niipea kui ta täisealiseks saab, tahab ta ka endale mootorratast. Seda oli ta tookord, kui nad kinos käisid, ka Stellale rääkinud.
Rahvast tuli järjest juurde ja juba tunni aja pärast oli Steveni hiiglaslik elutuba üsna täis. Kõik olid lõbusas tujus, sõid ja jõid ning ajasid juttu. Korraga tõusis Steven püsti, pani muusika hästi vaikseks, kustutas tuled, nii et põlema jäid ainult paljudes kolmeharulistes küünlajalgades olevad küünlad. See tehtud, kõlistas ta lusikaga vastu klaasi, just nagu enne kõne pidamist. Ruum tundus hämaras küünlavalguses pidulik, aga miskipärast tekkis veidi kõhe tunne.
„Nii, kallid kaasmaalased, on üllatuste aeg. Meil on teile üks eriline show-programm tellitud,” teatas Steven salapäraselt. Kõik jäid vaikseks ja kuulasid huviga.
„Trummipõrin, pampararaa! Mul on au tutvustada teile maailmakuulsat selgeltnägijat Ilonat, kes vastab täna õhtul kõikidele teid vaevanud küsimustele.” Steven näitas käega ukse poole, kust astus sisse paksude mustade juuste ja musta kleidiga vanem naine. Ta liikus kergelt vaarudes ruumi keskele, kuhu Steven oli tema jaoks vedanud massiivse tumepunase restaureeritud tigudiivani stiilis tugitooli.
Kärt ja Stella vaatasid üksteisele jahmunult otsa. Mida värki! Ongi päris selgeltnägija tellitud?! Naine ei olnud veel sõnagi lausunud, istus lihtsalt suletud silmadega keset tuba suures tumepunases tugitoolis. Külalised nihelesid, mõni turtsatas, mõni oli kohkunud näoga, kuid kõik vaatasid toimuvat huviga.
„Mmmmm…” kostis korraga naise suust laulvat üminat. „Ma tunnetan siin ruumis nii mõndagi eksinud hinge. Siin on kõike… sündi, surma, õnne ja õnnetusi…”
Kärt tegi Stellale lollitava grimassi – teda, paadunud skeptikut, ajas see kõik naerma. „Lahe show,” sosistas ta Stellale. Stellal aga tulid millegipärast külmavärinad. Kas oli tänane vapustav päev ta ülitundlikuks teinud või olid sellel naisel tõesti mingid võimed, aga selgeltnägija poole vaadates tundis ta mingit kummalist energiat. Justkui oleks tegu inimesega, keda ta ammuilma tunneb ning kes temast kõike teab.
„Siin on valu ja rõõmu. Armastust ja vihkamist. Ma räägin teile, mida ma siin näen. Te ei pea endast märku andma, kui ennast ära tunnete, aga teadke, et teid on märgatud. Ma olen siia kutsutud, et teile nõu anda. Kuulake ja ärge ehmatage, kui ennast ära tunnete,” lausus selgeltnägija vaikselt ning avas esimest korda peale istumist silmad. Tema veidi kõõrdsilmne pilk eksles hämaras küünlavalges ruumis ühelt teisele, kuni Stellale tundus see jäävat pidama kuskile Johannese, Mardi, Steveni ja Gerdi juurde. Nende kõrval istusid paar paralleelklassi tüdrukut – Laura ja Sille. Keda sensitiiv täpselt vaatas, ei olnud aru saada, kõõrdis silmi oli raske jälgida.
„Õmmmm… Ma tunnetan siin varjatud tundeid, varjatud viha ja varjatud kirge. Sina, kes sa ei julge oma tõelisi tundeid avaldada, tee seda täna öösel. Sa ei pruugi vastust saada, aga kui sa selle enda sisse jätad, kasvab sinu viha veelgi enam ning võib viia selliste tagajärgedeni, mida keegi näha ei taha. Te olete hoiatatud!” Selgeltnägija sulges jälle silmad ja vajus justkui oma maailma.
Kõik vahetasid omavahel pilke – kes pööritas põlglikult silmi, kes vaatas kaaslasele küsivalt otsa, kes otsivalt ringi, justkui püüdes mõistatada, kellest on jutt. Ka Stella peas tekkisid kiirelt seosed ja stsenaariumid. Kas Gert peaks tunnistama oma tundeid tema vastu? Muidu on sellel halvad tagajärjed? Kas need ongi need tagajärjed, millest Gert rääkis? Stella peas tekkis selgeltnägija jutu tulemusena selline hirmutav stsenaarium, et ta raputas kiiruga pead. Ei, no mida veel! Mida teab mingi suvaline Ilona nende elust. Midagi ta ei tea! sisendas Stella endale ja jäi etendust edasi jälgima. Korraga jõnksatas selgeltnägija pea ja jäi kergelt viltusesse asendisse, pilk oli Stella ja Kärdi kiige poole.
„Tunnen ühte eksinud ja kurja hinge, kes läheneb sulle läbi pimeduse. Ta on teel. Hoia oma kõige lähedasemat, ta ei taha sind, ta tahab su kõige kallimat!” sõnas naine ja Stella oleks võinud vanduda, et ta vaatas sel hetkel just talle silma sisse. Tal tulid külmavärinad. Mis eksinud ja kuri hing see tema poole teel on? Ja kes on minu kõige lähedasem? Kõige lähedasem oli mulle ema, kuid tema on teadmata kadunud. Tädi Asta? Kärt?
„Jah, ta tahab sinu kõige kallimat. Sinu ema,” lisas sensitiiv ja tegi käega hirmutava jõnksatava liigutuse läbi õhu. Stellal jäi hing kinni. See, mida ta äsja endamisi mõelnud oli, sai just välja öeldud. Kuidas see võimalik oli?! Ta võttis kiiresti mitu lonksu siidrit ja pigistas Kärdi kätt. Stella hingamine oli ebaühtlane ja kuklal tõusid juuksekarvad sõna otseses mõttes püsti.
„Mis sul on?” küsis Kärt murelikult. „Ega sa seda hulabaluud ometi tõsiselt ei võta?”
„Jah… Ei… Ma ei tea. Ta ütles midagi väga imelikku. Ja vaatas mulle otsa. Päriselt ka, ainult mulle!” sosistas Stella vastu ja nihkus Kärdile lähemale. Tal hakkas vaikselt õudne. Õnneks liikus selgeltnägija uue teema juurde.
„Sina, kes sa kardad paaniliselt oma elu pärast, sul ei ole selleks põhjust. See kõik on sinu peas. Sa ei ole terve. Otsi endale abi,” kostis tugitoolist järgmisena.
„Teie kaks, kes te oma suhet varjate, tehke sellele lõpp või varjake seda edasi, sest kui see avalikuks tuleb, teeb see paljudele haiget. Ja te teate seda isegi,” ümises Ilona edasi ja vaatas, nagu Stellale tundus, Kärdi poole. Kuid Kärdi nägu oli endiselt emotsioonitu, ilmselt ei tundnud tema ennast selles ära, arvas Stella. Ja mis salasuhe Kärdil üldse ollagi saab. Nad olid ju sõbrannad. Kärt oli küll oma eraelu suhtes kinnine, kuid Stella uskus, et ta oleks teadnud, kui Kärdil keegi oleks olnud.
„Rohkem ma siin midagi konkreetset ja tugevat ei tunneta, teid on palju ja see muudab minu ülesande üsna keeruliseks. Ma ei hakka välja ütlema asju, milles ma kindel ei ole. Aga see, millest ma rääkisin, on surmkindel. See on olemas, selles ei ole kahtlustki. Sellepärast julgesin seda teile öelda. Ma lähen nüüd, elage hästi ja kuulake oma südant.”
Naine tõusis tugitoolist püsti ja läks kergelt longates elutoast välja. Gert jooksis talle järele, ilmselt maksma, küllap tuli poistel sellise show eest päris palju pappi välja käia, mõtles Stella.
Steven tõusis püsti, ka teised virgusid just nagu unest. „Vaat kus mutt pani alles hullu, kuulsite, jah! Hahahaa, megalahe! Teinekordki teeme show’d! Noh, salapaarike ja kabuhirmus kartja ja kes te siin kõik olete, party on!” Ta vajutas muusika jälle põhja, lubas jooke juurde tuua ning pidu jätkuski endises lärmakas toonis.
Stella tiris Kärti varrukat pidi suurde esikusse. Tal oli tingimata vaja sõbrannaga omaette rääkida.
„Mis sul on, miks sa kisud mind niimoodi?” ei saanud Kärt aru ja sikutas oma pluusi uuesti paika. Esikus ei olnud peale nende mitte kedagi. Trepiastmetele asetatud kolme jalaga küünlajalgades põlesid pikad valged küünlad.
„Mul on vaja sinuga rääkida. Lähme kuskile. Lähme Steveni tuppa!” kutsus Stella Kärti ja tiris teda trepist üles. Nad teadsid, kus Steveni tuba asus, selles majas oli koos mitmeid pidusid peetud. Kiirete sammudega lippasid nad sametise vaibaga kaetud astmeid mööda üles.
Teisel
