„Sa võiksid parem palvetada, et Roslin oleks tugev ja terve, aruka mõistuse ja truu südamega.” Ja nende sõnadega ta lahkus.
Edmure solvus. Järgmisel päeval vältis ta teekonna ajal oma õde täielikult, eelistades Marq Piperi, Lymond Goodbrooki, Patrek Mallisteri ja noorte Vance’ide seltsi. Nemad ei manitse teda, või siis ainult naljaviluks, mõtles Catelyn endamisi, kui vend temast tol pärastlõunal sõnagi lausumata mööda ratsutas. Ma olen Edmure’iga eluaeg liiga karm olnud ja nüüd lisab lein igale mu sõnale sappi. Ta kahetses oma etteheidet. Taevast kallas niigi vihma, polnud mõtet sinna pilvi veel juurde tekitada. Ja oli see siis õieti nii halb, kui mees endale ilusat naist tahtis? Talle meenus tema enda lapselik pettumus, kui ta esimest korda oma silmaga Eddard Starki nägi. Ta oli vaimusilmas ette kujutanud, et Ned on oma venna Brandoni noorem koopia, kuid see polnud nii. Ned oli lühem ja mitte nii nägus ja väga tõsise moega. Tema jutt oli küll viisakas, kuid sõnade taga tajus Catelyn jahedust, mis oli täiesti erinev Brandonist, kelle lembusehood olid olnud sama ägedad nagu ta vihahoodki. Ka siis, kui mees talt süütuse võttis, juhtis nende armuakti pigem kohusetäide kui kirg. Aga me tegime tol ööl Robbi; me tegime koos kuninga. Ja pärast sõda Talitundrus, kui ma leidsin Nedi tõsise näo varjust ta hea hooliva südame, jätkus mul armastust küllaga. Miks ei võiks siis Edmure’il oma Rosliniga samuti minna.
Jumalate tahtel viis tee nad läbi Sahiseva metsa, kus Robb oli saavutanud oma esimese suure võidu. Nad liikusid mööda looklevat jõge sellesama kitsa kurrulise oru põhjas, kus oli liikunud Jaime Lannisteri vägi tollel saatuslikul ööl. Siis oli soojem, meenutas Catelyn, puud olid veel rohelised ja jõgi ei tõusnud üle kallaste. Nüüd ummistasid langenud lehed voolu ja vedelesid niiskete pundardena kivide ja juurte vahel ja puud, mis olid tookord varjanud Robbi sõjamehi, olid vahetanud oma rohelise leherüü tuhmi kuldkollase ja pruunitähnilise vastu – ja punase, mis meenutas Catelynile roostet ja kuivanud verd. Ainult kuused ja sõdurmännid olid veel rohelised, kerkides madalate pilvede poole nagu pikad tumedad odad.
Puud pole ainsad, kes pärast seda närbusid, mõtiskles Catelyn. Sahiseva metsa lahingu ööl oli Ned oma kongis Aegoni Suurkünka all veel elus, nagu ka Bran ja Rickon Talitundru müüride varjus. Ja Theon Greyjoy võitles Robbi kõrval ja kiitles, et oleks peaaegu Kuningatapjaga mõõgad ristanud. Oleks ta vaid seda teinud. Kui isand Karstarki poegade asemel oleks hukkunud Theon, kui palju halba oleks siis sündimata jäänud?
Kui nad üle lahinguvälja läksid, märkas Catelyn toonase veresauna jälgi – kummuli kiiver, pooleldi vihmavett täis, pilbasteks murdunud piik, hobusekondid. Mõnede seal langenud meeste haudadele olid kuhjatud kivikääpad, kuid raipesööjad olid neid juba rüüstamas käinud. Catelyn märkas kivilasu keskel eredavärvilist riideräbalat ja läikivaid metallitükke. Korra nägi ta endale otsa vahtivat nägu, mille kõduneva pruuni ihu alt hakkas juba esile ilmuma pealuu.
See viis Catelyni mõttele, kus võiks olla Nedi viimne puhkepaik. Vaikivad õed olid ta luud põhja viinud, saatjaiks Hallis Mollen ja väike auvahtkond. Kas Ned ikka jõudis Talitundrusse ja maeti oma venna Brandoni kõrvale pimedasse krüpti lossi all? Või langes uks kinni Cailini Kantsis, enne kui Hal ja õed sealt mööda jõudsid?
Kolm tuhat viissada ratsanikku liikusid loogeldes mööda orupõhja läbi Sahiseva metsa südame, kuid Catelyn Stark ei olnud end veel kunagi nii üksikuna tundnud. Iga läbitud penikoorem viis teda Vetevoost kaugemale ja ta küsis endalt tahtmatult, kas ta seda lossi enam kunagi näeb. Või oli ta selle jäädavalt kaotanud nagu väga palju muud?
Viis päeva hiljem ratsutasid nende maakuulajad tagasi ja hoiatasid, et paisunud jõgi oli Hüvaturu puust silla minema viinud. Galbart Glover ja kaks vahvamat tema meeste hulgast olid püüdnud Jäärakoolme juures hobustega üle käredaks muutunud Siniharu ujuda. Kaks hobust ja üks ratsanik olid vee alla vajunud ja uppunud, Glover ise suutis ühe kivi külge klammerduda, kuni ta jõest välja tõmmati. „Jõgi pole kevadest saati nii kõrgele tõusnud,” ütles Edmure. „Ja kui vihma edasi sajab, tõuseb see veel kõrgemale.”
„Ülesjõge Vanakivide lähedal on üks sild,” meenus Catelynile, kes oli tihti koos isaga siinkandis käinud. „See on vanem ja väiksem, aga kui see veel alles on – ”
„Seda pole enam, mu emand,” ütles Galbart Glover. „Vool viis selle minema juba enne kui Hüvaturu oma.”
Robb vaatas Catelyni poole. „On siin veel mõni sild?”
„Ei. Ja koolmete kaudu ei pääse enam üle.” Catelyn tuhnis oma mälus. „Kui me Siniharust üle ei saa, siis peame sellest Seitsmeoja ja Mooriraba kaudu mööda minema.”
„Sood ja viletsad teed, kui neid üldse on,” hoiatas Edmure. „Minek saab olema aeglane, aga ma arvan, et me jõuame siiski pärale.”
„Küllap isand Walder ootab,” sõnas Robb. „Lothar saatis talle Vetevoolt linnuga sõna, ta teab, et me oleme tulekul.”
„Jah, aga see mees on turtsakas ja kahtlustava loomuga,” ütles Catelyn. „Ta võib seda viivitust võtta kui tahtlikku solvangut.”
„Hea küll, ma palun siis talt ka meie aegluse pärast vabandust. Minust saab üks kahetsev kuningas, kes muudkui ette ja taha vabandab.” Robb krimpsutas nägu. „Ma loodan, et Bolton jõudis enne vihmade algust üle Kolmjõe. Kuningatee viib otse põhja, tema tee saab olema kerge. Isegi jalgsi peaks ta enne meid Kaksikutele jõudma.”
„Ja kui tema vägi on sinu omaga ühinenud ja mu vend paari pandud, mis siis?” küsis Catelyn.
„Põhja.” Robb sügas Halli Tuule kõrvatagust.
„Mööda tammiteed? Cailini Kantsi vastu?”
Poeg naeratas talle salapäraselt. „See on üks võimalik tee,” sõnas ta ja Catelyn mõistis tema toonist, et ta ei ütle rohkem midagi. Tark kuningas jätab osa asju enda teada, tuletas ta endale meelde.
Nad jõudsid Vanakivideni kaheksa päevaga, mille jooksul sadu hetkekski ei lakanud, ja jäid laagrisse künkal, muistsete jõekuningate linnuse varemeis, kust avanes vaade Siniharule. Selle umbrohtu kasvanud alusmüür andis aimu, kus olid seisnud müürid ja tornid, kuid kohalik lihtrahvas oli juba ammu suurema osa kividest laiali tassinud, et ehitada endale aitu ja seitsmekodasid ja linnuseid. Ent keset kunagise lossi sisehoovi seisis ikka veel suur tahutud hauaplaat, mis oli pooleldi varjunud vöökõrgesse pruuni rohtu saaretuka vahel.
Hauaplaadile oli tahutud selle mehe kuju, kelle luud plaadi all puhkasid, kuid tuul ja vihm olid teinud oma töö. Võis näha, et kuningas oli kandnud habet, kuid kogu ta nägu oli sile ja joonteta; suud, nina, silmi ja krooni laubal võis vaid vaevu aimata. Tema käed olid põimitud ümber kivist sõjavasara varre, mis lamas tema rinnal. Kunagi oli sellele sõjavasarale kindlasti tahutud ruunid, millel olid kirjas tema nimi ja elulugu, kuid need olid sajanditega täiesti kustunud. Kivi ise oli pragunenud ja nurkadest murenenud, seda katsid kohati valged samblikulaigud ja kuninga jalgu varjasid peaaegu ta rinnani ulatuvad metsroosid.
Sealt leidiski Catelyn Robbi, kes seisis tõsisel ilmel tihenevas videvikus, ainsaks kaaslaseks Hall Tuul. Vihm oli korraks järele jäänud ja kuningas oli paljapäi. „On sellel lossil ka nimi?” küsis ta vaikselt, kui Catelyn tema juurde läks.
„Minu lapsepõlves nimetas lihtrahvas seda Vanakivideks, kuid küllap kandis see mõnda teist nime, kui siin oli veel kuningakoda.” Catelyn oli siin kord koos isaga laagris olnud, kui nad Seagardi läksid. Ka Petyr oli meiega kaasas…
„On üks laul,” meenus Robbile. „Vanakivi Jennyl lilleehtes juus.”
„Lõpuks jääb meist kõigist vaid laul. Kui meil veab.” Catelyn
