võttis endale bull-mastifi, aga läks mõistagi välismaale tööle ning megaheast valvurist lastelemb konutab nüüd ta ema juures õnnetult ketis. Lasin Bemari enda juurde tuua, mis muud. Sitke ja lihaseline, kortsulise näo ja lõbusate kõrvadega peni võttis otsemaid mu lapsed ja majapidamise oma jäägitu kaitse alla ja toona pooleaastase Julia oma südamedaamiks. Paraku ei olnud Harald ühelgi juhul nõus, et selline sõjakas tegelane meile jääb, ning ma kinkisin ta meie laste ristiemale. Teatud määral ristiks, mis parata. Sellepärast, et mastiff kaitseb nüüd tema poegi kalahuviliste eest, kes naabermajas elava Sisevete kaluri juures kalu nõudmas käivad, ning ajab vastupandamatu instinkti tiivul mu sõbrantsi hobuseid taga – ta on ju härjavõitluseks aretatud. Kui härgi pole võtta, käivad hopsid kah.
Sel kevadel keskendusin kasside elu korraldamisele. Tõin koju Juliaga täpselt samal päeval aasta hiljem sündinud kollase kassipoja, kelle üks õde oli mul tingimata vaja Tallinnasse ühele vanatüdrukule viia, teine õde Audru randa sõprade majapidamisse parkida ja vend meie ristilastele kinkida. Kuna ristilaste isa on jahimees Ralf – ikka toosama kuulsusrikas rebasekütt – ja peab laikat, läks selle viimasega küll haledasti.
Samas saime just tänu sellele, et kõik Romeo õed-vennad kordamööda mõne päeva kaupa meie juures parkisid, teada, et väike kollane kass ja suur kollane koer on omavahel justkui kokku loodud. Napilt Julia koonu suurune Romeo tõstis teda nähes saba rõõmsalt selga ja kõndis usaldavalt vastu hiiglasele, kelle hingamispuhin ähvardas ta pikali niita. Samas keeldus hiljem laika roaks saanud vend Julia juuresolekul kardinapuu pealt alla tulemast, üks õde Säde pritsis tuld-tõrva ja oleks end Julia eest pliidile hüpates peaaegu kanasupi sees ära keetnud ning Carmen-kass leiutas igal meie juures pansioneeritud päeval uue koha, kust oli koeral võimatu teda kätte saada ja meil üleski leida. Aga mu mehel on üha süvenev, praegu veel keskmise raskusastmega foobia: kui ma kusagilt, kus peetakse loomi, koju jõuan, piilub Harald umbusklikult autosse – kes täna toodi ja kellele ta viiakse…
Sipsiku peremees Aadu õõtsus-põntsus eile naabrimehe mootorratta külgkorvis Kavarust Mereveere poodi ja otsustas mind vaatama tulla, sest et pärast Brasiiliaseiklust polnud ma tema juurde Sipsikut silitama jõudnud. Mootorratas keerati sadama juurest majaka poole alla vale teed pidi. Nimelt tuleb mu majakese juurde sadama juurest kaks teed – ülemist pidi, mis majaka juurde viib, sõidavad naabrimehed Rinaldo ja Pinocchio. Maaomandi tülide pärast mõlemaga kroonilises, aeg-ajalt ägenevas tülis olev Juss Püss ei talunud nendega ühist teed mööda sõitmist ja lasi otse selle kõrvale oma tee teha. Sai ka minu peale tigedaks, kui teerajamisest tekkinud vallist end läbi kaevasin ja ikkagi ülemist teed pidi sõitsin, sest talvel oli uus tee nii sisse sõitmata, et jäin seal autoga sildadeni kinni. Nüüdseks on valli kaevatud läbikäik hakanud kinni valguma-kasvama, sest heanaaberlike suhete nimel sõidan mõistagi püüdlikult Jussi teed kaudu. Vastasel juhul lubas morn mees mul üldse üle oma maa sõitmise ära keelata ja sel juhul peaksin rajama veel kolmandagi paralleelse tee… Oi!
Aga Tehvandi-mehed ei teadnud seda keerulist skeemi ja süsteemi, pugesid oma külgkorviga motikaga valli vahelt läbi ja käisid kummuli. Täpselt nagu mede küla noor kalamees Normangi, kes tuli räimepüügi teenistuse eest ostetud tsiklit näitama samuti seda Jussi-neetud rada pidi ja mürinal külili käis.
Noore eluvennaga ei juhtunud muud, kui et uhke hoovisõit läks peesse. Vana merehunt jäi aga jalga pidi külgkorvi alla ja see lõhkus tema labajala ära. Joomajohmane ja esmase valu vapustusest tuim, seisis ta harkisjalu mu maja ees ning tema semu ei mõistnud temaga miskit peale hakata. Vee viisin kausiga Aadu juurde, ei kõnnitanud Aadut majja jalga kasima sestap, et esiteks… jah, ma olen pirts ja halb, aga ma ei tahtnud tema vere rada oma hooviteele ega kööki laste jalge alla. Teiseks oleks Julia lepitamisega tükk tegu olnud. Kui Haraldit pole läheduses, ei lase ta kedagi väravast sisse. Rinnutab möirates värava peal – ja tal on õigus. Olid ju tema esivanemadki eelkõige Alpi munkade kaitsjad ja alles siis said lisaõpetuse tiivul legendaarseks kui inimeste päästjad lumelaviinide alt. Loomulikult kuulab kaisuhellikuna kasvanud volask väga hästi sõna, aga milleks kogu seda segadust tekitada.
Pesin papi papu ära ja sidusin sealsamas värava taga Leoni esimeste elukuude aegse marlimähkmega kinni ja saatsin ta koju, endal süda muret täis – kui haav, mis kõõlusteni sügav, mädanema läheb ja vana haiglasse pistetakse, on Sipsikuga kääks. Elatanud napsivennal käiakse külas vaid siis, kui tema juurde saab punkri moodustada ning kurjade ilmade ja naiste eest varjul viina visata. Koerakest hooldama ei lähe keegi. Teist emast peni oma hiiglase kõrvale võtta ei saaks ma ka siis, kui ei valmistuks Salamandriasse sõitma. Niisiis…
Niisiis tänasin taevast, kes saatis paari tunni pärast Mereveerde naabrimehe Jussi koos tema lastearstist kaasaga. Ingel sõitis koos minuga Tehvandisse, vaatas haava üle ja leidis minu suureks kergenduseks, et luud-kondid on terved ja kuna kudedest oli tõhus tükk välja lõikunud, polnud seda võimalik ka õmmelda. Nii et Ingel, kes harva siin käib, varustas mind sidemete, puhastus- ja praavitusvahenditega ja soovis mulle jõudu igapäevaseks sidumisretkeks.
Juba teine kord sel suvel, mil olen pidanud tänulik olema selle eest, et Ingel on arst. Esimene kord oli mõne päeva eest, kui Leon õigustas täiega määratlust, mille on sõnastanud legendaarne lastekirjanik Ellen Niit temavanuste jumbude kohta: esimene enesetapu iga. Pojakene kasutas minu postkasti juures käimist selleks, et ronida kirjutuslauale, teha lahti mu portfelli klõpsud-lukud, võtta kõige sisemisest sahtlist mu südame rütmi reguleerivad tabletid ning neist kaks nahka pista. Eetatsisiinid on väikesed kollased magusa glasuuriga pilullid, nii et nende klõnksimine käinuks ladusalt veel arvukamalt, kui ma siiski veel suhteliselt õigel ajal tuppa poleks naasnud. Häirekeskusest soovitati hoobilt Pärnu haiglasse sõita ning kui ma kohale jõudes Jussi naise Ingli valvest leidsin, oli tunne, nagu oleks hea haldja selja taha pääsenud. Poja ülikiire pulss läks üllatavalt ruttu tagasi normi ja vererõhk langes pilvepiirilt mõistlikesse raamidesse.
Kähku ja kahjutult toibunud tibulinnuga koju sõites oli mul ikkagi väga ja väga paha tunne. Mõtlesin välja sedasorti kujutluskolli, et Leon tahtis alateadlikult end tappa selleks, et mul kogu lastekarja juures ka temaga kogu aeg nii palju jama ei oleks. Selge, et see idee oli jura, aga väga valus ja õudne ikkagi. Ka selle nonsenslust adudes.
Täna keetsin lõunasööki nii palju, et jätkus ka Jussi kolmele töölisnoorele. Poistele provianti viies sattusin Jussi enese peale, kes urises pooliti südamlikult, pooliti pahuralt: «Minu naine päästab siin sinu lapsi ja vanamehi, aga sina kirjutasid minu oma eelmisse raamatusse!»
Juba jälle! Ikka veel otsitakse mu romaanidest prototüüpe ja tõestisündinud lugusid, selle asemel et leida sõnumit, kujundeid ja värvikaid koondkaraktereid. Selge, et kirjaniku elus muutub kõik nähtu ja kogetu järgmiste teoste aineseks. Ent see pole ometi nii üks-ühetine nagu ajakirjanduse puhul. Tegelased segunevad ja põimuvad, paiknevad ajas ja ruumis ümber ning laenavad üksteiselt ja üksteisele oma seiklusi ja seoseid. Loomulikult on ühe mu romaani Muky paljuski mu kalli ja muhedalt konfliktse naabrimehega sarnane. Ent temasse on segatud ka paiksest mustlasest kalamees Pavelit ja veel mitut siitkandi meest. Nii et kõik see Mereveere ja Audru rand otsigu rõõmsasti ennast mu kaanetatud lugudest. Ja otsigu pigem lootuse kui hirmuga. Mis siis, et juuditarist kirjanik Alison Lyrie, kes minuga sama lineaarselt tüüpe ja toimunut otse elust kirjandusse kannab, väidab: kirjanikku ümbritseb mürgiaur, tema tähelepanelikku seltskonda tuleb alati karta ja valmis olla selleks, et kõik talle usaldatu muutub ilukirjanduseks.
Ma ise muutusin järgmisel hetkel jooksvaks. Pino, meie teine naabrimees, keda lastega hellitavalt Pinocchioks kutsume, helistas ja kurtis, et tal on kohe abi vaja, mingu ma ruttu. Oli kord nii, et ma pesin aias oma auto puhtaks, jätsin uksed pärani, et salong kuivaks ning läksin tolmuimejat ja ämbrit ära viima. Kui tagasi jõudsin, lamas meremudane Julia niiskel tagaistmel ja emake-hellake röögatas täiest kõrist: «Käi välja!»
Möire oli nii meeleheitlik, et Pinocchio kihutas – oh nalja, sadat meetrit autoga läbides! – mind päästma,
