suhu valgus, ja vaatas alla tribüünide poole, mis ka sinakas kuupaistes kümblesid. Need olid nii tühjad, et see meenutas kohtumõistmist ilma vaatajate ja vandemeesteta, üksnes kohtunikuga. Hukkamine ilma pööblita ja üksnes timukaga. Viimane ametlik ülesastumine, kuhu keegi ei vaevu kohale tulema. Marit Olsen mõtles, et nagu elus, nii ei õnnestu tal ka surmas ennast kuuldavaks teha. Ja nüüd ei suuda ta enam rääkidagi.
„Hüppa.”
Marit nägi, kui ilus on park isegi talvel. Ta oleks tahtnud, et basseini lõpus olev kell käiks, nii et ta näeks elusekundeid, mida varastab.
„Hüppa,” kordas hääl. Ju ta oli maski eest võtnud, sest hääl oli muutunud ja ta tundis selle nüüd ära. Ta keeras pead ja vahtis vapustatult. Siis tundis ta jalahoopi selga. Ta karjatas. Tal ei olnud enam maapinda jalge all, ta oli hetkeks kaalutu. Aga maa tõmbas teda ligi, keha lisas kiirust ning ta jõudis märgata, et basseini sinivalge portselan kihutab talle vastu ja kavatseb teda lömastada.
Kolme meetri kaugusel basseini põhjast tõmbus Marit Olseni kaelas olev köis pingule. Köis oli vanaaegset sorti, valmistatud pärnaja jalakaniinest, ega andnud järele. Marit Olseni tohutu kere ei lasknud end märgatavalt pidurdada, vaid kiskus end pea küljest lahti ja tabas hüppebasseini põhja tumeda mütsuga. Pea ja kael jäid köie külge. Verd ei tulnud kuigi palju. Siis kaldus pea ette, libises silmusest välja, kukkus Marit Olseni sinisele dressipluusile ja veeres kuminal üle basseiniplaatide kaugemale.
Seejärel võttis ujulas maad vaikus.
TEINE OSA
10. PEATÜKK
Meeldetuletus
Kell oli kolm öösel, kui Harry magamise projekti sinnapaika jättis ja üles tõusis.
Ta keeras köögis kraani lahti, pistis klaasi alla, hoidis seda, kuni vesi üle ääre voolas ja külmalt ta randmele sulises. Lõug valutas. Pilk oli suunatud kahele fotole, mis olid rõhknaelaga köögiseinale kinnitatud.
Üks, millel oli paar tugevat murdejoont, kujutas helesinise suvekleidiga Rakelit. Aga see polnud tehtud suvel, sest taamal olevad puud olid sügisvärvides. Naise mustad juuksed langesid paljastele õlgadele. Tema pilk paistis otsivat kedagi fotoobjektiivi tagant, võib-olla fotograafi. Kas ta pildistas selle ise? Kummaline, et ta seda ei mäletanud.
Teine pilt oli Olegist. See oli tehtud Harry mobiiliga Valle Hovini uisutreeningul mullu talvel. Poiss oli ikka veel kleenuke, aga kui ta edasi treeniks, oleks punane dress talle varsti paras. Mida ta nüüd teeb? Kus ta on? Kas Rakelil õnnestus rajada neile mõlemale kodu seal, kus nad on, niisugune koht, mis tundus nende Oslo kodust turvalisem? Kas nende ellu on tulnud mõni uus inimene? Ja kas Oleg kutsub Harryt ikka veel isaks, kui on väsinud või hajameelne?
Harry keeras kraani kinni. Ta tundis põlvede vastas alumise kapi ust. Jim Beam kutsus teda sealt sosinal nimepidi.
Harry tõmbas püksid jalga ja T-särgi selga, läks elutuppa ja pani mängima Miles Davise „Kind of Blue”. See oli originaal, kus ei kompenseeritud stuudio helisalvesti imepisikest mahajäämist, nii et kogu plaat oli peaaegu märkamatu reaalsusnihkega.
Ta kuulas pisut ja keeras siis heli nii valjuks, et see summutas köögist kostva sosina. Sulges silmad.
Kripo. Bellman.
Ta ei olnud seda nime kunagi kuulma juhtunud. Muidugi oleks võinud Hagenile helistada ja järele kuulata, aga ta lihtsalt ei jaksanud. Sest ta aimas, milles on asi. Nii et targem oli see sinnapaika jätta.
Harry oli jõudnud viimase looni, „Flamenco Sketches”, ja andis siis alla. Ta tõusis ja suundus toast köögi poole. Esikus keeras ta vasakule, pani Dr Martensid jalga ja väljus.
Ta leidis selle ühe katkikärisenud kilekoti alt. Mapi esikaant kattis tahkunud hernesupi taoline ollus.
Ta istus rohelisse kõrvadega tugitooli ja hakkas külmast lõdisedes lugema.
Esimese naise nimi oli Borgny Stem-Myhre, ta oli kolmekümne kolme aastane ja pärit Levangerist. Vallaline, lasteta, elas Oslos Sagene linnaosas. Töötas stilistina, tal oli lai tutvuskond, kuhu kuulusid põhiliselt juuksurid, fotograafid ja moeajakirjanikud. Ta külastas paljusid linna lokaale ja mitte ainult kõige trendikamaid. Peale selle armastas ta loodust ja talle meeldis matkata või suusatada ühest mägimajast teise.
„Ta ei suutnud end iial päriselt lahti rebida oma Levangeri taustast,” jäi silma kolleegide ülekuulamisi refereerides. Harry oletas, et see väide pärineb mõnelt kolleegilt, kes arvab, et temal on õnnestunud oma kolkaküla taagast vabaneda.
„Ta meeldis meile kõigile, ta oli üks vähestest ehedatest inimestest sellel elualal.”
„See on arusaamatu, meil ei mahu pähe, kes võis tema surma soovida.”
„Ta oli liiga heasüdamlik. Ja seda kasutasid varem või hiljem ära kõik mehed, kellesse ta armus. Ta muutus neile mängukanniks. Peamiselt oli häda selles, et ta sihtis liiga kõrgele.”
Harry vaatas naise pilti. Seda ainsat mapis, kus ta elus oli. Arvatavasti blondeeritud. Armsake, kuid mitte iludus, ja šikilt sõjaväekuue ja rastamütsiga. Šikk ja heasüdamlik, kas need käivad kokku?
Naine oli käinud Mono baaris, kus toimus moeajakirja Sheness igakuine väljaandmispidu ja tutvustus. See kestis seitsmest kaheksani ja Borgny ütles ühele kolleegile või sõbrannale, et läheb koju järgmise päeva fotosessiooni ette valmistama, kus fotograafi riietussoov oli „džungel kohtub pungiga kaheksakümnendate stiilis”.
Arvati, et ta läheb lähimasse taksopeatusse, aga ükski taksojuht, kes samal ajal läheduses viibis (lisatud olid Norgestaxi ja Oslo Taxi elektroonilised väljavõtted), ei tundnud Borgny Stem-Myhret ära ega olnud Sagenesse sõitnud. Kokkuvõttes ei olnud keegi teda pärast Monost lahkumist näinud. Kuni kaks poola müüriladujat tulid tööle, nägid, et pommivarjendi raudukse taba on lahti lõigatud, ja läksid sisse. Täies riides Borgny lebas ebaloomulikus asendis keset põrandat.
Harry vaatas fotot. Sama sõjaväekuub. Nägu näis olevat valge meigikorra all. Välklamp heitis keldriseinale teravaid varje. Fotosessioon. Šikk.
Kohtumeediku väitel suri Borgny Stem-Myhre õhtul kella kümne ja üheteistkümne vahel. Tema verest leiti ketamiini, tugeva tuimasti jälgi, mis mõjub isegi lihasesse süstitult kiiresti. Aga konkreetne surmapõhjus oli uppumine, mida põhjustas suuhaavadest valgunud veri. Ja siit sai alguse kõige murettekitavam. Kohtumeedik leidis suust kakskümmend neli torkehaava, mis paiknesid sümmeetriliselt ja – need, mis nägu ei läbistanud – olid täpselt sama sügavusega, niisiis seitsme sentimeetri pikkused. Aga uurijatel ei olnud aimu, millise relva või riistaga on tegu. Nad ei olnud kunagi midagi säärast kohanud. Tehnilisi jälgi polnud mitte mingeid: ei sõrmejälgi, DNA-d ega isegi kinga- ega saapajälgi, kuna eelmisel päeval oli betoonpõrandat enne küttekaablite ja põrandakatte paigaldamist puhastatud. Kim Erik Lokkeri, kriminaaltehniku aruandes, kes oli ilmselt võetud tööle pärast Harry aega, oli foto kahest mustjashallist kivikesest, mis leiti põrandalt ega pärinenud mõrvapaiga ümbruse kruusa hulgast. Lokker juhtis tähelepanu faktile, et suure mustriga saapataldadesse jääb tihti kivikesi, mis kõvemal pinnal, nagu see betoonpõrand, maha pudenevad. Ja need kivid on niivõrd ebatavalised, et kui nad edaspidi juurdluse käigus välja ilmuksid, näiteks mõnel kruusateel, siis võiks leida vastavuse. Aruandele oli pärast selle koostamist ja kuupäeva märkimist lisatud väike täiendus: nimelt oli kahe purihamba tagaküljelt leitud pisikesi raua- ja koltaniosakesi.
Harry teadis,
