style="font-size:15px;"> Aga kulus veel peaaegu kaks tundi, kuni ta lõpuks suri. Justkui hirmu piirimaal, katkematu valu ja lootusetu elutahte vahel kandus ta ajas tagasi, hetke, mil ta kohtas seda saatust, mis oli talle nüüd järele jõudnud. Ta paisati pikali maha. Keegi tõmbas tal kampsuni seljast ja püksid jalast. Ta tundis naha vastas külma maapinda, enne kui teda tabasid piitsahoobid ja elust sai põrgu. Ta ei teadnud, kui palju hoope ta sai. Aeg-ajalt ta minestas. Uuesti teadvusele rebiti teda külma veega, mis talle kaela kallati. Seejärel sadasid jälle hoobid. Ta kuulis oma karjeid, aga keegi ei saanud talle appi tulla. Kõige vähem veel surnult koeraaedikus lebav Shaka.
Kõige viimaks tajus ta, et teda lohistati üle õue majja ja peksti vastu jalataldu. Kõik läks pimedaks. Ja ta oligi surnud.
Ta ei saanudki teada, et lõpuks tiriti ta veel alasti metsaservale ja jäeti sinna näoli külmale maapinnale.
Siis oli päev juba koitnud.
Oli 19. oktoober 1999. Mõni tund hiljem hakkas sadama vihma, mis muutus pikkamööda, peaaegu märkamatult lobjakaks.
2
Stefan Lindman oli politseinik. Vähemalt korra aastas oli ta sattunud olukordadesse, kus ta oli tundnud tõsist hirmu. Kord oli üks üle saja kilo kaaluv psühhopaat ta kähmluses pikali paisanud. Mees istus kaksiratsi tema peal ja üha meeleheitlikumalt oli Stefan tõrjunud rohmakaid käsi, mis üritasid tal pead otsast rebida. Kui tema kolleeg poleks meest maha niitnud, virutades talle kõvasti vastu pead, oleks too oma kavatsuse kindlasti täide viinud. Teisel korral oli teda tulistatud, kui ta üht peretüli lahendama minnes uksele koputas. Lask tuli mausrist ja läks tema säärest napilt mööda. Aga ta ei olnud kunagi nii hirmunud olnud nagu nüüd, 1999. aasta 25. oktoobri hommikul oma voodis lamades ja lakke vahtides.
Ta polnud öösel peaaegu silmatäitki maganud. Aeg-ajalt oli ta tukastanud, kuid luupainajad, mis teda pärast uinumist otsemaid ründasid, raputasid ta kohe jälle ärkvele. Jõuetult oli ta viimaks üles tõusnud ja teleri ette istunud ning otsinud välja pornofilme näitava kanali. Aga veidi aja pärast oli ta teleri vastikustundega kinni pannud ja uuesti voodisse heitnud.
Kell oli seitse, kui ta üles tõusis. Öö jooksul oli ta välja mõelnud plaani. Ebauskliku plaani, mis pidi talle õnne tooma. Ta hakkab minema sellisel ajal, et jõuaks mitte ainult pikemat teed minna, vaid ka haigla ümber kaks tiiru teha. Kogu selle aja otsib ta endeid, et uudis, mille arst talle teatavaks teeb, on positiivne. Viimaseks turgutussüstiks joob ta haigla kohvikus tassi kohvi ja sunnib end kohaliku ajalehe läbi lugema.
Ilma et ta oleks seda eelnevalt otsustanud, pani ta selga oma parima ülikonna. Tavaliselt, kui tal ei olnud seljas vormi või muid tööriideid, kandis ta teksaseid ja kampsunit. Aga nüüd tundis ta, et on vaja selga panna ülikond. Lipsu sõlmides silmitses ta oma nägu vannitoapeeglis. Oli näha, et ta polnud mitu nädalat korralikult maganud ega söönud. Põsed olid aukus. Pealegi oleks ta pidanud laskma endal juukseid lõigata. Talle ei meeldinud, et karvad kõrvade peal tolknesid.
Üleüldse ei meeldinud talle see nägu, mis täna hommikul peeglist vastu vaatas. See tunne oli ebatavaline. Ta oli edev ja vaatas end tihti peeglist. Tavaliselt oli ta oma välimusega rahul. Peegelpilt tegi tal enamasti tuju heaks. Aga täna hommikul oli kõik teisiti.
Pärast riietumist jõi ta tassi kohvi. Pani leiva ja võileivakatte lauale, kuid ei suutnud midagi süüa.
Tal oli arstiaeg kolmveerand üheksa. Praegu oli kell 7.27. Niisiis oli tal haiglasse jalutamiseks aega tund ja kaheksateist minutit.
Tänavale jõudes märkas ta, et sadas uduvihma.
Stefan Lindman elas Boråsi kesklinnas Allégatanil. Kolme aasta eest oli ta elanud Sjömarkenis, mis asus linnast väljas. Aga juhuslikult oli ta saanud selle kolmetoalise korteri ning oli kõhklemata lepingule alla kirjutanud. Üle tee paiknes hotell Vävaren. Nüüd elas ta politseimajast jalutuskäigu kaugusel. Isegi Ryavalleni staadionile sai ta jalgsi minna, kui Elfsborgil kodumängud olid. Peale töö oligi tema suurimaks huvialaks jalgpall. Kuigi ta sellest kellelegi ei rääkinud, kogus ta ikka veel ühte kausta pilte ja väljalõikeid Elfsborgi kohta. Sageli unistas ta profijalgpalluri elust Itaalias. Mitte politseiniku elust. Need unelmad tundusid talle piinlikud. Aga ta ei saanud nendest lahti.
Ta läks Stengärdsgatanile viivast trepist üles ning seejärel edasi linnateatri ja gümnaasiumi poole. Temast sõitis mööda politseiauto. Autos istujad ei näinud teda. Ta tundis hirmutuiget. Nagu teda polekski enam, nagu ta oleks juba surnud. Ta tõmbas jopehõlmad koomale. Tegelikult ei viidanud mitte miski sellele, et teda ootab negatiivne uudis. Ta lisas sammu. Vajus mõttesse. Nägu riivavad vihmapiisad meenutasid elu, tema elu, mis silme eest läbi jooksis.
Ta oli kolmekümne seitsme aastane. Pärast politseikooli lõpetamist oli ta kogu aeg Boråsis töötanud. Siia oli ta tahtnudki tulla. Ta oli sündinud Kinnas ja kasvanud üles kolmelapselises peres, kus isa tegeles kasutatud autode müügiga ja ema töötas pagariäris. Stefan oli pesamuna, teistest hulga noorem. Tema õed olid seitse ja üheksa aastat vanemad.
Kui Stefan meenutas oma lapsepõlve, tundus see talle vahel kummaliselt sündmustevaene ja igav. Elu oli turvaline ja raamides. Emale ja isale ei meeldinud reisida. Kaugeimad kohad, kuhu nad soostusid sõitma, olid Borås või Varberg. Aga Göteborg oli juba liiga suur ja kauge ja hirmus. Tema õed olid sellise elu vastu mässu tõstnud ja varakult minema läinud, üks Stockholmi ja teine Helsingisse. Vanemad olid võtnud seda lüüasaamisena ja Stefan oli aru saanud, et temalt peaaegu lausa nõuti, et ta jääks Kinnasse või vähemalt naaseks sinna, kui on otsustanud, millele ta tahab oma elu pühendada. Teismelisena oli ta püsimatu ja rahutu ega osanud oma elule õieti mingit kurssi valida.
Siis sai ta juhuslikult tuttavaks ühe noormehega, kes oli pühendanud oma elu motokrossi sõitmisele. Stefanist sai tema abiline ja mõne aasta rändas ta Kesk-Rootsi krossiradade vahet. Lõpuks ta tüdines ja naasis Kinnasse, kus vanemad teda suure rõõmuga vastu võtsid – kojutulnud kadunud poega. Ta sai aru, et tal pole aimugi, millele ta tahab oma elu pühendada. Aga juhuslikult kohtas ta üht Malmö politseinikku, kes oli Kinnas nende ühiste tuttavate juures külas. Ja Stefanile turgatas pähe mõte: võib-olla peaks politseinikuks hakkama? Ta pidas mõne päeva aru. Seejärel otsustas vähemalt proovida.
Tema vanemad võtsid selle uudise vastu vaoshoitud ärevusega. Aga Stefan tuletas neile meelde, et ka Kinnas on politseinikke. Ta ei pea mujale elama asuma.
Ta hakkas oma otsust kohe ellu viima. Kõigepealt läks ta koolipinki tagasi, et gümnaasiumi lõputunnistust saada. Kuna tal oli motivatsioon olemas, läks see kergemalt, kui ta oli arvanud. Elatise teenimiseks asendas ta aeg-ajalt kooli kojameest.
Oma üllatuseks sai ta esimesel katsel politseikooli sisse. Õpingud ei valmistanud talle raskusi. Ta ei paistnud millegagi eriliselt silma, kuid kuulus sellegipoolest oma lennu tugevamate hulka. Ta saabus koju Kinnasse, vorm seljas, ja teatas, et läheb tööle Boråsi, ainult neljakümne kilomeetri kaugusele.
Esimestel aastatel elas ta Kinnas ja sõitis iga päev edasi-tagasi. Aga kui ta ühte politseimaja kontorineiusse armus, asus ta elama Boråsi. Nad elasid kolm aastat koos. Siis teatas neiu äkki ühel päeval, et on tutvunud ühe Trondheimi mehega ja läheb sinna elama.
Stefan võttis kogu seda lugu rahulikult. Ta sai aru, et nende suhe oligi juba hakanud talle igavaks muutuma. Oli justkui sama tunne nagu lapsepõlves. Siiski murdis ta tublisti pead selle üle, kuidas oli võimalik, et tema elukaaslane teise mehega tuttavaks sai ja selle mehega suhet alustas, nii et Stefanil toimuvast aimugi ei olnud.
Ta sai kolmekümneaastaseks, ilma et oleks seda õieti tähelegi pannud. Seejärel suri isa äkitselt infarkti ja mõni kuu hiljem suri ka ema. Järgmisel päeval
