võime tajuda aega – üks inimkultuuri liikumapanevatest jõududest, võimalik, et kõige kriitilisem. Mõte on lihtne: teadvustatud teadmine tuleviku olemasolust on tarvilik, kui mitte piisav eeltingimus, et muuta märkimisväärselt ümbritsevat keskkonda. Konkreetsemalt seisneb hüpotees (Tulving nimetab seda “kronesteetilise kultuuri hüpoteesiks”) selles, et tsivilisatsiooni ja kultuuri arenguks ning püsimiseks on inimesel hädavajalik olla teadlik iseenda ja oma järeltulijate jätkuvast eksisteerimisest ajas, mis sisaldab mitte ainult minevikku ja olevikku, vaid ka tulevikku. Loom, kes ei suuda ette mõtelda, mis võib juhtuda tulevikus, on vähetõenäoline kandidaat algatamaks tegevusi, mille kasu on märgatav vaid füüsiliselt veel mitteeksisteerivas tulevikus. Sellise looma käitumine on täielikult juhitud füüsikaliste ja bioloogiliste seaduste poolt. Need seadused toimivad lineaarses ajas: minevik saab mõjutada olevikku ja olevik saab omakorda mõjutada tulevikku, kuid seal pole mingit võimalust, et tulevik, mida veel ei eksisteeri, võiks mõjutada seda, mis toimub olevikus. Pole mingit võimalust peale üheainsa: peab olema tulevik, mis eksisteerib kellegi teadvuses, mille teeb võimalikuks kronesteesia. Seega on kronesteesia trikk, mille loodus leiutas selleks, et mööda minna iseenda fundamentaalsest aja ühesuunalisuse seadusest.
Viimase kolmekümne aastaga on mälu uurimine märgatavalt muutunud. Me teame, et mälu pole lihtne mehhanism, vaid kogum erinevatest vaimsetest kapatsiteetidest. Ühe mäluliigi olemasolu või puudumine ei tähenda tingimata, et kõik teised mäluliigid peaksid samuti olemas olema või samal ajal puuduma. Ühes oma viimastest artiklitest kirjutab Endel Tulving, et nägemine peab olema, võrreldes inimese eluloolise, episoodilise mäluga, üsna lihtne nähtus, sest loodus on selle mitmel korral uuesti leiutanud (Tulving, 2002). Inimese mälu, mis võimaldab selle omajal mitte ainult ajas tagasi, vaid ka edasi rännata, on tekkinud aga vaid üks kord. Paljude uurijate kannatlik töö ja ka ootamatud geniaalsusesähvatused on meid viinud palju lähemale selle unikaalse võime mõistmisele. Praktiliselt kõik olulisem, mida me inimese selle võime kohta tänapäeval teame, on kokku võetud käsiraamatusse, mille üheks toimetajaks on Endel Tulving (Tulving & Craik, 2000).
KÄESOLEVAST RAAMATUST
Viis sellesse kogumikku valitud artiklitest ja raamatu lõpus olev intervjuu on eesti keeles juba varem ilmunud (Tulving, 1994). Kirjastus “Kupar” näitas omal ajal üles kiiduväärset huvi Endel Tulvingu teoste avaldamise vastu, kuigi teaduskirjanduse toimetamise oskus jäi sel korral veel selgelt alla heale tahtele. Samuti jäi toonane tõlge üsna konarlikuks, mida uues redaktsioonis on aidanud oluliselt parandada toimetaja, psühholoog Marika Rauk. Selles kogumikus ilmub kaheksa tõlget.
(1) Esimene kogumiku artikkel “Mälu” on peatükk Toronto Ülikoolis kasutatavast psühholoogiaõpikust ja on vist üldse mõeldavaist parim sissejuhatus mäluprobleemidesse.
(2) Teine artikkel ilmus ajakirjas Behavioral and Brain Sciences (BBS) ja on ülevaade Tulvingu 1983. aastal ilmunud monograafiast “Episoodilise mälu elemendid” (Elements of episodic memory). BBS on ainulaadne ajakiri selle poolest, et seal avaldamiseks vastuvõetud artikkel saadetakse paarikümnele vastava ala spetsialistile, kes kirjutavad artikli kohta oma kommentaarid, mis ilmuvad siis koos artikli ja autori vastustega kommentaaridele. Mõnikord ei võeta kriitikute rünnakute alla mitte mingi originaalne artikkel, vaid mõni oluline raamat. Tulvingu “Episoodilise mälu elemendid” (1983) on seda kindlasti ja kokkuvõte raamatust (mis on siin avaldatud ilma kommenteerijate arvamusteta) lubab saada ettekujutuse sisust. Raamat ise on märkimisväärne nii sisu kui ka ülesehituse poolest. Ülesehituse iseärasuseks on see, et teaduslike ideede esitus vaheldub teistsuguses kirjas trükitud tekstiga, milles Endel Tulving valgustab ideede kujunemise ja mõtete kokkupõrgete isiklikke tagamaid ja oma ettekujutusi teadusest üldse. Kuigi nende ridade kirjutaja ei ole mäluuurija, on “Episoodilise mälu elemendid” üks põnevamaid raamatuid, mida ta kunagi on lugenud. Raamatu edukust kinnitab ka asjaolu, et 2002. aasta alguseks oli seda tsiteeritud juba 1320 korda. Mõjukas on olnud ka raamatu põhjal kirjutatud ajakirja-artikkel, mida on tsiteeritud 102 korda.
(3) Artikkel “Mäletamine ja mineviku tundmine” ilmus ajakirjas American Scientist ja on matkimist vääriv näide, kuidas esitada oma uurimisvaldkonna probleeme seltskonnale, kes sellest ei pruugi midagi lähemalt teada.
(4) Neljas artikkel, mis kannab pealkirja “Inimese mälu kontseptsioonid”, ilmus 1991. aastal ja annab hea pildi, millises suunas on Tulvingu ideed arenenud pärast “Episoodilise mälu elementide” kirjutamist.
(5) Viies kogumiku tarbeks tõlgitud artikkel, mis on kirjutatud kahasse Daniel Schacteriga, ilmus 1990. aastal kõige prestiizikamas teadusajakirjas Science ja esitleb uut, seni tundmatut mälusüsteemi. Artikli ilmumisest möödunud 12 aasta jooksul on seda tsiteeritud 754 korda ja kuulub sellega klassikaliste hulka.
(6) Artikkel “Episoodilise mälu unikaalsus” võtab kokku selle mäluliigi uurimise ajaloo viimase 30 aasta jooksul. Täpsemalt on selles juttu ka HERA mudelist.
(7) Artikkel kronesteesiast ilmub praktiliselt samal ajal ingliskeelse originaaliga.
(8) Artiklite seeria lõpetab usutlus, mis loodetavasti aitab luua muljet sellest, kui vaimukas ja teravmeelne vestluskaaslane on Endel Tulving.
Oleks ülekohtune mitte mainida raamatu üht nähtamatut kaasautorit, Rutt Tulvingut, kes tähelepaneliku vestluskaaslasena ja läbinägeliku inimeste hindajana on olnud Endel Tulvingu kaaslane mitte ainult eraelus. Selle raamatu puhul on aga tema diskreetne osalus, tõsi küll mitte päris esimest korda, otseselt nähtav. Inspireerituna Endel Tulvingu mälu-uuringutest lõi Rutt Tulving, kes on rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik, seeria maale. Raamatu kaas illustreerib mitte üksnes seda, kuidas teadus inspireerib kaunite kunstide muusat, vaid ka kahe loovinimese harmoonilist inimlikku kooskõla.
TÕLKEST
Ingliskeelse teadusliku teksti tõlkimine eesti keelde on tõlkijale parajaks katsumuseks. Omajagu vaeva on eesti keele maailmanägemise kohandamisega viisile, kuidas inglise keel lahterdab ja liigitab asju ning sündmusi. Teiseks probleemiks on terminid. Kuigi igas kahtlusi tekitavas kohas on tõlkele sulgudes lisatud termini või mõiste originaalkuju, on vist mõtet kohe alguses peatuda olulisematel tõlkeprobleemidel.
Encoding tähendab seda viisi, kuidas midagi pannakse mällu. Enamusel juhtudel, kui just kontekst muud ei nõua, on selle sõna vasteks pakutud kas salvestamine või mõnikord ka kodeerimine .
Storage viitab selle, kuidas midagi mälus hoitakse ja säilitatakse. Kui pole eriliselt rõhutatud, et tegemist on mingi kindla mällu kodeerimise viisiga või seal alalhoidmisega (meelespidamisega), on tõlkevasteks kasutatud ka mõistet salvestamine .
Retrieval tähendab mälust millegi kättesaamist. Kui oli tegu selle protsessi abstraktse kirjeldusega, kasutasin vasteks mälust ammutamist. Kui sama sõna tähistas konkreetset tegevust, siis võis vasteks sobida kas lihtsalt meeldetuletamine või meenutamine .
Engram on mälusalvestus ja selle kõige täpsemaks tõlkeks on mälujälg. Seal, kus see stiililiselt sobis, on kasutatud ka engrammi .
Priming on sõna, millele ei õnnestunud sobivat eestikeelset vastet leida. Mõiste ise aga tähistab olukorda, kui mingi tegu (äratundmine, nimetamine, pooliku sõna lõpetamine jne.) muutub hõlpsamaks seeläbi, et asi, millele tegu on suunatud, on vähemalt korra varem juba esinenud. See varasem esinemine toimib teadvustamata krundina, mis järgmisel korral teeb asja inimesele paremini kättesaadavaks. Sisuliselt ehk olekski kruntimine õige tõlkevaste, kuid soov mitte minna liiga kaugele originaali kõnepruugist ja kõlast kallutas otsese kalkeerimise kasuks. Seega siis praimimine või praiming
