MÄLU
ENDEL TULVING JA MÄLU
MÄLU UURIMISE ALGUS
Nii nagu varemgi teaduses on juhtunud, sai ka mälu järjekindel uurimine alguse üsna juhuslikust sündmusest, seekord Pariisi antikvariaadis. Preisi prints Waldemar oli palganud oma lastele prantsuse keele koduõpetaja, kes seal raamatuid uurides märkas riiulil ühte, mis kohe tähelepanu köitis ning mille ta endale soetas. Selle saksakeelse raamatu autoriks oli Gustav Theodor Fechner ja raamat ise kandis pealkirja Psühhofüüsika elemendid. Koduõpetaja, kelle nimi oli muide Hermann Ebbinghaus, luges raamatu põnevusega läbi ja tal tekkis idee rakendada taju uurimiseks mõeldud võtteid, millest rääkis Fechneri raamat, ka inimese mälu peal. Et uurida mälu puhtal, sisust puutumatul kujul, tuli lahendada ülesanne, millega varem polnud keegi veel hakkama saanud. H. Ebbinghaus lahendas sisust lahtisaamise probleemi sellega, et kirjutas 2300 sedelile mõttetuid kolmetähelisi silpe ja pühendas järgnevad kaks aastat sellele, et iga päev uurida, kui palju kulub aega ja kordusi, et mõni juhuslikult suurest sedelite hulgast valitud pakk ilma vigadeta meelde jätta. Ta fikseeris hoolikalt, kui palju muutub meeldejätmine kergemaks sõltuvalt sellest, kui ta oli sama silpide nimekirja püüdnud eelmistel päevadel meelde jätta, ja kui kiiresti nimekiri ununeb, kui seda vahepeal ei korrata. Nendest katsetustest selgus, et mälu saab üsna täpselt mõõta ja näiteks unustamist õnnestub iseloomustada peaaegu sama valemiga, mis kirjeldab elektrikondensaatori tühjenemist. Need enda mälu katsetused pani Hermann Ebbinghaus kirja raamatus Über das Gedächtnis, mis ilmus 1885. aastal, avades inimese mälu jäädavalt katselisele uurimisele. Mälu, mida esialgu selle liigse hingelisuse tõttu taheti üldse katselise teaduse ukse taha jätta, muutus peagi siduvaks teljeks, mille ümber kogu psühholoogia keerleb.
On tähendusrikas, et esimene eestlase kirjutatud raamat psühholoogiast on samuti mälust. 1897. aastal trükiti Tartus Rudolf Kallase teos Mäluõpetuse süsteem (System der Gedächtnislehre). Kallas üritas vastata küsimusele, kuidas on võimalik, et ilma koolihariduseta Eesti rahvalaulik suudab meeles pidada värsside hulka, mis oma arvult ületab Homerose Iliase ja Odüsseia kokkuvõetult. Kallas oletas, et regivärsivorm (alliteratsioon, värsimõõt jne) ongi abivahendiks, mis aitab sellist tohutut hulka värsse meeles pidada.
Pärast mälu uurimise reibast algust tuli aga seisak. Kui tänapäeva psühholoogia on väga mälukeskne, siis möödunud sajandi keskel mälu uurimine praktiliselt hääbus. Üheks põhjuseks oli kindlasti see, et mälu tundus mõistuse või isegi kogu looduse paratamatu osana. Paber hoiab trükivärvi kinni ja säilitab teksti, mis sinna trükitud. Maapind Kaali kraatri kohal mäletab taevakehade kokkupõrget tuhandeid aastaid tagasi. Inimese ajus toimuvad imepisikesed muutused, millest aga siiski piisab, et mäletada veel 30 aastat hiljem seda, mida talle viiendaks sünnipäevaks kingiti. Need näited, mille loetelu on lihtne jätkata, nagu vihjaksid mälule kui mateeria üldisele omadusele. Muidugi võib sellisest maailma ühendavast üldisest omadusest rõõmu tunda, kuid kui palju mõistmist ja selgust sünnib sellest, kui nimetame näiteks nii jalajälgi liival kui ka inimese võimet deklameerida peast luuletust ühe ja sama sõnaga “mälu”. Endel Tulving kirjutab oma klassikaliseks saanud raamatus Episoodilise mälu elemendid (1983), et üldine mäluteooria oleks sama sisutühi kui üldine lokomotsiooniteooria. Organism võib ühest kohast teise liikuda lõpmatul hulgal viisidel: sammudes, joostes, roomates, rulludes, ronides, hüpates, ujudes, hõljudes, lennates, uuristades ja nii edasi. Mis ühist võib olla kõigil nendel liikumise vormidel peale selle, et nad toimuvad organismi omal jõul ja kulutavad selleks energiat? Peale nimetatud triviaalsete ühisjoonte on erinevatel ruumilise ümberpaiknemise vormidel vähe ühist. Need kainestavad sõnad on kirjutatud palju hiljem. Kuid veel 20 aastat enne niisuguse mõtte kirjapanemist tundus, et mälu pole vajagi eraldi uurida, kuna see on tajumise, õppimise, vilumuste kujunemise ja muu aruka käitumise lahutamatu ja paratamatu kaaslane. Seepärast hajus mälu verbaalse õppimise uurimisse ja muudesse teemadesse.
Võimalus, et inimese mälu ei ole üks suur ühetaoline moodustis, mis oluliselt ei erine loomade mälust, oli sel mälu uurimisele raskel ajal täiesti võõras. Lihtsat mõtet, et mälu võiks koosneda paljudest mäludest, mille aluseks on erinevad mehhanismid ja mis täidavad erinevaid ülesandeid, oli peaaegu võimatu sõnastada. Just siis tuli mälu uurimisse Endel Tulving. Sellest hetkest alates on mälu uurimise ajalugu tema tegevusest lahutamatu. Kui keegi tahab teada saada, mis juhtus mälu uurimise valdkonnas viimase 30 aasta jooksul, siis on kõige lihtsam viis jälgida seda, mida tegi Endel Tulving. See muidugi ei tähenda, et teised mälu-uurijad poleks viimasel paaril kümnendil midagi olulist avastanud või korda saatnud. Kindlasti on, kuid kõik tähtsamad ja vaieldamatult intrigeerivamad avastused mälu uurimise vallas on seotud Endel Tulvingu nimega. Kuigi Endel Tulvingu nimi ei vaja eesti lugejale enam eraldi tutvustamist, pole siin ehk liigne anda pilt tema akadeemilisest elukäigust.
ELULUGU
Endel Tulving on sündinud 26. mail 1927. aastal Petseris, kus ta isa oli parajasti kohtunikuna õigust mõistmas. Oma õpinguid alustas ta Tartus Treffneri gümnaasiumis, mille lõpetamine jäi ootama Saksamaa põgenikelaagrit. 1949. aastal õnnestus tal emigreeruda Kanadasse, kus ta asus õppima Toronto Ülikooli. Emigrandile kindla ja turvalise arsti- või inseneriameti asemel valis ta oma erialaks hoopis hingeteaduse – psühholoogia. 1954. aastal lõpetas ta Toronto Ülikooli ja jätkas doktoriõpinguid Harvardi Ülikoolis. 1957. aastal saab ta Harvardi Ülikooli doktorikraadi. Aasta enne seda, 1956. aastal, hakkab ta lektorina tööle Toronto Ülikoolis ja 1965. aastal valitakse korraliseks psühholoogiaprofessoriks. Viie aasta jooksul (1970–1975) läheb ta praktiliselt iga nädal Yale’i Ülikooli, kus peab rööbiti veel teist professoriametit. Akadeemilise karjääri sisse jääb ka kuus aastat tööd Toronto Ülikooli psühholoogiaosakonna dekaanina ja ajakirja Journal of Verbal Learning and Verbal Behavior toimetamine maailma üheks mõjukaimaks psühholoogiaajakirjaks. 1985. aastal valitakse Endel Tulving Toronto Ülikooli ülikooli-professoriks (university professor), tunnustus, mille osaliseks saavad vaid väga vähesed. Vastavalt Toronto Ülikooli sisekorrale peavad kõik professorid 65-aastaselt erru minema. 1992. aastal pidi Endel Tulving, kes on füsioloogilistelt näitajatelt palju paremas vormis, kui enamus 45-aastaseid mehi, vastu võtma Toronto Ülikooli emeriitprofessori tiitli. Praegu jätkab ta oma tavalist seitse-päeva-nädalas-tööstiili Rotmani Uurimisinstituudis (Rotman Research Institute at Baycrest Centre) kognitiivse neuropsühholoogia sektori juhatajana. Igal aastal veedab ta paar kuud Washingtoni Ülikoolis (St Louis), kus hoiab Clark Way Harrisoni külalisprofessori õppetooli, ja mõned nädalad Tallinnas, kus jälgib huviga imepäraseid muutusi Eesti elus. Kõik kolleegid teavad Endel Tulvingu Eesti päritolu, mis on tema karismaatilisuse lahutamatuks koostisosaks. See oli ka üheks põhjuseks, miks Tallinn sai korraks maailma mälu-uurimise pealinnaks. Tulvingu poolt Tallinnas korraldatud konverents tõi Eestisse koguka osa mälu uurijate eliidist. Et selle kokkusaamise ettekannete põhjal välja antud raamatu pealkiri kuulutab “Tallinna konverents”, siis tekitas see mälu-uurimise ja Eesti vahele veel ühe püsiva seose (Tulving, 2000).
Endel Tulvingule jagunud akadeemiliste tunnustuste nimekiri on aukartustäratavalt pikk. Siinkohal vaid valik olulisematest:
1976/77 Izaak Walton Killami stipendium;
1977/78 Briti Rahvaste Ühenduse külalisprofessor Oxfordis;
1979 Kanada Kuningliku Ühingu (Royal Society of Canada) liige;
1982 Howard Crosby Warreni medal (suurim tunnustus eksperimentaalpsühholoogile, mida jagab elitaarne Eksperimentaalse Psühholoogia Ühing (Society of Experimental Psycholgists));
1983 Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni autasu (Distiguished Scientific Contribution Award) väljapaistvate teadussaavutuste eest;
1983 Kanada Psühholoogide Assotsiatsiooni autasu (Award for Distinguished Contributions to Psychology as a Science);
1986 Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia (American
