mida tal oli kombeks kasutada sellistel puhkudel, kui ta soovis, et teised küsiksid, mis ta leidnud oli.
Max tundis isa strateegiat nii hästi, et mõnikord ta küsis endalt, kumb neist õieti on isa ja kumb poeg.
„Ja mis sa leidsid?” mängis Max kaasa.
„Sa ei usu seda,” vastas isa, ehkki Max mõtles: miks ei usu. „Paar jalgratast!”
Max kergitas küsivalt kulmu.
„Eks nad veidi vanad ole, aga kui kette natuke õlitada, sõidavad nii, et vähe pole,” seletas Maximilian Carver. „Ja seal oli veel midagi. Veame kihla, et te ei arva ära, mis ma veel leidsin?”
„Mõne tuhniku?” pomises Irina endiselt oma kassist sõpra silitades.
Kuigi alles kaheksane, oli Carverite noorim võsu arendanud välja suurepärase oskuse oma isa moraali õõnestada.
„Ei,” vastas kellassepp silmanähtavalt häirituna. „Julgeb keegi veel arvata?”
Max märkas silmanurgast, kuidas ema oli seda stseeni jälginud ja nähes, et mitte kellelegi ei tundu tema abikaasa detektiivioskused korda minevat, tõttas olukorda päästma.
„Fotoalbumi?” pakkus Andrea Carver leebel toonil.
„Juba soojem,” vastas kellassepp jälle julgust saades. „Max?”
Ema vaatas talle pika pilguga otsa. Max noogutas.
„Ma ei tea. Päeviku?”
„Ei. Alicia?”
„Annan alla,” vastas Alicia äraolevalt.
„Hea küll. Olge valmis,” alustas Maximilian Carver. „Ma leidsin projektori. Kinoprojektori. Ja terve kastitäie filme.”
„Mis sorti filme?” sekkus Irina, pöörates esimest korda veerand tunni jooksul pilgu oma kassilt.
Maximilian Carver kehitas õlgu.
„Ma ei tea. Filme. Kas pole põnev? Meil on kodus kino.”
„Muidugi juhul, kui projektor töötab,” ütles Alicia.
„Aitäh julgustamast, tütreke, aga luba meelde tuletada, et su isa teenib elatist katkiste masinate parandajana.”
Andrea Carver pani käed abikaasa õlgadele.
„Mul on heameel seda kuulda, härra Carver,” ütles ta. „Sest keegi peaks keldris oleva boileriga tõsise jutuajamise pidama.”
„Jäta see minu hooleks,” vastas kellassepp lauast tõustes.
Alicia järgis tema eeskuju.
„Preili,” peatas teda Andrea Carver. „Kõigepealt hommikusöök. Sa isegi ei puutunud seda.”
„Mul ei ole kõht tühi.”
„Ma söön selle ise ära,” pakkus Irina.
Andrea Carver ei tahtnud sellisest ettepanekust kuuldagi.
„Ta ei taha paksuks minna,” sosistas Irina õelalt oma kassile.
„Ma ei saa süüa, kui see peletis siin oma sabaga lehvitab ja igale poole karvu ajab,” nähvas Alicia.
Irina ja kass vaatasid teda ühesuguse halvakspanuga.
„On ikka pirts,” pomises Irina ja läks kassiga hoovi.
„Miks sa alati lased tal oma tahtmist saada? Kui mina temavanune olin, ei lubanud sa mul pooli asju teha,” protesteeris Alicia.
„Kas hakkame jälle pihta?” küsis Andrea Carver rahulikult.
„Mina ei alustanud,” vastas tema vanem tütar.
„Hea küll. Vabandust.” Andrea Carver silitas kergelt Alicia pikki juukseid. Alicia tõmbas pea eemale, püüdes ema lepitava liigutuse eest kõrvale põigata. „Aga söö hommikusöök ära. Palun!”
Samal hetkel kostis nende jalgade alt metalne kõmin. Kõik vaatasid üksteisele otsa.
„Teie isa tegutseb,” pomises Andrea Carver oma tassist kohvi rüübates.
Alicia hakkas masinlikult röstsaia mäluma, Max aga ei saanud kuidagi peast välja kujudeaia udus naeratava klouni väljasirutatud kätt ja pungis silmi.
Neljas peatükk
Maximilian Carveri tagahoovi kuuri pagendusest päästetud jalgrattad olid paremas korras kui Max oli oodanud. Tegelikult paistis, et neid polegi peaaegu kasutatud. Abiks tolmulapid ja spetsiaalselt metalli puhastamiseks mõeldud vedelik, mida ema alati kasutas, avastas Max mustusekihi alt kaks uut, läikivat jalgratast. Isa aitas tal ketid ja ketirattad ära õlitada ja kummid täis pumbata.
„Ilmselt tuleb sisekummid välja vahetada,” ütles Maximilian Carver, „aga esialgu käivad need küll.”
Üks jalgratas oli teisest tunduvalt väiksem ja Max ei saanud jätta puhastades mõtlemata, kas doktor Fleischmann oli kunagi ostnud need rattad lootuses, et saab koos poeg Jacobiga mööda rannaäärset teed sõita. Maximilian Carver nägi, et poja pilku varjutab süütunne.
„Ma olen kindel, et vanal doktoril oleks olnud hea meel, et sa seda ratast kasutad.”
„Ma ei ole selles nii kindel,” pomises Max. „Miks nad rattad siia jätsid?”
„Halvad mälestused tulevad teinekord koos asjadega kaasa ja seda pole vaja,” vastas Maximilian Carver. „Ma arvan, et keegi ei jõudnudki neid kasutada. No nii, hüppa sadulasse. Proovime, kuidas sõidavad.”
Nad tõstsid rattad püsti, Max sättis sadula kõrgust ja proovis pidureid.
„Pidureid peaks rohkem õlitama,” soovitas Max.
„Just minu mõte,” oli kellassepp nõus ja asus asja kallale. „Kuule, Max…”
„Jah, isa?”
„Sa ära nendele jalgratastele liiga palju mõtle, eks? See, mis tolle perega juhtus, ei puutu mitte kuidagi meisse. Tõenäoliselt ma poleks pidanud seda üldse rääkima,” lisas isa ja üle tema näo libises murelik vari.
„Mis seal ikka.” Max vajutas uuesti pidurit. „Nii on väga hea.”
„Hüppa siis sadulasse.”
„Kas sina ei tulegi?” küsis Max.
„Kui sul veel pärastlõunal tahtmist on, siis ma võin sulle näidata, kuidas sa lakki saad. Aga praegu ma pean kella üheteistkümne ajal linnas kokku saama kellegi Frediga, kes lubas mulle töökoja jaoks ruumi üürile anda. Ma pean ärile mõtlema.”
Maximilian Carver hakkas oma tööriistu kokku korjama ja kaltsuga käsi puhastama. Max vaatas oma isa ja mõtles, et huvitav, missugune võis isa temavanuselt olla. Sugulastel oli kombeks öelda, et nad on sarnased, aga samamoodi ütlesid nad, et Irina on Andrea Carveri moodi, ja see oli järjekordne
