planeeritud. Valvekoeral oli kõri läbi lõigatud. Kurjategija oli varustatud piitsade ja pisargaasirelvaga. Midagi ei olnud jäetud juhuse hooleks. Kõik oli hoolega planeeritud. Viha oli sängitatud läbimõeldud plaani.
Viha, mõtles Giuseppe. Viha ja kättemaksuhimu. Plaan. See tähendab, et Molini mõrvar oli talus väga tõenäoliselt varem käinud, võib-olla mitu korda. Keegi pidi märkama, kui talu lähedal liikus võõraid. Või siis vastupidi: keegi ei märganud midagi. Sel juhul tuleb mõrvarit või mõrvareid otsida Molini tutvusringkonnast.
Aga Molinil ei olnud mingit tutvusringkonda. Selle oli Hanna Tunberg neile ühemõtteliselt selgeks teinud. Herbert Molin ei suhelnud. Ta oli erak.
Giuseppe võttis sündmuste käigu mõttes veel korra läbi. Millegipärast oli tal tunne, et kurjategija oli tegutsenud üksi. Keegi tuli üksikusse tallu, kaasas tundmatu looma nahast piits ja pisargaasirelv. Rafineeritud ja läbimõeldud julmusega oli Herbert Molin tapetud ja alasti metsaservale jäetud.
Jäi küsimus, kas Herbert Molin oli lihtsalt mõrvatud. Või oli tegu pesuehtsa hukkamisega.
Nüüd oli vaja keskkriminaalpolitseiga ühendust võtta ja mõni asjatundja appi kutsuda. Tegu ei olnud mingi tavalise näruse olmemõrvaga. Giuseppe oli üha enam veendunud, et see juhtum, mille suhtes ta pidi seisukoha võtma, oli hoolikalt planeeritud hukkamine.
Kell oli kahekümne pärast kümme, kui Giuseppe Herbert Molini maja õue keeras. Piirdelint oli alles, aga ühtegi politseiautot ei olnud. Giuseppe astus autost välja. Ilm oli muutunud tuuliseks. Metsakohin andis sügishommikule tuhmi kõla. Giuseppe seisis liikumatult paigal ja vaatas kiirustamata ringi. Kriminaaleksperdid olid leidnud just selle koha pealt, kus ta oli peatunud, rehvijäljed, mis ei kuulunud Molini vanale Volvole. Mõrvapaika saabudes püüdis Giuseppe iga kord endale ette kujutada, kuidas kõik oli toimunud. Kes võõrast autost välja tuli? Ja millal? Ilmselt öösel. Aga kohtuarst ei olnud veel suutnud Molini surma täpset aega kindlaks teha. Siiski oli ta oma esialgses aruandes ettevaatlikult mõista andnud, et peks võis kesta kaua. Võimatu oli öelda, mitu piitsahoopi Molin oli saanud. Aga need võidi anda jaokaupa mitme tunni jooksul.
Giuseppe kordas need mõtted, mis tal Östersundist siia sõites peast läbi olid käinud, uuesti üle.
Viha ja kättemaksuhimu.
Üksi tegutsev kurjategija.
Kõik väga hoolikalt planeeritud. Mitte mingi äkktuju ajel tapmine.
Telefon helises. Ta võpatas. Ta polnud sellega ikka veel päris ära harjunud, et temaga oli võimalik isegi paksus metsas ühendust saada. Ta võttis telefoni jopetaskust välja ja vastas.
„Giuseppe.”
Palju kordi oli ta neednud oma ema, kes oli pannud talle selle eesnime, sest oli kunagi nooruses kuulnud üht itaalia lembelaulikut suveõhtul Östersundi rahvapargis esinemas. Kooliaastatel oli Giuseppet narritud ja iga kord, kui keegi talle helistas ja ta oma nime ütles, lõi helistaja pisut kõhklema.
„Giuseppe Larsson?”
„Mina see olen.”
Ta kuulas. Helistaja ütles, et tema nimi on Stefan Lindman ja ta on politseinik. Ta helistas Boråsist. Stefan Lindman rääkis, et oli Moliniga koos töötanud ja tahtis teada, mis õigupoolest juhtunud oli. Giuseppe küsis, kas ta võib tagasi helistada. Oli ette tulnud, et ajakirjanikud olid politseinikena esinenud. Ta ei tahtnud sellega riskida. Stefan Lindman sai aru. Giuseppe ei leidnud taskust pastakat, kuid kirjutas numbri saapaninaga kruusale. Ta valis selle numbri ja Lindman vastas. Ta võis küll sellegipoolest ajakirjanik olla. Tegelikult oleks Giuseppe muidugi pidanud Boråsi politseimajja helistama ja küsima, kas seal töötab Stefan Lindmani nimeline politseinik. Mehe sõnavalik ja väljendusviis veensid siiski Giuseppet ja ta püüdis Stefan Lindmani küsimustele vastata. Aga telefoni teel oli see raske. Pealegi oli levi kehv. Oli kuulda, et eemalt lähenes kriminaalekspertide kaubik.
„Mul on sinu number olemas,” ütles Giuseppe. „Ja sina võid mind pärastpoole kätte saada sellelsamal telefonil või Östersundi politseimajast. Aga oskad sa mulle ühte asja öelda? Kas Herbert Molin tundis end millalgi ohustatuna? Kõik võib olla oluline. Meil ei taha uurimine kuidagi edeneda. Tunnistajaid ei ole, motiivi ei ole. Mitte midagi kindlat, millele toetuda. Kompassinõel käib ringi.”
Ta kuulas vaikides. Kriminaalekspertide auto keeras õue. Giuseppe lõpetas kõne ja kaapis saapaninaga telefoninumbri kruusal selgemalt välja.
Boråsist helistanud politseinik oli öelnud midagi olulist. Herbert Molin oli kartnud. Ta polnud oma ärevust kunagi millegagi seletanud. Aga Lindman oli kindel. Molini oli painanud pidev hirm.
Eksperte oli kaks. Mõlemad noored. Giuseppele meeldis nendega koos töötada. Nad olid väga energilised ning töötasid tõhusalt ja hoolikalt. Nad läksid koos majja, kus nad pidid oma uuringuid jätkama. Giuseppe kõndis ettevaatlikult ringi ja silmitses põrandatele ja seintele jäänud verd. Sellal kui eksperdid kombinesoone selga tõmbasid, püüdis Giuseppe taas endale ette kujutada, mis õigupoolest juhtunud oli.
Sündmuste üldine käik oli talle juba selge. Kõigepealt oli koer surma saanud. Seejärel oli tapja kõik aknad puruks tulistanud ja pisargaasi käiku lasknud. Aknaruute ei olnud purustanud pisargaasipadrunid. Õuest leidsid nad hulga jahipüssi padrunikesti. Mees, kes oli seal väljas seisnud, oli tegutsenud metoodiliselt. Herbert Molin magas parajasti, kui see kõik pihta hakkas. Igatahes viibis ta ilmselt voodis. Metsaserval oli ta lebanud alasti. Aga tema kampsun ja püksid leiti veristena trepi eest kruusalt. Pisargaasipadrunite suur hulk näitas, et ilmselt oli maja torkivat suitsu täis. Molin pages õue, haavlipüss käes. Ta jõudis ka mitu lasku tulistada. Kaugemale ta aga ei jõudnud. Püss vedeles maas. Giuseppe teadis, et Herbert Molin oli õue tulles sisuliselt pime. Pealegi oli tal väga raske hingata.
Herbert Molin aeti majast välja ning ta oli kaitsetu, kui tapja nägi teda uksest välja vaarumas.
Giuseppe läks ettevaatlikult elutoa kõrval paiknevasse tuppa. Seal oli suurim mõistatus. Voodi, kus oli verine inimesesuurune nukk. Algul olid nad arvanud, et see oli Molinile tema üksinduses justkui seksuaalpartneri aseaine. Aga nuku kehas ei olnud avausi. Klambrid jalgade küljes näitasid, et tegu oli tantsunukuga. Kõige olulisem küsimus, mis vastust ootas, oli siiski see, miks nukk oli verega määrdunud. Kas Molin põgenes sellesse tuppa, enne kui pisargaas seal olemise võimatuks tegi? Aga miks nukk veriseks sai? Giuseppe ja teised kriminaalpolitseinikud, kes olid sündmuskoha kuue päeva jooksul läbi uurinud, ei olnud veel ühelegi usutavale järeldusele jõudnud. Giuseppe otsustas päeva jooksul tõsiselt püüda aru saada, miks nukk verine on. Miski selle nuku juures tegi teda murelikuks. Nukk varjas midagi, millest ta veel ei olnud sotti saanud.
Ta väljus majast ja läks õue õhku hingama. Telefon helises. See oli piirkonnaülem Östersundist. Giuseppe ütles, nagu asi oli, et töö käib, aga sündmuskoht ei ole mitte midagi uut andnud. Hanna Tunberg viibis Östersundis ja vestles parajasti Artur Nymaniga, kes oli kriminaalassistent ja Giuseppe lähim töökaaslane. Piirkonnaülem teatas, et Molini tütar, kes viibis Saksamaal, on teel Rootsi. Ühendust oli võetud ka pojaga, kes töötas ühel Kariibi mere kruiisilaeval stjuuardina.
„Kuidas on lood teise naisega?” küsis Giuseppe.
Esimene naine, nende kahe lapse ema, oli mõne aasta eest surnud. Giuseppe oli kulutanud mõned tunnid surma asjaolude kontrollimisele. Aga see oli loomulik surm. Pealegi olid Molin ja tema esimene naine olnud juba üheksateist aastat lahutatud. Teist abikaasat, naist, kellega Molin oli olnud abielus oma viimastel Boråsi-aastatel, oli raskem üles leida, nagu selgus.
Giuseppe läks jälle majja. Ta jäi ukse juurde seisma
