talle kukkus pähe jääpurikas. Siis käis paljudel värin läbi südame – see oli nii lähedal. See oleks võinud juhtuda minuga … Kord möödunud aastal jäi üks tüdruk siit Valberga koolist koju minnes auto alla ja sai surma. See oli keegi väike hall tüdruk kuskilt nooremast klassist ja enamik kooli õpilastest ei teadnud üldse, kes ta oli olnud. Aga kui teada saadi, et oli surnud ja lipp lehvis kooliõuel pooles vardas, siis nutsid nii paljudki. Ja mõnel oli süda paha. Surm oli tulnud liiga lähedale.
„Jõle mage!” lisab Mikael ja näpib plaastrit oma vasakul põsel. Arvatavasti katab see mõnd järjekordset vihast ja veel vihasemaks pigistatud vinni.
„Ah, tule lähme ära!” kutsub Anna Tiinat.
Jah, see on tõesti mage nali. Isik, kes need sõnad sinna kapile maalis, ei ole kinni pidanud nalja reeglitest. Aga kes see oli? Kas keegi nende endi seast? Ja miks? Ja kus on siis õieti Sven-Allan? Kell heliseb ja Sven-Allan ei ole veel ikka tulnud. On ta täna haige? Või …?
Esimene tund on inglise keel ja Praks ootab juba kindlasti, vihast sinine. Ometi seisab veel pool klassi nõutult Sven-Allani kapi ees, kuna teine pool üsna vastumeelselt trepist üles venib. Vahitakse ikka välisukse poole. Äkki on Sven-Allaniga midagi juhtunud …?
Aga seal ta viimaks ometi tuleb! Jumal tänatud, seal ta lõpuks tuleb! Kas oli keegi midagi kartnud?
Sven-Allani lühike kogu ruttab läbi suure eeskoja kappide suunas. Ta on tundi hiljaks jäänud. Ta juuksed on tuulest sassis ja prillid udused, nii et ta ei näegi palju, enne kui jõuab pärale kappide juurde. Ta jääb segaduses seisma, nähes klassikaaslaste uurivaid nägusid. Siis jõuab ta pilk kapiukseni. Ta võpatab nagu ussist nõelatud. SA PEAD SUREMA! Tõesti loll nali.
„Kes on nii teinud?” küsib ta viimaks nõrga häälega.
„Ei tea …”
„Kas sa ise ei tea?” küsib Erik. „Oled äkki kellegagi tülis või?”
Sven-Allan raputab pead.
Nüüd pistavad ka viimased kapi juures olijad jooksu ja tormavad kaks astet korraga trepist üles. Nad on juba peaaegu kümme minutit hiljaks jäänud. Segaste tunnetega jõutakse saali 152. Praks on näost lilla ja osutab kellale.
„You are late,” teadustab ta.
Nagu nad seda ise ei teaks!
„Sit down, look at page 174,” kiirustab Praks.
Kõik istuvad oma kohtadele ja piiluvad veel vargsi Sven-Allani suunas. Poiss on näost kahvatu. Aga seda on ta ju alati. Täna võib-olla natuke rohkem kui harilikult … Vastumeelselt lapatakse leheküljeni 174. „Irregular Verbs … Buy, bought, bought, catch, cought, cought, fight, fought, fought …” Praks puristab sõnu, nii et süljepritsmed lendavad suust. „Sing, sang, sung, spring, sprang, sprung …” Ta otse taob neid klassile pähe. Nii arvatavasti tehaksegi ajupesu. Et keegi lööb sulle vastu pead ja kordab kogu aja samas rütmis: põmm, põmm, põmm, pimm, pamm, pumm, simm, samm, summ … Tunni lõpuks oled siis päris tüma. Tiinal on päris tõeliselt peavalu ja ta ei jaksagi enam mõtelda sõnadele Sven-Allani kapil. Praks ei nõua ka sisse kirjandeid lihavõttepühadest. Arvatavasti on ta need ise unustanud. Keegi muidugi ei niitsata ka. Aga nii ei tohiks õpetaja olla, et enne annab ülesandeks ja siis pärast ei tee väljagi. See on ka kuidagi pettus.
Järgmisel vahetunnil, kui klass alla kappide juurde vajub, on kojamees Kolka-Kolka ametis Sven-Allani kapiukselt värvi kraapimisega. Ta siunab seejuures „sindrinahku”, kes kappe määrivad ja temale lisatööd valmistavad. Aga keda ikka peakski huvitama Kolka-Kolka lisatöö? Peale selle on kiire jälle üles füüsika laboratooriumisse ja lõpuks on see, nagu Mikael ütles, mage nali. Sven-Allanil ei paista ka midagi viga olevat. Ja õieti ei teagi ju, kas kogu see värk ja ähvardus oligi Sven-Allani vastu suunatud. Võib-olla oli kellelgi lihtsalt värvipott käes ja kritseldamise tuju ja juhtus ette ükskõik kelle kapp.
Kui tunnid pärastlõunal lõpevad, on kapiuks nr 455 uuesti ja ühtlaselt helehalliks värvitud. Võib asja ära unustada.
Kooliuksest väljudes piilub Sven-Allan veel nagu kartes ümber koolimaja nurga, enne kui hakkab minema. Ville seisab liikumatult ja vaatab talle üksisilmi järele.
„Mängid telefoniposti või?” müksab Mikael teda minnes. Erik näib veel kedagi ootavat. Marika väljub väärikalt puusi õõtsutades, kuna Eva ja Cilla lõkerdavad, nii et hakkavad läkastama. Kunas Ingrid läheb ja kuhu, seda ei pane keegi tähele. Anna laob raamatud hoolikalt koolikotti ja lukustab kapiukse.
„Tule juba kord!” hõikab Tiina kannatamatult.
Ja nad lähevad ja kõik on jälle nagu tavaliselt, vähemalt peaaegu. Kui on midagi teisiti, siis küll ainult kellegi mõtetes.
SVEN-ALLAN: Ma olen neist üle! Ma olen neist kõigist üle! Neist vaestest rumalatest, kelle kooliülesanded ma lahendan unes ja poole minutiga ja kelle mõttedki ma oskan ära lugeda. Mul on neist kahju.
Muidugi olen ma nendega ja nende rumalustega juba harjunud. Nad on mulle aastate jooksul kogu koolitöö igavaks muutnud, sest õpetajad on ainult nende jaoks. Neile seletatakse ja seletatakse ja korratakse iga päev kõige algelisemat asja tuhat korda ja päevast päeva. Minule visatakse ainult kätte mõni raamat, et eks loe ise edasi, kui ülesannetega valmis oled! Ka ülesanded õpikutes on lihtsad idiootlikud kordamised. Ei midagi uut ega stimuleerivat, mis sunniks iseseisvalt mõtlema ja järeldusi tegema. Ometi olen iseseisev. Olen ise ja sellepärast üksi.
Mul ei ole kunagi olnud tõsist sõpra, kedagi, kellega oleksin samal tasemel. Ma sooviksin väga, et mul oleks selline sõber. Et saaksin temaga rääkida kõigest. Et ta saaks minust aru. Sest nemad seal ei saa minust aru. Ja ma ei oska ka nendega rääkida, isegi siis, kui ma tahan. Vahel ma tõesti tahan ja püüan, aga siis kukub kõik valesti välja. Nagu Villega.
Väiksemana mängisin vahel koos Erikuga. Ma leppisin tema lollide mängudega sellepärast, et tahtsin olla tema sõber. Aga varsti hakkas tema minust eemale hoidma ja meelsamini teiste seltsi otsima. Tema ei tahtnud mind sõbraks. Võttis kaua aega, enne kui seda endale tunnistasin. Aga see oli alles kõige esimene löök ja neid tuli veel. Nimetasin Villet. Arvasin juba vahepeal, et oleme sõbrad. Aga siis tuli see pidu. Kõik oleks olnud hästi, kui ei oleks olnud seda neetud pidu! Ega ma ei tahtnud siis midagi pahasti. Ma ainult ei kannatanud, et tema nendega … Nüüd me ei räägi enam üldse teineteisega.
Algul tundsin Villega midagi ühist vist sellepärast, et ka tema on teistmoodi. Võib-olla sellepärast, et ta on eestlane. See on tegelikult absurdne, sest mina olen ju rootslane. Mulle tundub, et Ville millegipärast isegi toonitab seda oma eesti päritolu, nagu oleks ta uhke selle üle. Ometi on ta siin Rootsis sündinud ja ei ole Eestis käinudki. Kaua ma ei saanud aru sellest imelikust uhkusest ja see isegi ärritas mind. Välismaalane või sisserändaja olla ei ole mingisugune au. Vastupidi. Siin kubiseb igasugu türklastest, assüürlastest, kreeklastest, jugoslaavlastest ja muulastest ja nendele vaadatakse viltu. Mustajuukselised niisugused! Villel ei ole küll mustad juuksed, aga soomlastel ei ole ka ja neid ei sallita niisamuti. Mina olen rootslane, nagu juba nimetasin ja ma ei tahaks olla midagi muud. Mulle oleks aga täiesti loomulik, kui ka Ville ennast rootslaseks peaks. Juba tema vanemad tulid siia lastena. Mis välismaalane ta siis ikka on!
„Sa oled ka rootslane,” ütlesin talle ükskord. Ja teate, mis ta vastas?! „Jah olen, aga ma olen eestlane ka. Ma olen mõlemat. Ma olen rohkem kui sina!” Siis ma ei osanud enam midagi öelda, aga see asi ärritas mind veelgi enam. Tean, et eestlastel on igasugused organisatsioonid ja omavahelised olemised, nagu mingi salaklubi, millest harilikud
