kirikakraleheline seebilill (Saponària L. bellidifòlia Smith) ja teravalõhnaline rohttaim, mida rahvakeeles hüütakse millegipärast pullipöörirohuks. Viimast taime on leitud veel vaid Vilsandi saarelt.
Saare ja selle lähikonda jäävate väikelaidude (rahude) vetes esineb haugi, ahvenat, lesta, särge, säinast ja angerjat. Viimast lubatakse püüda piiratud vahenditega (vt. „Kalapüügi eeskirjad ENSV-s”, Tallinn, 1977). Saare linnustiku moodustavad kajakalised, pardilised, linavästrikud, liivarullid, kassikakk, neli suitsupääsupaari ja teised linnuriigi esindajad. Loomadest tuleks nimetada mutte, mügrisid, siile, hiirelisi, mitmesuguseid putukaid, aga ka teisi loomariigi esindajaid.
Punulaiul valitseb mereline kliima. Suvi on suhteliselt soojem, talv aga äärmiselt ebastabiilne. Sademeid esineb mõnikord harva, mõnikord sageli. Tuuli esineb väga tihti.
Punulaid jääb mandrist linnulennult kaheksa ja poole kilomeetri kaugusele. Koos lõunasse jääva Veeriku saatega ning arvukate väikelaidudega moodustab ta omaette arhipelaagi. Kui soojal ja selgel suvepäeval Oopkauba rannast merele vaadata, võime näha optilist efekti – nii mõlemad suuremad saared (Veeriku, Punulaid) kui ka laiud näivad veepinna kohal õhus hõljuvat. See silmapete tekitab illusiooni saarte kaugusest ja ligipääsmatusest.
Laidusid, mis enamuses jäävad mandri ja Punulaiu vahele, on sõltuvalt aastaajast ning veetasemest kolmekümne ja kuuekümne vahel. Rahvasuu on andnud neile frivoolse, kuid millegipoolest täpse üldnimetuse – Lambapasa.
Administratiivselt kuulub Punulaid „Peilingu” kolhoosi alla.
1962. aasta kevadel ostis „Deftorvori” Tallinna Baasi vanemkaubatundja Georg Kalm soodsa hinnaga (550 rubla) saarel asuva mahajäetud Ülgeme talu. Enamiku suvest, vabast ajast ja isiklikest hoiustest kulutas ta talu remontimisele, samuti mootorpaadi hooldamisele. Täpselt kümne aasta pärast, 1972. aasta kevadel müüs ta talusuvila soodsa hinnaga (3500 rubla.) maalikunstnik Paul Paatmehele.
1973. aasta kevadel müüs maalikunstnik Paul Paatmees Ülgeme talusuvila soodsa hinnaga (2500 rubla.) graafik Lembit Mähele.
1974. aasta kevadel müüs graafik Lembit Mähe talusuvila soodsa hinnaga (1800 rubla.) teatridekoraator Olev Pistale.
1975. aasta kevadel müüs teatridekoraator Olev Pista Ülgeme soodsa hinnaga (1200 rubla.) lasteraamatute illustreerijale Urvo Sugapuule.
Veel paar korda vahetas Ülgeme omanikku. Paar kuud enne nimetatud juunipäeva, mil Veeriku saare postivedaja oma väsinud pea üürikeseks ajaks Punulaiu territooriumile puhkama asetas, vormistasid kaks Tallinna intelligenti, lasteajakirjanik Peep Pindam ja mitmekülgne literaat Osvald Rass, Oopkauba külanõukogus asjakohase dokumendi Punulaiu saarel asuva Ülgeme talu ostu-müügi kohta. Hind oli ostjale igati soodne, 550 rubla.
MIDA O. RASS EI TEADNUD. MIDA O. RASS TEADIS
Osvald Rass ei teadnud paraku midagi Ülgeme talusuvila kirevast majaraamatust. Vastasel korral oleks see kohe ta uurijaloomuse äratanud, huvitavaid mõtteid ning küllap ka järeldusi tekitanud.
Kuna lasteajakirjanik Pindam oli äärmiselt hajameelne ja saamatu inimene, keda pidevalt jälitasid kõikvõimalikud äpardused, oli ta vana majaraamatu lihtsalt ära kaotanud. Osvald Rassile anti külanõukogus uhiuus raamat ja kanti sellesse esimesena tema enda nimi. See oli pidulik hetk… Osvald fikseeris hiljem oma päevikus, et sel silmapilgul, mil külanõukogu sekretär kirjutas puhtale lehele hoogsa „R”-tähe, oli ta vasak püksisäär hakanud rõõmsalt võdisema.
Üksik saar, Osvald Rassi ja miljonite teiste inimeste helesinine, ent kättesaamatu unistus, oli reaalsel kujul astunud ta ellu täiesti ootamatult, pealegi eluperioodil, mis oli niigi täis põnevaid ja kapitaalseid sündmusi. Veebruari lõpus.
Veebruari lõpus otsustas Osvald Rass kolmandat ja viimast korda abielluda. Veebruari lõpus tuli ametlik teade, et tema taotlus kooperatiivkorteri saamiseks on erijärjekorra alusel arvesse võetud. Veebruari lõpus istus ta õhtute ja ööde kaupa oma ajutises korteris, väikeses määnduvate seintega toas Kalamaja agulis ja uuris ning süstematiseeris tõusva loomingulise õhinaga äärmiselt huvitavaid materjalileide (kirju, postkaarte, täisluuletatud taverniarveid), mis pärinesid kahelt auväärses eas naisterahvalt ning paarist kolikambrist. Temas küpses otsus kirjutada raamat „Mart Viitari tähelend”, mis ei jääks kuigivõrd alla samažanrilistele tippteostele maailmastandardi tasemel, I. Stone’i loojaraamatutele näiteks.
Veebruari lõpus laskus linna kohale rõske udu, soolatatud kõnniteed sulasid ja lagunesid, hallid taksod rassisid, külg ees, läbi kollakate lumehangede, vanalinna kohal tiirlesid hakid, ühel sellisel päeval astus Osvald Rass teisejärgulisse viineribaari ja sai seal kokku põgusa teretuttavaga, lasteajakirjanik Peep Pindamiga. Nagu öeldud, oli Pindam saamatu ja kurb inimene. Ta hakkas kohe häbelikult nurka vaadates kurtma elumuresid, oma nelja tütre ja kahe poja gripihooge, naise purunenud prille, isiklikku rusutist ja stagnatsioonitunnet, samuti ka viiekümne kopika defitsiiti. Kui Osvald Rass oli talle ostnud klaasikese õuna-arooniaveini, endale koorega kohvi, tundis ta kohustust kurta murelikule mehele endagi ainsat hetkeprobleemi. Neid ühendas põlvkonnasolidaarsus, samuti ka ühesugune odavast kunstmaterjalist poolkasukas… Igatahes ei tahtnud Osvald eakaaslasest liiga palju kehvem olla, üks mure pidi tal ikka leiduma, ja see oli hägune suveperspektiiv. Osvaldil polnud vähimatki soovi oma tulevasega vanematekodusse sõita. Esiteks oleksid konservatiivsed vanainimesed ta uue naisevõtu hukka mõistnud, teiseks suvitas nende juures juba aastaid Osvald Rassi teine naine – mis parata. Kooperatiiviperspektiivi, abiellumist, garderoobi täiendamist silmas pidades ei tulnud lõunamaised loomingulised majad või kuurordid eriti kõne alla. Ometi oli ta just selleks suveperioodiks planeerinud kolm kuud palgata puhkust, et kirjutada ühe hea hooga käsikiri valmis. Egas terve suve siis toaubrikus pea istuma, ninas keldrikorruse kalapoe ja tänaval sulava asfaldi haisud? Ja mida peab üks noor naisinimene sellisel puhul tegema?
Lasteajakirjanik Pindam kuulas teda huviga, pingsalt, mõtles midagi ja ütles siis:
„Kuule, sa osta minu käest üksik saar ära. Saad tükkis majaka ja tuuleveskiga, kui sa eksootikast hoolid. Ega ma muidu ei pakuks, aga me ei saa seal oma lastekarjaga hakkama. Lapsed tahavad piima, saad aru? Ma annan maruodavasti ära.”
Esiotsa vilksas „üksik saar” Osvaldil üsna kõrvust mööda. Aga siis sattus ta ärevusse. Sattus ärevusse ja hakkas kartma, et viimati müüb Pindam saare kellelegi teisele. Jah, igal muul puhul oleks ta kõike palju põhjalikumalt kaalunud ja uurinud, ent nüüd oli ju tegemist saarega! Pealegi laabus tal sel kevadtalvel kõik hämmastavalt edukalt, kui mitte ütelda, et lausa mingi müstilise uljusega. Mõned lähemad sõbrad, kes Osvaldi senist saatust, umbusklikku ja põhjalikku elukäsitust paremini teadsid, hakkasid teda koguni natuke võõristama. Osvald aga elas äkki lausa suurilmaelu: tegi kumu äkilise abieluga, tähistades selle sõlmimist ühes restoranis, tal ilmus mahukas kogumik artikleid, samas sõlmis ta lepingu uue raamatu peale, ostis maja väikesele saarele ja värvis väljakutsuvalt kirsipunaseks oma halli „Žiguli”. Vähe sellest, et see toimus noore naise esimese tagasihoidliku vihje peale, Osvald nimetas autot nüüd sageli „Ladaks”, mis polnud ju vale, küll aga mõnevõrra edev.
(Mis puutub autosse, siis oli seegi vedamine, mis juhtus aastapäevad varem ja oli otsekui sissejuhatus järgnevale eduperioodile. Osvald võitis auto loteriipiletiga, mille talle poolvägisi määris kaela vagunisaatja Tallinn–Riia rongis. Loteriist polnud Osvald Ragnele rääkinud, ja kas sellel tühisel detailil oligi mingit tähtsust?)
Niisiis, Osvald Rass, iseloomu ja elukutse tõttu tavaliselt tüütuseni põhjalik inimene, teadis tol juunikuu reedel Punulaiu geograafiast, ajaloost ja olevikust umbkaudu niisama palju, kui pakkusid kasinad read teatmeteostes „Eesti NSV” ja „Eesti saared”, lisaks veel üht-teist lasteajakirjanik Pindami,
