peenekoelisem. Emotsioonid võivad näljatunde lämmatada või muuta selle ebaloomulikult tugevaks. Aju kõrgemates osades esile kerkivad moonutatud uskumused võivad mõjutada nii emotsioone kui ka nälga – ehedaks näiteks on anorektikust teismeline, kes näeb peeglist oma näljutatud keha, kuid tunneb end moondunud minapildi tõttu ikka “liiga paksuna” (viitan siin vaid ühele selle keerulise psühholoogilise ja geneetilise häire aspektile).
Liiga palju süües võib tekkida tunne, nagu jookseks väikeaju amokki, sütitades sinus kontrollimatu näljatunde. Tegelikult on probleem süsteemsem. Tüüpiliselt on sellesse segatud impulsside kontroll (madalamad aju tasandid ehk väikeaju), lohutuse otsimine (emotsionaalne aju) ning halvad valikud (kõrgemad ajuosad). Kõik kolm on kaasatud katkematusse tantsu.
See tants kulgeb pidevalt ringiratast, nagu järgneval illustratsioonil näha võib.
Impulss: sinu väikeaju ütleb sulle, et sa oled näljane, hirmul, ohus või erutunud.
Emotsioon: limbiline süsteem annab sulle märku sinu heast või halvast tujust ning emotsionaalsest reageeringust olukorrale.
Valikud: sinu kõrgem aju ütleb sulle, et vaja on langetada otsuseid, mis viiksid tegudele.
Iseendaga sõjas
Lubage, et ma toon teile oma elust ühe näite, kuidas see kõik toimib. Tracy probleemid kehakaaluga algasid juba teismeeas. Sellest peale on ta mitmete ennasthävitavate käitumisviiside ohvriks langenud. Iga kord kui vanemad temaga ta kaaluprobleemidest rääkida püüdsid, tõmbus ta kaitsesse. Ta võttis kasutusele võimuka suhtlusstiili, arvates, et kui ta käitub enesekindlalt ja üleolevalt, siis ei märka keegi, kui haavatav ta sisemiselt on. Kui kätte jõudis poistega kohtamas käimise aeg, jõudis ta kiiresti seksini – sest seda ju poisid tahavadki – ning nii tundis ta end ihaldatuna. Mida pöörasemalt ta käitus, seda madalamaks muutus tema enesehinnang ning lõpuks viis see paratamatult alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamiseni.
Nüüdseks on Tracy kõik selle seljataha jätnud. Ta on viiekümneaastane, õnnelikult abielus ning üldiselt endaga rahul, kuid ei saa kuidagi üle ega ümber sellest, et on 35–45 kilo ülekaalus. Ta pole minu patsient, vaid sõber; kui temaga kokku saame, siis on kohtumispaigaks tavaliselt restoran. Ma ei vaata tema söömisharjumustele viltu ega kipu talle nõu andma, kuid meie tavapäraste ühiste söömaaegade ajal on mõned asjad mulle silma jäänud.
Laua taga istet võttes on Tracy esimeseks lauseks reeglina see, et tegelikult ei ole ta üldse näljane, kuid küllap ta leiab midagi sobivat.
Esimest käiku oodates lobiseb ta pidevalt, süües samal ajal leivakorvist mitu saiaviilu ning määrides neile nagu möödaminnes ohtralt võid.
Kui kelner küsib, mida ta soovib, tellib ta alati kaks käiku, suupiste ja eelroa.
Ta sööb oma taldriku alati tühjaks.
Ta ei telli kunagi magustoitu, kuid kui mina tellin, siis ta “maitseb” seda, süües sellest lõpuks reeglina enam kui poole.
Nende harjumuste juures on märkimisväärne see, et Tracy teeb seda kõike alateadlikult. Ta pöörab tähelepanu mulle ja meie vestlusele, mitte sellele, mida teevad tema käed. Ta on õppinud seda, mida näha ei taha, lihtsalt välja lülitama. Ma usun, et nüüdseks sa juba mõistad, mis toimub – tema kolm ajupiirkonda võitlevad vaikivas konfliktis, rõhutades igaüks enda sõnumeid.
Tracy väikeaju korrutab: “Mul on nälg. Veel toitu! Ma olen endiselt näljane.”
Tema emotsionaalne aju korrutab: “Ma pole iseendaga rahul. Veel toitu! Ma pole endiselt rahul.”
Tema suuraju korrutab: “Ma tean, et ma ei tohiks niimoodi süüa. Veel toitu! Milleks üldse üritada vastu panna? Vahet ju pole, sest see impulss tuleb nii ehk teisiti tagasi.”
Oleks suurepärane, kui keegi suudaks seda sõnumite põkkumist Tracy ajus pildistada ja talle näidata, et panna ta toimuvat mõistma. Ühel heal päeval ehk suudab mõni uus ajukuvamismeetod sellega hakkama saada, kuid isegi siis, kui tegemist oleks ideaalse ülesvõttega, poleks sellest suuremat kasu, sest ajus puudub paigalseis. Tracy probleem liigub pidevalt ühelt tasandilt teisele. Ühel hetkel kuuletub ta ühele ajuosale, järgmisel haarab kontrolli enda kätte mõni teine osa. Just seetõttu on ta võimeline ühe ja sama eine käigus nautima toitu, vihkama iseennast, et ta nii palju sööb, lubama endale, et ta muutub, või lihtsalt seda kõike ignoreerima. Tema käitumine on pidevalt iseendaga vastuolus.
See on sisemine sõda, mida peavad kõik oma kehakaaluga hädas olijad. Ma avaldan sulle saladuse: sa ei võida seda sõda mitte kunagi. Kui sa seda suudaksid, siis oleksid juba ammu võitnud. Senikaua kui sa iseendaga sellist võitlust pead, takerdud probleemi tasandile. Sul tuleb probleemi tasandist kõrgemale tõusta ning jõuda lahenduse tasandile.
Tracy järgib tüüpilist õnnetut mustrit. Oma päeva igal viimasel kui tunnil painavad teda kinnismõtted toidust, söömise kontrollimisest ja ülekaalust. Ta on takerdunud probleemi enda tasandile. Mis aitaks tal tõusta lahenduse tasandile?
Ma kinnitasin talle, et sellele leidub lahendus. “See lahendus peitub sinu enda sees,” ütlesin ma. “Muretsedes ja end kinnismõtetel painata lastes annad oma ajule vale ülesande. Sa käsid tal igale oma keharakule negatiivseid sõnumeid saata. Sellele lõpu tegemine on sinu enda valik.”
“Aga ma tunnen end nii halvasti,” vaidles Tracy vastu. “Mul pole ühtki positiivset sõnumit, mida saata.”
“Jah, muidugi ei ole, kui sind painab ängistus ning sa pole endaga rahul,” olin ma nõus. “Kuid mõned positiivsed sõnumid on sul märkamata jäänud. Vaikne tähelepanu pööramine sellele, kuidas su keha ennast tunneb, on juba iseenesest võimas sõnum. Teadlikkus pole lärmakas ega emotsionaalne. See tähendab vaikset vaatlust ning on su keha jaoks parim seisund, et end uuesti tasakaalu viia.”
Tracy paistis pisut hämmelduses olevat, kuid naeratas, sest mingi osa temast oli kaasa mõtlema hakanud. Ta tundis kergendust, et on olemas võimalus sellest suluseisust välja murda. Kui keegi on jäänud oma vanade harjumuste lõksu ning tema söömisharjumused on väljunud igasuguse kontrolli alt, siis tuleb teadlikkuseni liikuda vaikselt, ilma hukkamõistuta, saavutades seisundi, mis vaigistab meeles pidevalt möllava sisemise dialoogi. Teadlikkus viib sind probleemi tasandilt lahenduse tasandile.
Kuidas siis alustada teadlikkuse kasvatamist? Teadlikumaks saamine on lihtne ning seda võib teha millal iganes päeva jooksul, kasutades kolme peamist tehnikat. Need seavad sinu kolme peamise ajupiirkonna vahel sisse loomuliku tasakaalu ning teevad seda ilma suurema pingutuseta.
Teadvusta oma keha.Mine enda sisse ja häälesta end oma keha füüsilistele aistingutele, millised iganes need ka ei ole. Koge seda, mida kogeb su keha.
Teadvusta oma emotsioone.Sule silmad, suuna tähelepanu oma südamele ning tunneta oma emotsioone. Ära lase end tunnetel kaasa viia, vaid jää keskendunuks ning jälgi neid kõrvalt.
Saa teadlikuks oma valikutest.Leia hetk, mil sa oled rahulikus meeleolus, näiteks varahommikul, kui oled ärganud, või siis, kui duši all lõõgastud, ning uuri parimaid võimalusi enda ees seisvate otsuste langetamiseks. Parimad otsused saavad alguse sisemisest rahuliku erksuse seisundist.
Mina kogesin tõelist transformatsiooni, kui võtsin kasutusele need põhitehnikad, mille praktiseerimine võtab vaid hetke. Ühest enda mõistust puudutavast põhilisest tõsiasjast polnud ma varem tõeliselt aru
