suõpetaja tagasitulek
Proloog
Saksamaa | detsember 1945
Lennuk tõusis Londoni lähedal asuvalt sõjaväelennuväljalt õhku veidi pärast kella kahte päeval, 12. detsembril 1945. Tibutas vihma ja ilm oli vilu. Aeg-ajalt tuhisesid mööda tugevad tuuleiilid ja sikutasid tuule suunda näitavat sokki. Siis jäi jälle vaikseks. Lennuk oli kahe mootoriga Bristol Blenheim, mis oli osalenud juba 1940. aasta sügisel lahingutes Inglismaa pärast. Mitu korda oli seda tabanud Saksa hävitajate tuli ja lennuk oli pidanud tegema hädamaandumise. Aga iga kord oli õnnestunud see korda teha ja uuesti lahingusse saata. Nüüd, mil sõda oli läbi, täitis see enamasti mitmesuguseid transpordiülesandeid, vedades võidetud ja laastatud Saksamaal paiknevatele Inglise vägedele hädavajalikku kraami.
Aga sel päeval oli lennuki kapten Mike Garbett saanud korralduse viia õhtupoolikul üks reisija kohta, mille nimi oli Bückeburg. Järgmisel õhtul tuli too sealt jälle peale võtta ja Inglismaale tagasi tuua. Kes ta on või mis asjus ta Saksamaale sõidab, Garbetti otsene ülemus major Perkins ei öelnud. Garbett ei küsinud ka. Olgugi et sõda oli läbi, oli tal mõnikord tunne, et see kestab edasi. Salajasi vedusid tuli vahel ikka ette.
Kui lennukäsk oli käes, istus ta koos teise piloodi Peter Fosteri ja navigaator Chris Wiffiniga ühes lennuvälja barakis. Nad oli lauale laotanud Saksamaa kaardid. Sihtpunkti lennuväli asus Hamelni linnast paarikümne kilomeetri kaugusel. Garbett polnud seal kunagi käinud. Aga Peter Fosterile oli see koht tuttav. Kuna ümberkaudne maastik polnud mägine, ei olnud sinna raske ligi pääseda. Probleeme võis tekitada ainult udu. Wiffin kadus veidikeseks ajaks, et meteoroloogidega rääkida. Tagasi tulles teadis ta öelda, et pärastlõunal ja õhtul on Põhja- ja Kesk-Saksamaal oodata selget ilma. Nad koostasid lennuplaani, rehkendasid, kui palju kütust neil vaja läheb, ja rullisid siis kaardid kokku.
„Me viime sinna ühe reisija,” ütles Garbett. „Ma ei tea, kes see on.”
Teised ei küsinud midagi ja ta ei oodanudki, et nad küsiksid. Nüüdseks oli ta lennanud koos Fosteri ja Wiffiniga kolm kuud. Neid ühendas kuulumine ellujäänute hulka. Paljud Briti kuninglike õhujõudude lendurid olid sõjas surma saanud. Keegi neist ei teadnud, kui palju sõpru nad on kaotanud. Ellujäämine ei toonud ainult kergendust. See, et neile oli antud elu, mida surnud mulla all ihkasid, ühtlasi ka piinas neid.
Veidi enne kella kahte keeras lennuvälja väravast sisse katusega auto. Foster ja Wiffin olid juba suures lennukis ja tegid viimaseid ettevalmistusi stardiks. Garbett seisis all pragunenud betoonil ja ootas. Ta kortsutas kulmu, kui nägi, et nende reisija on tsiviilisik. Tagumisest uksest väljunud mees oli lühikest kasvu. Tal oli suus süütamata sigar. Auto pakiruumist võttis ta välja väikese musta kohvri. Samal ajal tuli oma džiibiga major Perkins. Mehel, kes pidi Saksamaale sõitma, oli kaabu sügavale pähe tõmmatud ja Garbett ei näinud tema silmi. Garbettil oli ebamääraselt halb tunne. Kui major Perkins neid teineteisele tutvustas, pomises reisija oma nime. Garbett ei saanud aru, mis ta ütles.
„Te võite nüüd startida,” ütles Perkins.
„Kas pagasit rohkem ei ole?” küsis Garbett.
Mees raputas pead.
„Parem on lennu ajal mitte suitsetada,” ütles Garbett. „Lennuk on vana. See võib lekkida. Bensiiniaure ei tunne tavaliselt enne, kui on liiga hilja.”
Mees ei vastanud. Garbett aitas ta lennukisse. Tühjas lennukis oli vaid kolm ebamugavat metallist istet. Mees istus ja asetas kohvri jalgade vahele. Garbett mõistatas, mis väärisasju ta küll Saksamaale viia võib.
Kui nad olid õhku tõusnud, sooritas Garbett lennukiga pöörde vasakule, kuni jõudis Wiffini määratud kursile. Siis keeras ta lennuki otseks ja kui nad olid saavutanud ettenähtud lennukõrguse, andis Garbett juhtimise Fosterile üle. Ta pööras ringi ja vaatas reisija poole. Mees oli mantlikrae üles tõstnud ja kaabu veel sügavamale silmile tõmmanud.
Garbett mõtles, kas nende reisija võib magada. Aga miski ütles talle, et mees on täiesti virge.
Maandumine Bückeburgi lennuväljal kulges viperusteta, olgugi et oli pime ja maandumisrada oli nõrgalt valgustatud. Üks auto juhatas lennuki pika lennujaamahoone juurde. Seal ootas juba mitu sõjaväeautot. Garbett aitas reisija lennukist välja. Kui ta käe kohvri järele sirutas, raputas mees pead ja võttis selle enda kätte. Siis istus salapärane reisija ühte autosse ja kolonn hakkas kohe liikuma. Wiffin ja Foster ronisid välja ning nägid auto tagatulesid silmist kaduvat. Väljas oli külm ja nad lõdisesid.
„Eks küsimusi muidugi tekib,” sõnas Wiffin.
„Parem on need esitamata jätta,” vastas Garbett.
Seejärel osutas ta lennuki poole liikuvale džiibile.
„Me ööbime kasarmus,” ütles ta. „Arvata võib, et see auto võtab meid peale.”
Kui magamiskohad olid neile kätte näidatud ja nad olid õhtust söönud, kutsusid lennuvälja mehaanikud neid kaasa ühte neist õllesaalidest, mis pärast sõda linnas veel alles olid. Wiffin ja Foster võtsid kutse vastu, aga Garbett oli väsinud ja jäi kasarmusse. Kui ta oli magama heitnud, ei tahtnud uni tulla. Ta pikutas ja mõtles, kes nende reisija küll oli. Miks oli tal kaasas see kohver, mida ta kellelgi teisel puutuda ei lasknud?
Garbett pomises pimeduses endamisi. Reisija ajas mingeid salajasi asju. Garbetti ainus ülesanne oli ta järgmisel päeval kodumaale tagasi viia. Muud ei midagi.
Ta vaatas käekella. Kesköö oli juba käes. Ta kohendas patja ja kella ühe paiku, kui Wiffin ja Foster tagasi tulid, oli ta uinunud.
Donald Davenport väljus brittide vanglast, kus saksa sõjavange kinni peeti, veidi pärast kella ühtteist õhtul. Ta oli majutatud hotelli, mis oli sõja ajal terveks jäänud ja mida nüüd kasutati Hamelni linna paigutatud Briti ohvitseride kasarmuna. Ta tundis väsimust ja pidi magama, et suudaks järgmisel päeval oma ülesande veatult täita. Briti seersant nimega MacManaman, kes oli tema assistendiks määratud, tegi teda pisut murelikuks. Davenportile ei meeldinud töötada vilumatute abilistega. Nii palju asju võis viltu minna, eriti nii ulatusliku ülesande puhul nagu see, mis neid ees ootas.
Ta ütles õhtusest teest ära ja läks otse oma tuppa. Seal istus ta kirjutuslaua taha ja vaatas läbi märkmed koosolekult, mis oli alanud pool tundi pärast tema saabumist. Esimene paber, mille ta läbi luges, oli aga masinal kirjutatud formular, mille ta oli saanud noorelt majorilt, kelle nimi oli Stuckford ja kes kandis peavastutust.
Ta silus paberilehe sirgu, sättis laualampi ja luges nimesid. Kramer, Lehmann, Heider, Volkenrath, Grese … Kokku oli kaksteist nime, kolm naist ja üheksa meest. Ta uuris andmeid nende kehakaalu ja pikkuse kohta ning tegi märkmeid. See võttis aega, sest ametiau nõudis temalt suurt põhjalikkust. Alles siis, kui kell hakkas pool kaks saama, pani ta sulepea käest. Nüüd oli tal kõik selge. Arvutused olid tehtud ja ta oli kolm korda kontrollinud, ega miski ei ole kahe silma vahele jäänud. Ta tõusis kirjutuslaua äärest, istus voodile ja avas kohvri. Olgugi et ta teadis, et ei unusta kunagi midagi, kontrollis ta, kas kõik on omal kohal. Ta võttis välja puhta särgi, sulges kohvri ja pesi ennast külma veega – sooja vett ei olnud hotellil võimalik pakkuda.
Tal ei olnud uinumisega kunagi raskusi. Ka see öö ei olnud erand.
Veidi pärast kella viit, kui uksele koputati, oli ta juba üles tõusnud ja riides. Pärast kiiret hommikueinet sõitsid nad läbi pimeda ja nukra asula vanglasse. Seersant MacManaman oli juba kohal. Ta oli väga kahvatu ja Davenport mõtles, kas ta tuleb ülesandega ikka toime. Aga Stuckford, kes oli nendega ühinenud ja näis Davenporti muret aimavat, kutsus ta kõrvale ja ütles, et MacManaman näeb küll kehv välja, kuid ei vea alt.
Kella üheteistkümneks olid kõik ettevalmistused tehtud. Davenport oli otsustanud alustada naistest. Kuna nende
