LEXANDRE DUMAS
KAKSKÜMMEND AASTAT HILJEM
ESIMENE OSA
I
RICHELIEU’ VARI
Ühes kardinalipalee ruumis, mida me juba tunneme, paberite ja raamatutega koormatud kullatud nurkadega laua taga istus keegi mees, toetades pead kätele. Tema selja taga hõõgus tohutu kamin, kus leegitsevad tukid pudenesid süteks laiale kullatud kaminavõrele. Küdev kamin heitis tagantpoolt valgust unistaja suurepärasele rüüle, mida eestpoolt valgustas põlevate küünaldega kandelaaber.
Nähes seda punast kardinalikuube ja rikkalikke pitse, nähes seda mõtteile andunud kahvatut laupa, pannes tähele kabinetis ja selle eesruumides valitsevat vaikust ja kuulatades valvuri mõõdetud samme trepil, oleks pealtnägija võinud arvata, et Richelieu vaim on taas oma ruumidesse astunud.
Aga ei! See oli vaid tolle suure mehe vari. Nõrgaks jäänud Prantsusmaa, kuninga kadunud autoriteet, tühised ja praalivad suuraadlikud, vaenlase sissetung – kõik andis tunnistust sellest, et Richelieud ei ole enam.
Kuid mis selgemini kui kõik muu kinnitas, et punast kuube ei kanna vana kardinal, oli täielik eraldatus, mis, nagu me juba vihjasime, sobis kokku pigem vaimuga kui elusa inimesega. Sellest andsid samuti tunnistust õukondlastest tühjaks jäänud galeriid ja valvureist kubisevad õued; seda tõendas mässuline pilkevaim, mis tungis isegi läbi suletud akende sellesse ruumi, mille seinu kõigutas ministri vastu ühinenud linna võimas hingus, ja lõpuks toonitasid seda kauged, tihti korduvad püssipaugud, mis olid küll niisama naljaks, sihtimata ja tabamata lastud – lihtsalt selleks, et näidata valvuritele ja vahtidele, musketäridele ja sõduritele, kes ümbritsesid kuningapaleed (sest isegi kardinalipalee oli ümber nimetatud), et ka rahvas pole relvadeta.
See Richelieu vaim oli Mazarin.
Mazarin oli üksi ja ta tundis end jõuetuna.
“Välismaalane!” sosistas ta. “Itaallane! See on nende arvates ränk solvamine. Selle sõnaga nad mõrvasid, poosid ja hävitasid Concini. Ja kui ma ainult annaksin neile voli, siis mõrvaksid, pooksid ja hävitaksid nad minu nagu temagi, kuigi ma pole neile teinud muud halba kui neid ainult pisut pigistanud. Lollid! Kas nad siis ei taipa, et nende vaenlane pole sugugi mitte see itaallane, kes kõneleb halvasti prantsuse keelt, et nende vaenlasteks on hoopis nood, kes oskavad öelda nii ilusaid sõnu puhta Pariisi hääldamisega.”
“Jah,” jätkas minister peene naeratusega, mis tundus kummalisena ta kahvatuil huulil, “jah, teie hulgas liikuvad kuulujutud kinnitavad, et soosikute saatus on heitlik. Aga kui te seda mõistate, peate ka teadma, et mina pole mitte mõni tavaline soosik. Krahv Essexil oli imeilus teemantidega kaunistatud sõrmus, mille talle oli kinkinud ta kuninglikust soost armuke. Minul aga on ainult üsna lihtne sõrmus initsiaalide ja kuupäevaga, kuid see sõrmus on õnnistatud kuningapalee kabelis, kus ma Annaga altari ette astusin. Mind nad juba oma tahtmise alla ei painuta. Nad ei aimagi, et varsti sunnin ma neid asendama oma lakkamatu “Maha Mazarin!” teiste hüüetega – “Elagu Beaufort!”, “Elagu Prints!”, “Elagu parlament!” Hüva! Beaufort on Vincennes’is, prints järgneb talle mõne päeva pärast ja parlament…”
Siin segunes kardinali naeratusse vihavarjund, milleks tema leebe nägu näis peaaegu võimetuna.
“Parlament… noh, parlamendiga me veel vaatame, mis me temaga ette võtame. Meil on Orléans ja Montargis. Ent iga asi omal ajal. Aga need, kes praegu karjuvad “Maha Mazarin!”, need karjuvad varsti “maha!” kõigile, keda nad varem ülistasid. Kõigile jõuab nende kord kätte. Richelieu, keda nad vihkasid tema eluajal ja kellest nad praegugi lakkamatult räägivad, langes sügavamale kui mina. Mitu korda kihutati ta minema, ja veel sagedamini kartis ta seda. Mind aga ei kihuta kuninganna iialgi minema ja kui ma pean rahva ees taganema, taganeb tema koos minuga; kui põgenen, põgeneb ka tema ja eks siis näeme, kuidas mässulised ilma kuningannata ja kuningata toime tulevad… Oh, kui ma vaid poleks välismaalane, kui ma ainult oleksin prantslane, kui ma vaid oleksin aadlik!”
Ja ta vajus uuesti unistustesse.
Olukord oli tõepoolest raske ja õhtule jõudev päev oli selle veelgi keerukamaks muutnud.
Mazarin, keda üha kannustas nurjatu ahnus, vaevas rahvast ränga maksukoormaga, ja see rahvas, kellelt ta prokurör Taloni sõnade järgi kõik peale hinge välja pigistas ja sellegi ainult sellepärast alles jättis, et polnud võimalik hingi oksjonil müüa, rahvas, kelle kannatust püüti hoida katkemast kuuldustega saavutatud võitudest, kes aga leidis, et loorberid ei kõlba süüa, see rahvas oli juba ammu nurisema hakanud.
Ent see polnud veel kõik, sest kuigi rahvas nuriseb – niikaua kui ta on lõhestatud kodanlasteks ja aadlikeks, ei panda seda õukonnas tähele. Kuid Mazarinil oli jätkunud jultumust rünnata magistraati. Ta oli müünud kaksteist maksukoguja kohta, ja senised ametnikud, kes olid oma kohtade eest maksnud kallist hinda, kartsid et kaheteistkümne uue ametivenna määramine viib hinnad alla. Nad olid piiblil vandunud kohtade arvu suurendamisega mitte nõustuda ning vastu panna kõigile tagakiusamistele õukonna poolt. Juhul kui mõni neist selle vastuhaku tõttu peaks koha kaotama, tõotasid nad omavahel raha kokku panna ja vallandatule koha hinna välja maksta.
Nüüd kuuleme, mida need kaks mässuleeri ette võtsid.
7. jaanuaril olid seitse- kuni kaheksasada Pariisi kaupmeest, kes tundsid end uue majaomanikele määratud maksu tõttu raskelt puudutatud olevat, koosolekule kogunenud ning valinud endi hulgast kümme saadikut, kes pidid nende nimel kõnelema Orléans’i hertsogiga – viimane püüdis vana harjumuse tõttu rahva hulgas populaarsust võita ja võttis saadikud vastu. Need teatasid talle, et kaupmehed on otsustanud uut maksu mitte maksta, kuigi nad peaksid kas või relvaga käes vastu astuma kuninga ametnikele, kui need tulevad seda sisse nõudma. Orléans’i hertsog oli nad väga lahkelt ära kuulanud, andnud lootust, et maks muudetakse ära, lubanud kõnelda kuningannaga ja saatnud palujad ära oma tavalise lausega: “Küllap näeme.”
Maksukogujad olid omakorda kardinali juurde tulnud ning üks neist, kes kõneles kõigi nimel, oli rääkinud sellise kindluse ja julgusega, et kardinal oli lausa üllatunud. Ta saatis nad minema, öeldes nagu Orléans’i hertsogki: “Küllap näeme.”
Selleks, et asja “uurida”, oli lõpuks kokku kutsutud riiginõukogu ja saadetud kõrgema rahanduskomissari d’Éméry järele.
D’Éméry oli rahva hulgas juba sellepärast sügavasti põlatud, et ta oli rahanduskomissar, ja igasugune rahanduskomissar peab olema põlgust väärt. Tuleb möönda, et ta oli üldise põlguse kaunikesti ära teeninud. Ta oli Particelli-nimelise Lyoni pankuri poeg, kes oli pärast pankrotti muutnud oma nime d’Éméryks1. Kardinal Richelieu, kes märkas tema suurt rahanduslikku talenti, esitles teda kuningas Louis Kolmeteistkümnendale härra d’Éméry nime all ja pani ette nimetada ta rahanduskomissariks. Ta rääkis temast palju head.
“Seda parem,” oli vastanud kuningas, “mul on hea meel, et soovitate sellele kohale härra d’Éméryd, sinna on vaja ausat inimest. Mulle räägiti, et püüate sinna sokutada seda suli Particellit, ja ma kartsin juba, et hakkate mulle tema määramise pärast peale käima.” – “Tema Kõrgus võib rahul olla,” oli vastanud kardinal, “Particelli, kellest ta kõneleb, on üles poodud.”
“Ah, väga hea,” vastas kuningas, “niisiis ei nimetata mind mitte asjata Louis Õiglaseks.”
Ja ta kirjutas härra d’Éméry ametissemääramisele alla.
Sellestsamast d’Éméryst oli nüüd saanud kõrgem rahanduskomissar.
Ta jooksis riiginõukogusse, surnukahvatu ja hirmunud, ning jutustas, et samal päeval pääses tema poeg Place-Royale’il hädavaevu mõrtsukate käest. Ümbritsetuna rahvahulgast, oli hakatud teda hurjutama tema naise pillava eluviisi pärast. Selle eluruumid
See asjaolu ei takistanud ülemprokurör Omer Taloni sugugi teda edaspidigi härra Paricelle’iks nimetamast – omaaegse kombe järgi, mis moonutas võõrapärased nimed prantsusepärasteks. (Autor)
