mida nende “tunnuste” abil tehakse. Seepärast saigi tunnustele eelistatud meenutamise (või ammutamise) ajendeid , mis enamusjuhtudel annab originaali kätketud mõtte päris täpselt edasi.
1. MÄLU
Mälu on üks kolmest alustalast, millele tugineb arukas elu; taju ja mõtlemine on kaks ülejäänut. Arukas tegevus ilma mäluta on mõeldamatu nagu ka ilma taju või mõtlemiseta. Peaaegu kõik, mida inimene ja teised kõrgemad loomad teevad, sõltub sellest, millist informatsiooni nad ümbrusest ammutavad ja kasutavad oma suhete korraldamiseks ümbritseva maailmaga, milles nad elavad. See lihtne tõdemus tähendab, et mälu on praegu ja on alati olnud üheks keskseks teemaks psühholoogias.
Suur hulk mälu uurimist on tehtud laboratooriumi seinte vahel, kus terved täiskasvanud, enamasti üliõpilased, osalevad uurija antud ülesandes, mille lahendamise edukust uuritakse sõltuvalt hästi kontrollitud tingimustest. Kuid lisaks sellele uuritakse mälu ka muudes psühholoogia harudes. Näiteks pidevad muutused laste, täiskasvanute ja vanurite mäluvõimetes pakuvad märgatavat huvi arengupsühholoogiale. Sotsiaalpsühholoogidki on andnud oma panuse mälu mõistmisse, uurides, kuidas inimesed jätavad meelde sotsiaalselt olulisi stiimuleid nagu näiteks teisi inimesi. Mälu on alati olnud füsioloogiliste psühholoogide ja neuropsühholoogide huvi keskmes, kes soovivad teada saada mälu neuronaalset ja anatoomilist alust. Selles käsitluses pole võimalik katta kogu laia mälu uurimise ala. See, mis on võimalik ja mida me kavatseme teha, on anda ülevaade peamistest faktidest, kontseptsioonidest ja printsiipidest mis moodustavad mälu uurimise aluse kõigis psühholoogia eriharudes. Me üritame edasi anda seda, kuidas psühholoogid uurivad mälu, mida nad saavad teada mälu uurimise tulemusel ja kuidas nad liidavad saadud teadmised mälu mõistmise tervikpilti. Siinne käsitlus ei piirdu ainult sellega, mis on teada mälu töö kohta, vaid puudutab ka probleeme, mis on tekkinud uurimise käigus, ja meetodeid, mis on kasutusele võetud katsetes neid probleeme lahendada.
Nii noores teaduses nagu psühholoogia võivad kogutud faktid vajada korrigeerimist. Seevastu probleemid ja uurimise meetodid on palju püsivamad.
__________
Tulving, E. Memory. In: Grusec, J. E., Lockhart, R. S. & Walters, G. C. (Eds.) Foundations of Psychology. Toronto: Copp Clark Pitman Ltd., 1990.
MÄLU OLEMUS
Nagu teisi mahukaid psühholoogia mõisteid ei saa ka mälu lihtsalt defineerida. Üsna üldiselt kõneldes viitab mälu elusa organismi võimele omandada ja säilitada kasulikke oskusi, harjumusi, informatsiooni ja teadmisi. See võime ilmutab ennast kõigil evolutsiooni astmetel ja võib ilmneda paljudes eri vormides. Mälu saavutab suurima keerukuse ja peenendatuse inimese puhul. See peatükk käsitlebki inimese mälu.
MÄLU JA ÕPPIMINE
Mälu ja õppimine on tihedalt seotud. Mõlema puhul on tegemist tegevuste ja informatsiooni omandamise ja säilitamisega. Kuid ajaloolistel põhjustel on need kaks uurimisala läinud eri teed, mille tulemusel on tekkinud kaks erinevat uurimisvaldkonda. Kuigi valdkonnad osaliselt kattuvad, on palju erinevusi küsimustes, mida püstitatakse, meetodites, mida kasutatakse, ja järeldustes, mida tehakse.
Mälu uurimine on tavakohaselt keskendunud uue teadmise omandamisele, selle säilitamisele lühema või pikema aja jooksul ja selle taastamisele meenutuse (retrieval) vormis. Varemnähtud või – kuuldud sõnalise materjali meeldetuletamine (recall) või äratundmine (recognition) on näited tüüpilistest nähtustest, mille vastu mälu uurija huvi tunneb. Õppimise uurimine on seevastu huvitunud harjutamise või kogemuse tõttu toimunud tegevuse muutustest, mis kestavad tavaliselt küllalt pikka aega. Klassikaline ja operantne tingimine on iseloomulikud õppimise näited.
Traditsioonide erinevuse tõttu kõnelevad psühholoogid eri keelt, kui nad räägivad õppimisest ja mälust. Õppimise võtmemõisted on õppimine (learning) ja oskus (performance), tingitud ja tingimatu stiimul, vastus/reaktsioon, generalisatsioon ja diskrimineerimine, sarrustus (reinforcement), kustumine (extinction) ja karistus (punishment). Mälu uurimise võtmesõnad on teised: informatsioon, meeldejätmise ühik, andmete töötlemine, mälu hoidlad, salvestamine, taastamine, meenutamine ja äratundmine, unustamine, erinevus olemasoleva ja kättesaadava informatsiooni vahel. Kuna valdkonnad on omavahel seotud, siis pole üllatav, et mõistetel on paarilised. Näiteks vahe tegemine õppimise ja oskuse vahel on rööpne eristusega olemasoleva ja kättesaadava informatsiooni vahel. Kustumine on unustamise rööpmõiste. Kuid teistel mõistetel puuduvad paralleelvormid. Näiteks mälu peatükis ei leia midagi sellist, mis meenutaks sarrustust või karistust, ja arutlustes klassikalise või operantse tingimise üle ei mainita kordagi meenutamist või äratundmist.
MÄLU MITMEKESISUS
Mälu ilmutab ennast paljudel viisidel. Kuigi mälu eri avaldustel on teatud ühisjooni – uue teadmise omandamine, säilitamine ja kasutamine – , erinevad nad suuresti selles, millist infot säilitatakse, viisis, kuidas seda infot säilitatakse, tegurites, mis määravad info säilimise või unustamise, ja nii edasi. Näiteks on suur erinevus võime vahel liikuda rahvahulgas nii, et ei põrkaks vastu teisi inimesi ja selle meenutamise vahel, mis juhtus pühapäeva õhtupoolikul.
Teistega kokkupõrke vältimine on keeruline taju- ja motoorikaoskus, mille inimene järk-järgult lapsepõlves omandab ja mida ta hiljem võib kasutada oma tegevust teadvustamata. Seevastu pühapäeva õhtupooliku meenutamine on ülimalt teadvustatud tegevus ja ei nõua väliselt nähtavaid pingutusi. Teadmistest, mis aitavad kõndides takistusi vältida, ei pruugi abi olla, kui on tarvis meenutada mingit minevikusündmust. Seepärast on mõtet kõnelda erinevatest mälu liikidest ja uurida neid erinevaid mälu liike ning nende omavahelisi suhteid.
PROTSEDUURILINE, SEMANTILINE JA EPISOODILINE MÄLU
Ühe võimaliku liigituse kohaselt tuleks vahet teha protseduurilise semantilise ja episoodilise mälu vahel. Protseduuriline mälu hõlmab mälu selle kohta, kuidas midagi teha mingi eesmärgi saavutamiseks. See puudutab rohkem tegu kui paljast mõtet, nõuab kestvat harjutamist, seda on võimalik täide saata automaatselt, tähelepanu keskendamata. Protseduurilise mälu selgeimad näited on sellised tegevusoskused nagu kingapaela sõlmimine ja rattaga sõitmine sellised tunnetusvõimed nagu lugemine ja kirjutamine. Lihtne klassikaline ja operantne tingimine on samuti liigitatavad protseduurilise mälu kategooriasse (laias mõttes).
Semantiline mälu tähistab inimese teadmisi ümbritseva maailma kohta. See puudutab sümbolite abil esitatavaid faktiteadmisi.
Teadmised, et Chicago on New Yorgist lääne pool, et elukutselised sportlased teenivad mõnikord suuri rahasid, et poissmehed ei ole abielus, et ilu on vaataja silmades, ja tuhanded teised taolised asjad on näited semantilise mälu sisust. Semantilise mälu olemus avaldub pigem teadmistes kui käitumises. Inimene võib teadmistega ette võtta mitmeid erinevaid asju. Erinevalt protseduurilisest mälust ei eksisteeri semantilises mälus kohustuslikku seost teadmise ja teo vahel. Semantilist informatsiooni võib omandada väga kiiresti. Samuti on sellel tõeväärtus: see, mida inimene teab, võib olla õige või vale. Semantilise teadmise ilmutamine võib olla automaatne (Mis värvi on rohi?) või arutlev (Milline kuu on pikem, kas märts või september?), sõltudes konkreetse teadmise iseärasustest.
Episoodiline mälu on mälu liik, mis teeb võimalikuks inimese isikliku elu sündmuste mäletamise. See on see, mida William James oma kuulsas “Psühholoogia printsiipides” (Principles of Psychology, 1890) nimetas mäluks, eristamaks seda oskustest (protseduuriline mälu) ja teadmistest (semantiline mälu). Teadmisi sellest, mida tegite eelmisel pühapäeval, või sellest, mida te tegite vahetult enne seda, kui
