sõitis ta jälle sinna. Teel pidi ta jälgima, et mõni põder auto ette ei satuks, ja samal ajal tegema kokkuvõtte mõrvajuurdlusest, millega ta tegeles. Ta sõitis Östersundist välja, suundus kõigepealt Svenstaviki poole ja seadis püsikiirusehoidja kiirusele kaheksakümmend viis kilomeetrit tunnis. Ta ei pidanud enesestmõistetavaks, et suudab ise hoida kiirust alla üheksakümne. Kaheksakümne viiega sõites jõuab ta paraja ajavaruga kokkusaamisele politsei ekspertidega, mis on määratud kella kümneks.
Auto ümber valitses tihke pimedus. Sügav Norrlandi talv oli tulekul. Giuseppe, kes oli sündinud Östersundis nelikümmend kolm aastat tagasi, ei mõistnud inimesi, kes pimeduse ja külma üle kurtsid. Temale oli talvepoolaasta aeg, mil ta tajus suurt rahu elu üle laotuvat. Aeg-ajalt muidugi juhtus, et talv ajas mõne inimese meeleheitele ja too tegi enesetapu või lõi mõne pereliikme maha. Aga niisuguseid asju tuli ikka ette. Selle vastu ei saanud isegi politsei.
Aga see, mis oli juhtunud Svegi lähedal, ei olnud tavaline lugu. Giuseppe võttis need sündmused mõttes uuesti läbi.
Östersundi politsei sai teate 19. oktoobri õhtupoolikul. Sellest oli nüüd seitse päeva möödas. Giuseppe hakkas just politseimajast välja juuksuri juurde minema, kui keegi pistis talle pihku telefonitoru. Naissoost helistaja karjus. Tema jutust arusaamiseks pidi Giuseppe toru kõrvast eemal hoidma. Kaks asja olid talle kohe selged: esiteks oli naine väga erutatud ja teiseks oli ta kaine. Giuseppe istus laua äärde ja otsis välja kirjaploki. Mõne minuti jooksul õnnestus tal kirja panna mõned andmed, et saada mingi pilt sellest, mida naine talle seletada püüdis. Naise nimi oli Hanna Tunberg. Kaks korda kuus käis ta koristamas ühe mehe juures, kelle nimi oli Herbert Molin ja kes elas Svegist mõnekümne kilomeetri kaugusel ühes talus, mille nimi oli Rätmyren. Sel päeval sinna jõudes avastas ta, et koeraaedikus lebas surnud koer ja kõik maja aknad olid katki. Ta ei julgenud siis sinna jääda, sest arvas, et seal elav mees on hulluks läinud. Ta sõitis koju ja võttis auto peale oma mehe, kes oli töövõimetuspensionär. Koos sõitsid nad uuesti talu juurde. Kell oli sel ajal umbes neli pärast lõunat. Nad arutasid juba siis, kas helistada politseisse, aga otsustasid oodata, kuni teavad kindlalt, mis õigupoolest juhtunud on. Otsus, mida mõlemad hiljem kibedalt kahetsesid. Mees läks majja, tuli kohe jälle välja ning hõikas auto juures ootavale naisele, et toas on kõik kohad verd täis. Seejärel silmas ta midagi metsaserval. Ta läks sinna ja kohkus, jooksis auto juurde tagasi ja oksendas peaaegu sisikonna välja. Kui ta oli toibunud, sõitsid nad otseteed tagasi Svegi ning mees, kellel oli süda haige, heitis diivanile pikali ja naine helistas samal ajal Svegi politseisse, kus kõne oli Östersundi edasi suunatud. Giuseppe märkis naise nime ja telefoninumbri üles. Kui naine oli kõne lõpetanud, helistas Giuseppe tagasi, veendumaks, et number on õige. Ta kontrollis, kas ta oli surnu nime – Herbert Molin – õigesti kirja pannud. Kui ta oli kõne teist korda lõpetanud, ei tulnud tal enam mõttessegi juuksuri juurde minna.
Ta läks otsekohe operatiivjuht Rundströmi juurde ja selgitas olukorda. Kakskümmend minutit hiljem suundus ta politseiautoga, mille sinised vilkurid olid sisse lülitatud, Svegi poole. Samal ajal valmistusid kriminaaleksperdid neile järgnema.
Nad jõudsid tallu veidi pärast poolt seitset. Teeristil ootas oma autos Hanna Tunberg koos Svegi komissari Erik Johanssoniga, kes oli just naasnud teiselt väljakutselt – Ytterhogdalis oli üks palgiveoauto ümber läinud. Selleks ajaks oli väljas juba pime. Giuseppe nägi naise pilgust, et vaatepilt, mis neid leiukohal ootab, ei ole just meeldiv. Kõigepealt läksid nad sellesse kohta metsaserval, mida Hanna Tunberg oli kirjeldanud. Surnukeha taskulambiga valgustades ahmisid nad õhku. Giuseppe sai Hannast aru. Ta oli arvanud, et küllap on ta silmad juba kõike näinud. Ta oli mitu korda näinud enesetapjaid, kes olid endale haavlipüssiga näkku tulistanud. Aga see maas lebav mees oli hullem vaatepilt kui kõik muu, mida ta seni oli pidanud nägema. Õigupoolest ei olnud tegu inimese, vaid verise tombuga. Nägu oli lõhki kriibitud, jalalabad verised klombid ja selg nii katki pekstud, et luud paistsid välja.
Seejärel lähenesid nad majale, taskulambid ja laskevalmis relvad käes. Selleks ajaks olid nad juba kindlaks teinud, et koeraaedikus lebas tõepoolest surnud põdrakoer. Majja astudes nägid nad, et Hanna kokkuvõte sellest, mida tema mees oli näinud, ei olnud liialdatud. Põrand oli verejälgi ja klaasikilde täis. Nad peatusid lävel, et ekspertide tööpõldu mitte rikkuda.
Hanna istus selle aja autos, rool kramplikult peos. Giuseppel oli temast kahju. Ta teadis, et selle päeva läbielamised jäävad naist alatiseks saatma – hirmuna või pidevalt korduva õudusunenäona.
Giuseppe saatis Eriku teeristile eksperte ootama. Too sai ka korralduse Hanna Tunbergi ütlused kirja panna. Eelkõige kellaajad olid olulised.
Siis jäi Giuseppe üksi. Ta mõtles, et seisab silmitsi niisuguse asjaga, mida ta tegelikult ei ole piisavalt pädev uurima. Aga ta teadis ka, et kogu Jämtlandi politseipiirkonnas ei olegi kedagi, kes sobiks temast paremini seda uurimist juhtima. Ta otsustas juba samal päeval rääkida piirkonnaülemaga sellest, et keskkriminaalpolitseid on vist appi vaja.
Ta hakkas jõudma Svenstaviki. Oktoobrihommik oli endiselt pime. Möödunud ööpäevade jooksul ei olnud metsatalus mõrvatud mehe juhtum sammukestki lahendusele lähemale liikunud.
Neil oli veel üks suur probleem.
Oli selgunud, et surnu oli pensionile jäänud politseinik, kes oli enne Härjedalenisse elama asumist töötanud pikka aega Boråsis kriminaalpolitseinikuna. Eelmisel õhtul oli Giuseppe istunud kodus diivanil ja lugenud Boråsist faksiga saadetud dokumente. Nüüd oli tal selge ülevaade kõigist põhiandmetest, mis moodustavad inimese isikukirjelduse. Ometi oli tal tunne, nagu vahiks ta tühjusse. Motiivi ei olnud, jälgi ei olnud, tunnistajaid ei olnud. Justkui oleks mingi arusaamatu kurjus metsast lahti pääsenud, Herbert Molinile kallale karanud ja seejärel jäljetult kadunud.
Ta jättis Svenstaviki selja taha ja jätkas teekonda Svegi suunas. Nüüd hakkas valgeks minema, ümberkaudsete metsaste seljakute kohale tekkis sinakas toon. Ta mõtles esialgsele aruandele Umeå kohtuarstidelt, kes olid surnukeha uurinud. See oli küll seletanud, kuidas vigastused olid tekkinud, kuid polnud andnud Giuseppele mingeid niidiotsi selle kohta, kes või miks oli selle raevuka kallaletungi toime pannud. Kohtuarst oli põhjalikult kirjeldanud Molinile osaks saanud vägivalda. Seljal olevad vigastused olid ilmselt tekkinud piitsahoopidest. Kuna seljalt oli nahk täiesti maas, said nad toimunust aru alles siis, kui leidsid piitsatükikese. Kohtuarst tegi mikroskoobi abil kindlaks, et piits oli valmistatud loomanahast. Mis nahaga oli tegu, ei osanud ta veel öelda, sest see oli loom, keda Rootsis ei leidunud. Vigastused jalataldade all olid tõenäoliselt tekitatud sellesama vahendiga. Näkku polnud teda aga löödud. Arstide arvates olid kriimustused tekkinud mööda maad lohistamisest. Haavad olid mullased. Peale selle oli arst täheldanud kaelal tugevaid verevalumeid, mis viitasid sellele, et keegi oli üritanud Molini kägistada. Sõna otseses mõttes üritanud, nentis arst oma aruandes. Nimelt ei olnud Molini surma põhjustanud lämbumine. Ega ka pisargaas, mille jälgi tema silmades, kõris ja kopsudes leidus. Molini surma põhjuseks oli kurnatus. Eluvaim oli tema kehast sõna otseses mõttes välja piitsutatud.
Giuseppe juhtis auto tee serva ja peatus. Ta astus autost välja, jättis mootori seisma ja ootas, kuni põhja poole suunduv veoauto mööda sõitis. Siis tegi ta püksiaugu lahti ja kusi. Kõigist asjadest, mis elu nauditavaks tegid, oli võimalus tee ääres seista ja kusta üks paremaid. Istunud uuesti rooli taha, ei käivitanud ta siiski kohe mootorit. Ta proovis vaadelda seda, mida ta nüüdseks Molini surmast teadis, distantsilt. Pikkamisi laskis ta kõigel, mida ta oli näinud ja mis oli aruannetesse kirja pandud, läbi aju voolata ja mõttelahtritesse paigutuda.
Ühest asjast sai siiski kinni hakata.
Motiivist ei olnud jälgegi. Samas oli selge, et Molini kallal oli kasutatud kestvat ja jõhkrat vägivalda.
Viha, mõtles Giuseppe. Seda tehti vihaga. Ja on võimalik, et viha ongi motiiv.
