suren!”
„Poleks arvanudki, et teil võib olla nii terav keel, kallis preili Gray,” ütles proua Black. Väga aeglaste liigutustega hakkas ta sikutama paremast käest kinnast ning esimest korda nägi Tessa teda paljakäsi. Naise nahk oli hall ja paks justkui elevandil ning sõrmedel olid pikad tumedad küünised. Need paistsid olevat teravad nagu noad. Suu irveks tardunud, jätkas proua Black Tessalt pilku pööramata: „Et sulle kombeid õpetada, peaks sul keele ehk ära lõikama.”
Ta hakkas tüdrukule lähenema, aga juba oli Will hüpanud laualt tema ja Tessa vahele ning tõkestas tal tee. „Malik,” sõnas poiss ning tema käes olev jäiselt helkiv terariist lõi tähena loitma.
„Kao mu tee pealt eest, väike nefilimi sõdalane,” käsutas proua Black. „Kasi minema koos oma seeravinugadega. See siin pole sinu lahing.”
„Selles te küll eksite.” Willi silmad tõmbusid pilukile. „Mu kõrva on teie kohta üht-teist puutunud, armuline proua – sahinaid, mis liiguvad allilmas ringi nagu must mürk. Olen kuulnud, et teie, õeksed, maksate inimlaipade eest kenakest hinda, tegemata erilist numbrit sellest, kuidas elusatest inimestest laibad saavad.”
„Nii suur kära paari maapealse ümber,” kõkutas proua Dark ja astus õe kõrvale, nii et nüüd seisis Will oma leegitseva mõõgaga Tessa ja mõlema naise vahel. „Sinuga, varjukütt, ei ole meil mingit kana kitkuda, kui sa just ise tüli ei nori. Oled tunginud meie territooriumile ja rikkunud sellega teie endi püha Seadust. Võiksime kanda sellest ette Klaavile…”
„Ehkki Klaav taunib võõrastesse valdustesse tungimist, paneb ta – veider küll – veel rohkem pahaks inimeste nülgimist ja pea maharaiumist. See on tema väike iseärasus,” vastas Will.
„Inimeste?” sisistas proua Dark läbi hammaste. „Nad on maapealsed. Teie ise ei hooli neist põrmugi rohkem kui meie.” Ta vaatas Tessa poole. „Kas ta on rääkinud, kes ta päriselt on? Ta pole inimene…”
„Teie suust on seda küll imelik kuulda,” lausus Tessa väriseva häälega.
„Ja kas tüdruk rääkis sulle, kes tema on?” nõudis proua Black Willilt. „Jutustas ta oma andest? Sellest, mida ta teha suudab?”
„Kui minult oodataks vastust,” lausus Will, „pakuksin, et sel on midagi pistmist Magistriga.”
Proua Dark seiras teda kahtlustava ilmega. „Sa siis tead Magistrist?” Ta vaatas Tessa poole. „Nojah, muidugi – ainult seda, mida tüdruk sulle rääkis. Magister, mu väike inglipoisu, on ohtlikum, kui sa eales kujutledagi oskad. Juba pikka aega on ta oodanud, et ilmuks keegi, kellel oleksid Tessa võimed. Võiks koguni öelda, et tema ongi põhjus, miks tüdruk tuli ilmale…”
Tema lause lõpp mattus kõrvulukustavasse kärgatusse. Ruumi idapoolne sein oli löönud vankuma ja varises kokku. Tessale meenutas see Jeeriku müüride langemise illustratsiooni, mida ta oli näinud vanas „Piiblilugude” pildiraamatus. Ühel hetkel seisis sein püsti, teisel hetkel haigutas selle asemel tohutu suur nelinurkne auk, millest paiskus laiali lämmatavat krohvitolmu.
Proua Dark tõi kuuldavale kileda karjatuse ja krahmas kondiste kätega kinni seelikusabast. Ilmselgelt oli varing tulnud temale samasuguse üllatusena kui Tessalegi.
Will haaras Tessal käest kinni ja tõmbas ta enda ligi, kaitstes tüdrukut ümberringi sadavate kivi- ja krohvilahmakate eest oma kehaga. Hetkel kui noormees käed ümber tema lõi, kuulis Tessa proua Blacki kriiskamas.
Tüdruk pööras end Willi haardes, püüdes näha, mis toimub. Proua Dark oli tardunud paigale ning osutas väriseva kinnastatud käega seina sisse tekkinud tumeda avause poole. Tolm oli pisut hajunud – piisavalt palju, võimaldamaks järjest selgemini eristada läbi selle lähenevaid kogusid. Nähtavale tuli kaks inimkuju; mõlemad kandsid mõõka, mille tera leegitses sinkjasvalgelt nagu seegi, mida hoidis Will. Inglid, mõtles Tessa, täis aukartust, aga ei öelnud seda välja. Kes muu võinuks nii eredalt särada?
Proua Darki huulilt vallandus röögatus. Ta sööstis edasi, käed ette sirutatud. Neist paiskusid prahvatava tulevärgina laiali sädemed. Tessa kuulis hõiget – see kõlas vägagi inimlikult. Will laskis Tessast lahti, pöördus ning saatis oma eredasti leegitseva mõõga proua Blacki poole lendu. Keereldes tuhises see läbi õhu ja tungis naisele rindu. Kriisates ja vääneldes vaarus too tagasi ning kukkus ühele jubedale lauale, mis varises kokku, paisates laiali verd ja puukilde.
Will hakkas naerma. See polnud meeldiv naer. Siis pöördus ta Tessa poole. Nende pilgud kohtusid ja viivu silmitsesid noored teineteist üle neid lahutava ruumi. Siis kogunesid poisi juurde kaaslased – kaks meest, kes kandsid tumedat tihedasti liibuvat mantlit ning liikusid oma säravate relvadega vehkides nii kiiresti, et tüdrukul läks silme ees kirjuks.
Tessa taganes kaugema seina poole, eemale ruumi keskel valitsevast kaosest, kus proua Dark tõi ulgudes kuuldavale needusi ning hoidis ründajaid tagasi põletava energiaga, mis sädemevihmana tema kätest välja paiskus. Proua Black vingerdas põrandal; naise kehast kerkis keereldes musta suitsu, nagu leegitseks tema sisikonnas tuli.
Tessa hakkas hiilima koridori viiva lahtise ukse poole, ent tundis, kuidas tugevad käed temast kinni haaravad ja ta tagasi tõmbavad. Tüdruk pöördus karjatades ja püüdis lahti rabelda, aga keegi hoidis tema käsivarsi raudses haardes. Kallutanud pead, lõi ta hambad kätte, mis oli klammerdunud vasaku õlavarre ümber. Kostis hüüatus ja temast lasti lahti; tagasi vaadates nägi Tessa pikka jahmatamapanevalt punaste sassis juuste pahmakaga meest. Veritsevat kätt vastu rinda surudes põrnitses too teda etteheitvalt. „Will!” hüüdis mees. „Will, ta hammustas mind!”
„Kas tõesti, Henry?” Will, nägu muigel nagu alati, ilmus suitsu ja leekide kaosest nähtavale justkui esilemanatud vaim. Poisi taga nägi Tessa tema teist kaaslast, lihaselist pruunide juustega noormeest hoidmas kinni rabelevat proua Darki. Proua Blacki tume kogu lamas kägaras põrandal. Üks kulm kõrgele tõstetud, uuris Will Tessat. „Hammustamist peetakse halvaks tooniks,” teatas ta. „See öeldakse olevat häbematu. Kas teie pole sellest kunagi kuulnud?”
„Häbematuseks peetakse ka seda, kui mees haarab kinni daamist, kellele teda pole tutvustatud,” vastas Tessa jäigalt. „Kas teie sellest pole kuulnud?”
Punaste juustega mees, keda Will oli nimetanud Henryks, raputas kahetsevalt naeratades oma verist kätt. Tessa arvates oli tal meeldiv nägu ning tüdruk vaat et kahetses, et oli teda hammustanud.
„Will! Ettevaatust!” hõikas pruunide juustega mees. Will pöördus kannapealt. Otsekohe tuhises miski läbi õhu ning raksatas Henry peast napilt mööda minnes Tessa selja taga vastu seina. See oli massiivne messingist kang. Tüdruk keeras end kiiresti ringi ja nägi proua Blacki, kes, silmad kahvatus krimpsus näos sütena hõõgumas, lähenes neile. Tema rinnust väljatolknevat mõõgapidet noolisid mustad tulekeeled.
„Kurat…” Will pani käe vööle, et haarata teist nuga. „Arvasin, et oleme sellega ühele poole saanud.”
Proua Black ajas hambad irevile ja ründas. Will hüppas eest ära, aga Henry ei olnud nii kiire; saadud rängast hoobist vaarus mees tagasi. Puugina tema külge klammerdudes rutjus naine Henry pikali ning surus lõrisedes küüned lamaja õlgadesse. Mees karjatas, aga Willil oli juba käes uus tera; ta tõstis selle kõrgele ja hüüdis: „Uriel!” Samal hetkel lõi see tema haardes leegitseva tõrvikuna lõkendama. Nähes Willi relva hooga allapoole vibutamas, vankus Tessa vastu seina. Küüned välja sirutatud, ajas proua Black ennast püsti ja sööstis Willi poole…
Tera välgatas ning lõikas naisel ühe ropsuga kõri
