Helga
Pea suu! Tõmba uttu!
PEA SUU!
Häda on inimestega, et nad ei ole kunagi paraja suurusega – sisemiselt tähendab. Suured ei ole küllalt suured ja väikesed ei ole küllalt väikesed. Kõige hullem on lugu meie, vahepealsetega. Meil on alati vale suurus.
Me ei sobi üldse kuhugi. Ja siis öeldakse, et NOORUS ON ILUS AEG …
TIINA: Kuulge, kõik vanad muumiad (vabandust, ma mõtlen onud ja tädid), kes te kogemata peaksite seda raamatut lugema! Ma ütlen teile: NOORUS EI OLE ILUS AEG. See on kohutavalt tülikas ja raske aeg igasuguste murede ja probleemidega. Kas te ise olete ära unustanud, kuidas noorus oli? Või tahate meile meelega seda vale propagandat levitada?
Iga kord, kui tuleb meile külalisi, olgu siis isa sünnipäev või ema õmblusring või läheme külla härra Selle või proua Tolle juurde, siis tuleb see õnneliku nooruse jutt. Ei, õigus küll, kõigepealt tuleb midagi muud: kõigepealt lööb proua See või Too mind nähes käed kokku ja hõiskab heleda ja võidurõõmsa häälega: „Oh taevas küll, kui pikaks sa oled kasvanud!” Nagu ma seda ise ei teaks! Olen 176 sentimeetrit pikk ja see on üks mu suurematest muredest. Olen meie klassi tüdrukutest kõige pikem ja poisid kutsuvad mind Lipuvardaks. Mul on veel palju teisi muresid ka, aga nendest räägin hiljem. Igal juhul ei ole lõbus, kui sulle su kehalised vead otse ukse peal näkku visatakse. Ükskord proovisin ise ette jõuda. Läksime külla Kanepite poole ja ma teadsin täpselt, mis mind ootab. Proua Kanep on nimelt üks nendest hullematest käte kokkulööjatest. Ta ütleb ka alati „jummalukene”. „Jummalukene, kui pikaks sa oled kasvanud!” Niisiis trügisin juba trepikojas teistest ette ja niipea kui proua Kanep ukse avas, hüüdsin kriiskavalt peenikese häälega, nii et terve trepikoda kajas: „Jummalukene, kui pikaks ma olen kasvanud!” Pärast sain ema käest hirmsasti pahandada, et ma olevat väga halvasti käitunud. Seda ma ise sugugi ei leia. Olgu õnnelikud, et ma hoopis proua Kanepile ei hõiganud: „Jummalukene, kui paksuks te olete läinud!” Sest seda ta nimelt on. Ja seda ma talle võib-olla ka ütlen järgmisel korral.
Nojah, ja siis tuleb varsti see nooruse ja õnne jutt, et on õitseaeg ja kõige ilusam aeg ja sirelid ja roosinupud ja kogu lilleaed. Ja et nii õnnelikku aega ei tule elus enam kunagi. (No sel juhul oleks küll targem otsekohe jõkke hüpata!) Aga ma ei usu päriselt seda teie, täiskasvanute, juttu. Ma tahan ainult teada, kas te ise usute seda. Kui te omaenda noorusajast jutustate, siis oli kõik nii kole ja raske. Te pidite juba varsti pärast sündimist hakkama karjas käima ja hirmsasti töötama. Te sõite ainult aganatest kuiva leiba ja soolasilku ja elasite ühesainsas muldpõrandaga toas. Nii et te ise oma nooruses ei olnud põrmugi õnnelikud. Aga meie peame nüüd olema, sest te olete meile andnud oma toa ja nädalaraha ja slaalomisuusad ja stereogrammofoni. Ehkki meie oleme nüüd nii „ära hellitatud, et ei oska tänulikudki olla”. (Ma juba oskan seda värssi.) Te ootate, et me otse säraksime õnnest. Aga kas te tõesti arvate, et õnn on ainult slaalomisuusad ja stereogrammofon? On hoopis teised asjad, mis on palju, palju tähtsamad. Ja meil igaühel on oma probleemid ja raskused. Ah jaa, ma unustasin vist öelda, et minu nimi on Tiina. Tiina Karman. Ma saan varsti viisteist.
Nimetasin probleeme. Üks mu suurematest on mu nina. Tähendab, see probleem on suur. Ma mõtlen, mu nina on suur. Ah, te saate aru: mu suur probleem on mu suur nina. Ma vaatan ennast vannitoa peeglist ja otse vihkan, vihkan seda nina! See on nagu hiigelkartul jämeda otsaga, keskel veel kühm. Lihtsalt hirmus! Seda mu vanemad muidugi ei taha tunnistada ega minust aru saada. Ütlevad, et on kena nina küll. BLÄÄÄ! See rikub kogu mu välimuse ära. Ja lisaks kõigele on mul 100 000 vinni näos. See rikub mu elu ära. Te arvatavasti leiate, et mu jutt on narr ja naeruväärne, sest maailmas on veel suuremaid probleeme, nagu nälg ja sõjad ja haigused. Ja mõned inimesed on ilma käte ja jalgadeta ja peavad ratastoolis istuma. See on kõik tõsi. Aga ma ütlen teile, et ühele tüdrukule on tema välimus kõige tähtsam maailmas. Selle läbi saab ta kontakti ülejäänud maailmaga. Muidugi, ma saan aru, et tegelikult on kõige tähtsamad need sisemised ilusad omadused nagu headus, heldus, ausus ja nii edasi. Aga keegi ei näe ega avasta neid ilusaid omadusi minu juures, kui mul ei ole ilus välimus. Kogu ühiskond on niimoodi üles ehitatud, et naised peavad olema ilusad. Vaadake ainult ajalehti või televisiooni või lugege mis romaani tahes! Poisid vaatavad ainult ilusaid tüdrukuid. See on juba nii. Ja mitte ainult poisid – ilus fassaad avab uksed igale poole. See on nii hirmus ebaõiglane! Keegi ei armu iialgi minusse. Igal juhul mitte Ralf.
„Tee uks lahti!”
Ma ei tee vannitoa ust lahti. See on mu vend Kalle, kes seal kisendab. Ta on kümneaastane ja kohutavalt loll. Me tülitseme alati omavahel. See asi on õieti imelik, aga me ei saa näiteks söögilauas rohkem kui kaks minutit koos istuda, enne kui läheb raginaks lahti.
Rääkisin oma ninast. Varem, kui olin noorem ja lapsikum, püüdsin vältida näitamast ennast profiilis kellelegi, kes mulle meeldis. Sest külje pealt vaadatuna on mu nina veel inetum kui otse eest. Aga muidugi on võimatu pead alati õigetpidi hoida. Eelmisel aastal, seitsmendas, läks mul nina pärast üks matemaatika töö metsa. Meil juhtus nimelt meie tavalise mataõpetaja Pudeli asemel olema üks noor poiss, kes väga sarnanes John Travoltaga. Ma mõtlesin, et pean ikka aitama Saatust ja andma talle võimaluse mind avastada, ilma et see pagana nina ette jääks. (Ei, vastupidi, et nina just ette jääks ja mitte külje peale, kui te mind mõistate.) Hoidsin nägu kogu aeg otse kramplikult tema poole ega vaadanud kordagi kõrvale. Nii läks mitu päeva ja ta hakkas tundide ajal ikka rohkem ja rohkem just minu poole vaatama. Aga siis andis ta meile kirjaliku töö. Kirjutas ülesanded tahvlile ja istus ise aknalauale minu vasakul küljel. See oli siis lõpp. Mul tuli valida John Travolta ja kirjatöö vahel. Püüdsin leida mingisuguse kesktee. Hoidsin ikka nägu rohkem akna poole, aga piilusin silmanurgast tahvlile ja vihikusse. Muidugi läks asi rappa. Kirjatöö sain kahe ja järgmisel päeval oli vana Pudel tagasi …
„Tee uks lahti!” karjub Kalle ja logistab linki.
Oo, see poisiklutt võib mind lihtsalt hulluks ajada!
Asja juurde tagasi tulles: kavatsen lasta oma nina opereerida, kui täiskasvanuks saan. Olen kuulnud, et arstid ei tee selliseid operatsioone enne, kui ollakse kaheksateist täis. Siis lasen ennast ka kümme sentimeetrit lühemaks opereerida. Peale selle lasen opereerida oma silmalauge, nii et silmad näivad suurematena ja siis lasen veel …
„Tee uks lahti!” röögib Kalle ja taob jalaga vastu ust.
„Mine metsa!” karjun vastu, sest ma ei ole veel oma toimetamistega valmis. Ripsmed on veel värvimata.
„Mul on pissihäda!” pasundab Kalle edasi.
„Käi potilaadale!”
„Ma ütlen emale!”
Ühel päeval ütlevad mu närvid üles! Tõmban ruttu silmavärviharjakesega üle ripsmete, aga kiirustades läheb hari silma. Ai! Ja must värv määrib suure läraka vasakule põsele. Pagan … Neetud! Virutan pahameeles ripsmetuši peeglikappi ja keeran siis vannitoa ukse lahti. Vahepeal on Kalle muidugi emale kaevanud ja põrkan temaga uksel kokku.
„Mis sa siin sees ometi nii kaua muned!” noomib ema.
Munen! Kujutage ette – ta arvab, et ma istun vannitoas ja munen! Ma ei vasta midagi, aga näpistan möödaminnes Kallet käsivarrest. See narr pistab töinama. On alles tita! (Nojah, ma näpistasin üsna kõvasti.)
Astun üleoleva näoga neist mööda oma tuppa ja lukustan ukse. Mitte kuskil ei lasta mul rahus olla! Mitte kuskil … Ja keegi ei hooli minust … Korraga valguvad mulle pisarad silma. Täiesti iseenesest, ja ma ei teagi õieti miks. Mul on ainult selline sisemine valu, mida ma ei oska seletada. Kogu mu sisemus, mu hing valutab millestki või millegi järele. See miski on mulle tundmatu ja nii suur, et see ei mahu minusse. Aiman, et see on kõik alles algus, ja see kohutab mind. Elu? „Noorus on ilus aeg …”
Istun voodil ja vahin ennast seinapeeglist. Ripsmevärv voolab mustade ribadena
