ma Haraldi bussiga ees, Torbik järel, Mereveere poole kihutasin, huvitas mind hoopis see, kellele tuli mõttesse, et ma mingisugune täht olen. Lubatagu olla usin ajakirjanik ja rahva rõõmuks ka kirjanik, mitte mingi sindrima staar ega taidlus-täht. Kuidas küll siin pisiriigis iga spontaanne tegu plahvatuse põhjustab ja iga lapsikus-nõrkus parema puudusel uudiseks või lausa skandaaliks paisutatakse…
Külapoodide juures on nii, et kõik tunnevad kõiki. Igaüks ütleb igaühele tere. Suur osa asju aetakse, sõprust avaldatakse ja riiud kakeldakse kõik puha sealsamas poodi man. Avaliku elu tegelaste jaoks muutub terve Eesti paratamatult üheks suureks külapoe-esiseks. Kogu selle fenomeni juures leiduva hea ja halvaga. Kohati lausa patoloogiliselt kahaneva privaatsusega.
Nii mõtlesin ma enne Mereveerde keeramist Tehvandi poole Aadu jalga siduma pöörates ja teeäärsetele külalastele vastu lehvitades. Mingit muud aega sotsiaaltööks mul ju täna polnudki.
Mõni lihtsameelne ja kogenematu kipub arvama, et tuntud olla on jube kihvt. Umbes nii, et küll on lahe iga oma tegemisega ajalehte sattuda ja igal sammul ära tuntud olla ning seeläbi uuesti ja uuesti veenduda, et oled olemas ja oluline ka veel. Tegelikult on kuulsusest vaevatud klassikud juba ammu väsinult väitnud, et veel raskem kui tuntuse orbiidile pääseda, on sealt maha tulla.
Kuuldavasti on nii mõnelgi avaliku elu tegelasel põhjalik programm, strateegia ja taktika, kuis tuntuks saada. Kellel selleks, et oma edevust kasta, kellel oma tööde müümiseks või kellelegi ka millegi tõestamiseks. Minul ei ole.
Eranditult iga sensatsioon, mille keerisesse olen prantsatanud, on tekkinud omatahtsi ja ootamatult. Põhjuseks lihtsalt oma mõtete ja tunnete ajel tegutsemine. Avalalt avalik asjaajamine ja enesestmõistetav siirus. Et mitte öelda infantiilsus.
Sellisel juhul on massimeedilise kära puhkemine, mida meil hoobilt skandaaliks nimetatakse, kõige ehmatavam iseendale. Kuna reeglina tõlgendatakse avalikkusse paiskumist sihilikuna ning leitakse miljon oletatavat kavalat tagamõtet, siis järgneb paratamatult sageli solvumine. Eks isu vastu vaielda, selgitada ja tõde tutvustada samuti. See pole teatud tuntuseastme juures õnneks või õnnetuseks enam võimalik, sest tegelikust inimesest võõrandunud imago on alustanud iseseisvat, inimesest enesest vägagi erinevat elu.
Et seesuguse kahestumisega, isikliku ja avaliku mina vastandlikkusega ilma murdumata toime tulla, käivituvad alateadlikud enesekaitsemehhanismid. Väljenduvad harjumisena, et avalikkuse hammaste vahel jõõserdatav ikoon pole tegelikult mina. Talle võib kaasa tunda, temaga toimuvat analüüsida ning – enamasti ebaõnnestunult – teda suunata. Ent nii vaimse kui ka sellest oleneva füüsilise tervise huvides on ainumõeldav need kaks teineteisest otsustavalt lahus hoida.
Kogesin juba Brasiiliaski jahmerdades, kuidas telekaamera alalise juuresolekuga harjumine hakkab järk-järgult seda isikliku ja avaliku piiri kõigutama ja murendama. Mida rohkem päevi ebadiskreetne kaamera sind igal sammul jälitab, seda vähem vaevud ta raisa ees poseerima, esinema, teesklema, ennast talitsema. Muutud ettevaatamatult siiraks ja vabaks ning annad oma olemise ohtlikult ehedalt avalikkuse kätte sellisena, nagu sa sel hetkel vihase või õnnetuna, väsinud või purjusena olid. Ja produtsendi tahtel oled paraku äärmuslikesse olukordadesse paisatuna oma tasakaalutuimas-tundelisimas olekus.
Sellest pole tegelikult eriti midagi, sest ka kaameraga harjumise kaitsetuse läbi tõeliselt avanenud sind tõlgendatakse lähtuvalt tundmatust tõlgendajast. Päris sinuna ei võta sind vastu ei tänaval vaenulikkust pritsivad vihkajad ega enesestmõistetavad sõbralikud kõnetajad, kes loevad su tuttavlikku nägu enesestmõistetavalt enda omaks. Ka siis, kui sa külapoodjalt kitsaks kahanenud üldsusega hetkel üldse tegemist teha ei tahaks. Mis avalikkuse käes, see avalikkuse jagu!
Sellega harjumise konarlisel teel tuleb õppida sooja suhestumist – nagu näiteks lehva-lehva tegevaid külanoori – nautima ka siis, kui juhtud olema tujust ära, magamata või haige. Siiras kokkuhoidmine tuntukssaanuga on ilus ja armas asi. See, kuidas õppida vihkajatega leppima, on palju keerulisem. Just ükspäev lõin jahtklubis mingile pässile, kes mind umbropsu, igaks juhuks ja valjuhäälselt vihkas, küüned habemesse. Päriselt ka. Jube vahva? No ei, sellest tuleb välja kasvada, sest paratamatusega sõdimine on sõda enda vastu.
Ja hull pöiatrauma oli õigupoolest Aadu kui terviku poolt. Ähmis nii enese kui Sipsiku kestmise pärast, vaatas Aadu oma kainetele perioodidele kohaselt puhtast ja ontlikust köögist meile vastu klaari ja kahvatu näoga. Ei üllatunud kaamerate üle, sest alailma viin talle kui näidis-maa-soolale ette hoiatamata – kuidas telefonita taati teavitadagi? – külla mõne suursaadiku või hertsogi. Mõistagi mitte selleks, et melanhoolsele sõbrale näidata, mäherdused tuttavad mul on, vaid et visata päästerõngas tema uppuma kippuvale eneseväärikusele ja vajalikkusetundele.
Erukalur kudus kalavõrku, mida mede randas muttideks nimetatakse, hoidis minu tuleku puhuks sidemest juba lahti mässitud jalga taburetil, et see ülespidi urvitudes paiste ei läheks (nagu õpetas lastearst Ingel), põletikutõrjeks paar teelehte peal. Nagu õpetab rahvatarkus. Kaameraist väljagi tegemata seletas ta, kuni haava kasisin, pulberdasin ja sidusin, et praegu kootava muti silmapikkus on sestap pikem kui nendel, mida ta mu tütardele on õpetanud; et see on suuremate aukudega mutt, millest alamõõdulised kalad peaksid läbi lipsama, mitte kalamehe kassikaussi sattuma või eurotrahve tooma.
Lahkuvaile meile järele vaadates vajus Aadu punane tukapahmakas kurbade silmade kohale, et tavapärane pisar välja ei paistaks.
«Vaata et sa siis ei unusta homseks oma maja minu nimele tegemast!» hõikasin talle silma pilgutades üle õla. Tema üksikutest sugulastest mõned olid oma mõõtkava kohaselt veendunud, et ma viisin talle Sipsiku ja hoidsin neil mõlemal silma peal ilmtingimata selleks, et Aadu kollane ja kiivas isamaja endale saada.
«Lehma sitta!» urises Aadu ilma igasuguse naljatujuta.
«Süüa!» nõudsid tütred ja pesamuna, kui üksnes napiks vahepeatuseks koduõuele kimasin. Kaamera ringles mööda norra laudisega välisseina – see on see ülestikku löödud servamata laudade pikutine variant, ja mööda poola laudisega siseseinu – kui servamata lauad on põiki, siis ongi poola. Jäädvustas mu maalikogu, milles igal teosel on oma legend ja lugu. Ahmis endasse mu lapsi ja loomi ja jättis õigupoolest kaunis kergendavalt millessegi-kellessegi liialt süvenemata. Vaja mul rääkida seda lõpmatust leierdamisest ära pruugitud lugu, kuidas Harald sõitis just siis sõpradega üle Atlandi, kui Pärnu maja Mereveere talu vastu vahetasime, ja et raskelt rasedana pidin kipatisest maja ehitamiseks maha müüma järjest kõik meie hobused, kellega mul kõhukana polnud võimalust-aega-raha tegeleda ja nii edasi! Tsurr! Enam ei räägi. Ja Haraldile ka ei hõõru enam nina alla patoloogiliselt korduvat refrääni «Siis, kui sina olid Atlandil ja mina…»
Ja mina sukeldusin pärast seda, kui olin lastele söögi lauale laotanud ja Leoni püksist kaka kõrvaldanud – selge, et õed saavad, aga ei taha sibida ning väikevend ei malda paraku potil punnitada –, poe taha sirelipõõsastesse. Eesti külades pole miskipärast selliseid kohvikuid ega kõrtse nagu Skandinaavias, Ameerikas või igal pool mujal, kus võetakse arvesse: maarahvas tahab kah omavahel kusagil kohtuda ja juttu rääkida ilma, et peaks poe ees või üksteise pool jõmisema. Kui me lastega Paadremaal lauljanna Helil külas käisime ja spontaanselt Mõtsu külapoe esist koristasime, ütles poeomanik, et tal – nagu paljudel teistel kaupmeestel – oli küll baar, aga ta pidi selle kinni panema, sest poolkodutud muutsid õhkkonna jututavaid külanaisi peletavaks, lakkusid end soojas ruumis kähku laua alla ning poemüüja oli hullus hädas nende väljasaamisega, et siis küla ainus asutus öörahule saada. Ja nii igal pool.
Mereveere sirelite vahelise laua taga istusid õnneks kõik need, kes alati, ja keda täna oli vaja selleks, et suureliselt lubatud lappaja tegelikult ka sadamast lahele viia. Vunts ehk siis Normani vahepealne kasuisa, oli sõidusoodsalt selge. Sidemeis Norman viimseni vinditu, sest sarnaselt Aaduga oli ka temal haavade
