style="font-size:15px;"> “Teda? Missugust teda?”
“Seda, keda meie otsime.”
“Mulle tundub,” jätkas d’Artagnan, “et Noisysse tulles olen enese teadmata sattunud mõistatuste riiki.”
“Eks vaatame!” ütles sama kõrk hääl. “Vastake! Kas pidite teda siin akna all ootama? Kas tulite Noisysse teda kaitsma?”
“Ma ei oota kedagi,” vastas d’Artagnan, kes hakkas juba kannatust kaotama, “ma ei kavatse kaitsta kedagi teist peale iseenda, kuid teda kaitsen ma kõige ägedamalt, hoiatan teid.”
“Hea küll,” ütles tundmatu, “kaduge siit.”
“Siit lahkuda pole sugugi nii lihtne,” sõnas d’Artagnan, kelle plaanidega see käsk ei sobinud, “kuna ma olen väsimuse tõttu sadulast kukkumas. Teine lugu, kui te juhatate mulle, kus siin ümbruses võiks õhtueinet ja öömaja saada.”
“Lurjus!”
“Härra, palun valige oma sõnu,” ütles d’Artagnan, “sest kui kuulen teie suust veel midagi niisugust, siis olge te markii, hertsog, vürst või kuningas, ma sunnin teid seda alla neelama, mõistate!”
“Lähme minema,” ütles juht, “siin ei saa eksitust olla, mees on ilmselt gaskoonlane ja järelikult mitte see, keda otsime; täna õhtul me ei tabanud märki, pöördume tagasi.”
“Me kohtume veel, isand d’Artagnan,” ütles juht, kõrgendades häält.
“Võib-olla, aga kindlasti mitte enam teile nii soodsas olukorras. Me kohtume ehk päeva ajal ja teie olete võib-olla üksi.”
“Hüva, hüva,” sõnas tundmatu. “Asume teele, härrased!”
Ning nurisedes ja kirudes kadus salk pimedusse, pöördudes tagasi Pariisi poole.
D’Artagnan ja Planchet ootasid veel mõne hetke valvsalt. Aga kuna kabjaplagin kaugenes, pistsid nad mõõgad jälle tuppe.
“Näed nüüd, sina lollpea,” ütles d’Artagnan rahulikult Planchet’le, “et nad ei otsinud siiski mitte meid.”
“Aga keda siis?” küsis Planchet.
“Tõesti, mul pole sellest aimugi ja see pole ka minu asi. Meie asi on pääseda jesuiitide kloostrisse. Niisiis, sadulasse ja teele. Tulgu, mis tuleb, ega nad meid nahka ei pane.”
D’Artagnan istus sadulasse ja Planchet tegi sedasama, kui äkki langes midagi rasket tema hobuse laudjale. Ratsu hakkas lõhkuma.
“Härra,” hüüdis Planchet, “üks mees istub mu hobuse laudjal!”
D’Artagnan pöördus ümber ja nägi Planchet’ ratsul tõesti kaht kogu.
“Kas meil on siis kurat kannul?” karjus ta, tõmbas mõõga, et ründajale kallale tungida.
“Ei, armas d’Artagnan,” ütles too, “see ei ole kurat, see olen mina, Aramis. Lase galoppi, Planchet, ja küla lõpus pööra vasakule.”
Ja Planchet kihutas minema, Aramis hobuse laudjal. Neile järgnes d’Artagnan, kes arvas, et näeb mingit segast ja kummalist und.
X
ABEE D’HERBLAY
Küla lõpus pöördus Planchet vasakule, nagu Aramis oli käskinud, ja peatus valgustatud akna all. Aramis hüppas maha ja plaksutas kolm korda käsi. Otsekohe avanes aken ja sealt visati alla köisredel.
“Armas sõber,” sõnas Aramis, “kui suvatsete üles ronida, võtan teid suurima rõõmuga vastu.”
“Ah nii,” vastas d’Artagnan, “tee teie juurde läheb siis siitkaudu.”
“Pärast kella üheksat jah, tont võtaks,” lausus Aramis. “Kloostri kodukord on väga range.”
“Vabandage, kallis sõber,” jätkas d’Artagnan, “mulle näib, et ütlesite “tont võtaks”.”
“Kas tõesti?” naeris Aramis. “See on võimalik. Te ei oska endale ette kujutada, kuidas neis neetud kloostrites igasugu halvad harjumused külge hakkavad ja millised halvad eluviisid on kõigil neil vaimulikel, kelle hulgas ma olen sunnitud elama.”
“Minge ees, ma tulen järele.”
“Nagu ütles kadunud kardinal kadunud kuningale: “Et teile teed näidata, sire.””
Aramis ronis nobedalt mööda redelit üles ja jõudis hetke pärast aknani. D’Artagnan läks tema kannul, ent aeglasemalt. Tundus, et sedalaadi trepp polnud talle nii tuttav kui ta sõbrale.
“Vabandage mind,” sõnas Aramis, märgates d’Artagnani kohmakust ronimisel, “kui oleksin ette teadnud, et kavatsete mind külastada, oleksin lasknud tuua aedniku redeli. Kuid minule endale on seegi küllalt hea.”
“Härra,” ütles Planchet, kui nägi, et d’Artagnan on juba eesmärgile jõudmas, “see trepp sobib härra Aramisele ja hädapärast sobib see ka teile ning isegi mulle, kuid hobused siit küll üles ei roni.”
“Viige nad sara alla, armas sõber,” ütles Aramis, näidates Planchet’le mingit varjualust, mis seisis sealsamas lagedal. “Seal leiate neile põhku ja kaeru.”
“Aga mis saab minust?” muretses Planchet.
“Teie tulete siia akna alla tagasi, plaksutate kolm korda käsi ja teile antakse kehakinnitust. Siin te juba nälga ei sure, kurat võtaks, olge mureta.”
Ja Aramis tõmbas redeli üles ning sulges akna.
D’Artagnan vaatas toas ringi.
Ta polnud iial varem näinud sõjakama ilmega ja seejuures elegantsemat ruumi. Igas nurgas seisid relvatrofeed, mis pakkusid silmale ja käele igat liiki mõõku, ja neljal suurel maalil olid täies relvastuses kujutatud Lorraine’i kardinal, kardinal de Richelieu, kardinal Lavalette ja Bordeaux’ kardinal. Tuleb tunnistada, et see oli ka kõik, mis laskis kuidagi aimata, et on tegemist abee eluruumidega. Seinad olid kaetud damastiga, vaibad pärinesid Alençonist ja voodi näis pigem mõne võluva daami magamisasemena oma pitskaunistuse ja tikitud kattevaibaga, kui kuuluvat mehele, kes on tõotanud kasinuses ja lihasuretamises taevateed käia.
“Te silmitsete minu koobast?” küsis Aramis. “Oo, mu armas sõber, vabandage mind, ärge olge liiga nõudlik, elan nagu kloostrimunk ikka. Ent mida te otsite?”
“Otsin seda, kes viskas teile redeli. Ma ei näe kedagi, aga ometi ei langenud redel iseendast alla.”
“Ei, see oli Bazin.”
“Ah nii!” kostis d’Artagnan.
“Kuid minu Bazin on hästikasvatatud poiss, kes, nähes, et ma ei tule üksi, tõmbus diskreetselt tagasi. Võtke istet, mu sõber, ajame juttu.”
Ja Aramis pakkus d’Artagnanile suure tugitooli, kus see istet võttis, toetudes mugavalt küünarnukkidele.
“Kõigepealt õhtustame, eks ole?” küsis Aramis.
“Jah,
