ainult seda, et peab kurguvalu pärast põhjalikele uuringutele minema. Ilmselt mitte midagi tõsist. Arstitõendi võib ta ise personaliosakonda saata. Kulub vähemalt nädal, enne kui Olausson tema haiguslehe põhjuse teada saab.
Seejärel läheb ta koju, helistab Elenale ja ütleb, et sõidab mõneks päevaks ära. Võib-olla Helsingisse õe juurde. Seda on ta ennegi teinud. See ei pane Elenat imestama. Siis läheb ta alkoholipoodi ja ostab paar pudelit veini. Õhtu ja öö jooksul langetab ta kõik teised otsused. Eelkõige selle, kas ta usub, et suudab võidelda vähiga, mis võib osutuda eluohtlikuks. Või annab alla.
Ta pani tsikliajakirja tagasi, läks läbi lugemissaali ja seisatas riiuli juures, kus olid meditsiinialased teatmeteosed. Ta tõmbas välja ühe raamatu vähi kohta. Aga pani selle avamata tagasi.
Boråsi politsei ülemkomissar Olausson oli mees, kes kulges naerdes läbi elu. Tema uks oli alati lahti. Kell oli kaksteist, kui Stefan tema kabinetti astus. Olausson hakkas just telefonikõnet lõpetama ja Stefan ootas. Olausson pani toru ära, võttis taskuräti ja nuuskas nina.
„Mind kutsutakse loengut pidama,” ütles ta ja naeris. „Rotary. Nad tahavad, et ma räägiksin vene maffiast. Aga meil Boråsis ei ole vene maffiat. Meil ei ole üldse mingit maffiat. Nii et ma ütlesin ära.”
Ta noogutas Stefanile, et too istet võtaks.
„Ma tahan ainult öelda, et olen ikka veel haiguslehel.”
Olausson vaatas teda üllatunult.
„Sa ei ole ju kunagi haige.”
„Nüüd olen. Kurk valutab. Ma olen kuu aega ära. Vähemalt.”
Olausson nõjatus tooli seljatoele ja pani käed kõhu peal kokku.
„Kuu aega on kurguvalu kohta kuidagi paljuvõitu.”
„Tõendi kirjutas arst. Mitte mina.”
Olausson noogutas.
„Sügisel saavad politseinikud ikka külma,” sõnas ta mõtlikult. „Aga paistab, et pätid ei jää kunagi grippi. Mis sa arvad, millest see tuleb?”
„Neil on ehk parem immuunsüsteem?”
„Väga võimalik. Võib-olla peaksime politsei peadirektorit sellest teavitama.”
Politsei peadirektor ei meeldinud Olaussonile. Justiitsminister ka mitte. Üleüldse ei sallinud ta ülemusi. Boråsi politseis meenutati sageli mõnuga toda aastatetagust seika, kui üks sotsiaaldemokraatlik justiitsminister oli käinud siin linnas uut kohtumaja avamas ja seejärel joonud end õhtusöögil nii purju, et Olausson pidi ta hotellituppa tassima.
Stefan tõusis püsti, kuid jäi lävel seisma.
„Ma lugesin täna hommikul, et paar päeva tagasi mõrvati Herbert Molin.”
Olausson heitis talle küsiva pilgu.
„Molin? Mõrvati?”
„Härjedalenis. Ta vist elas seal. Ma nägin seda ühes õhtulehes.”
„Millises?”
„Ma ei mäleta.”
Olausson tõusis ja tuli temaga koridori kaasa. Fuajees olid õhtulehed. Olausson sirvis neid ja luges, mis seal kirjas oli.
„Ei tea, mis juhtus,” ütles Stefan.
„Ma uurin välja. Helistan Östersundi kolleegidele.”
Stefan väljus politseimajast. Näis, et uduvihmal ei tulegi lõppu. Ta seisis alkoholipoe sabas, ostis kaks pudelit kallist Itaalia veini ja läks koju. Maldamata jopetki seljast võtta, avas ta ühe pudeli ja täitis klaasi, mille ta siis ühe sõõmuga tühjaks kummutas. Ta viskas kingad jalast ja heitis jope ühele köögitoolile. Esikus vilkus telefoni automaatvastaja. Elena tahtis teada, kas ta tuleb õhtusöögile. Stefan võttis klaasi ja veinipudeli magamistuppa kaasa. Väljast tänavalt kostis vaikne liiklusmüra. Stefan heitis voodi peale pikali, veiniklaas käes. Laes oli mustuseplekk. Ta oli öösel pikutades seda vahtinud. Päevavalges nägi see teistmoodi välja. Joonud veel ühe klaasi veini, keeras ta end külili ja jäi peaaegu kohe magama.
Kui ta ärkas, hakkas kell lähenema keskööle. Ta oli maganud ligi üksteist tundi. Särk oli higist läbimärg. Ta vahtis pimedusse. Kardin ei lasknud tänavalt valgust sisse.
Tema esimene mõte oli, et ta sureb.
Seejärel otsustas ta, et hakkab vastu. Pärast proovide võtmist on tal kolm nädalat aega teha, mida heaks arvab. Selle aja jooksul hangib ta vähi kohta nii palju infot, kui saab. Ja valmistab end vastupanuks ette.
Ta tõusis üles, võttis särgi seljast ja viskas selle vannitoa pesukorvi. Seejärel astus ta Allégatanile avaneva akna juurde. Hotell Vävareni garaaži ees seisid mõned purjus mehed ja tülitsesid. Tänav läikis vihmast.
Äkitselt tuli talle jälle meelde Herbert Molin. Üks ähmane mõte oli sellest ajast saadik kripeldanud, kui ta haiglas seda ajalehte luges. Nüüd sai ta aru, mis see oli.
Ükskord ajasid nad Boråsist põhja pool metsas üht põgenenud mõrvarit taga. Oli sügis nagu praegugi. Stefan oli koos Herbert Moliniga, aga nad olid metsas teineteisest eemaldunud. Kui Stefan ta üles leidis, oli ta lähenenud nii vaikselt, et ehmatas Molini, kes jõllitas teda, silmis üüratu hirm.
„Ma ei tahtnud sind ehmatada,” ütles Stefan.
Molin noogutas ja kehitas siis õlgu.
„Ma arvasin, et see on keegi teine,” ütles ta.
Muud ei midagi. See oli kõik. Ma arvasin, et see on keegi teine.
Stefan seisis endiselt akna juures. Purjus mehed olid kadunud. Ta tõmbas keelega üle ülemiste hammaste. Keele sees oli surm. Aga kuskil oli ka Herbert Molin. Ma arvasin, et see on keegi teine.
Stefan taipas nüüd midagi, mida ta oli tegelikult alati teadnud. Herbert Molin kartis. Nendel aastatel, mis nad koos töötasid, ei jätnud see hirm teda hetkekski. Enamasti läks Molinil korda seda varjata. Aga mitte kogu aeg.
Stefan kortsutas kulmu.
Herbert Molin oli kaugete Norrlandi metsade rüpes mõrvatud ja enne seda oli ta kartnud.
Küsimus oli vaid, keda.
3
Giuseppe Larsson oli mees, kes kogemustest õppinuna ei pidanud midagi enesestmõistetavaks. Ta ärkas 26. oktoobri hommikul selle peale, et varuäratuskell helises. Voodi kõrval laual seisvat põhikella vaadates nägi ta, et see oli neli minutit pärast kella kolme seisma jäänud. Isegi äratuskella peale ei saanud kindel olla. Sellepärast oligi tal neid alati kaks. Ta tõusis voodist ja laskis rulool hoogsalt üles plaksatada. Eelmisel õhtul oli teleilmateade ennustanud Jämtlandis kerget lumesadu. Aga Giuseppe ei näinud mingit lund. Taevas oli tume, kuid tähine.
Giuseppe sõi kiire hommikueine, mille naine talle lauale pani. Üheksateistaastane tütar, kes vanematekodus elas, magas veel. Ta töötas haiglas ja pidi õhtul alustama öövahetuste nädalat. Veidi pärast kella seitset ajas Giuseppe säärsaapad jalga, tõmbas mütsi sügavale pähe, paitas naise põske ja väljus kodust.
Tal
