e>Tai norra kogukonnas käivad jutud, et üks Norra suursaadik, kes Bangkokis 1960. aastate alguses liiklusõnnetuses hukkus, mõrvati tegelikult väga salapärastel asjaoludel. Välisministeerium kuuldust ei kinnita ja surnukeha tuhastati ametliku lahanguta juba järgmisel päeval.
Teose tegelasi ja sündmusi ei maksa ära vahetada tegelike isikute ja sündmustega. Selleks on tegelikkus liiga uskumatu.
1. PEATÜKK
FOORITULI LÄKS ROHELISEKS ja autode, mootorrataste ja tuktukkide möirgamine valjenes, kuni Dim nägi, et Robertson Department Store’i aknaklaasid lõid võbisema. Siis mindi taas liikvele ja pika punase siidkleidiga vaateaken kadus nende taha kevadhämarusse.
Ta läks taksoga. Mitte puupüsti täis bussi või läbiroostetanud tuk-tukiga, vaid taksoga, kus oli kliimaseade ja juht pidas suu. Ta nõjatas pea kuklatoele ja püüdis seda nautida. Polnud mingit probleemi. Üks mopeed lõikas põiki neile ette ja tagaistmel klammerdus tüdruk punase T-särgi külge, mille otsas oli näokattega kiiver, ja saatis neile tühja pilgu. Hoia kinni, mõtles Dim.
Rama 4-l võttis taksojuht sappa veoautole, mis paiskas välja nii paksu musta diislitossu, et isegi numbrimärk ei paistnud. Pärast kliimaseadme läbimist jahtus heitgaas maha ja muutus peaaegu lõhnatuks. Aga ka ainult peaaegu. Dim tegi endale käega tuult, et oma arvamust avaldada, ja juht heitis pilgu peeglisse ning keeras kõrvalrajale. Polnud mingit probleemi.
See ei olnud sugugi alati nii olnud. Talus, tema lapsepõlvekodus, oli neid olnud kuus õde. Kuus ülearu, nagu isa oli öelnud. Ta oli olnud kuuene, kui kogu pere köhis kollases tolmus ja lehvitas järele vanemale õele, kelle käru pruuni kanali äärde maanteele viis. Õde oli saanud selga puhtad riided, kaasa rongipileti Bangkokki ja ühe Patpongi aadressi, mis oli kirjutatud visiitkaardi tagaküljele, ja nutnud nagu arust ära, kuigi Dim talle nii ägedalt lehvitas, et käsi tahtis otsast tulla. Ema oli patsutanud Dimi pähe ja öelnud, et see pole kerge, aga mitte ka väga hull. Vähemalt pääseb õde kwai’na talust tallu rändamisest, nagu ema oli teinud enne abiellumist. Pealegi oli miss Wong lubanud õe eest hästi hoolitseda. Isa oli noogutanud, sülitanud mustade hammaste vahelt beetlit ja lisanud, et baarides maksavad farang’id noorte tüdrukute eest korralikult.
Dim ei olnud sellest kwai jutust aru saanud, aga küsida ka ei tahtnud. Loomulikult ta teadis, et kwai tähendab härga. Nagu enamikus ümbruskonna taludes, ei olnud ka neil härga, mistõttu tuli riisipõllu harimiseks rändavaid härgi rentida. Alles hiljem sai ta teada, et ka härjaga kaasas käivat tüdrukut nimetati kwai’ks, sest tolle teenus saadi kauba peale. Nii oli kombeks, sest võis loota, et ta kohtab ühel heal päeval talunikku, kes teda endale tahab, kuni ta veel liiga vana pole.
Kui Dim sai viisteist, kahlas isa läbi riisipõllu tema poole, päike kuklas ja müts näpus, ning hõikas tema nime. Dim viivitas vastamisega, ajas selja sirgu ja heitis pika pilgu nende väikest talu ümbritsevatele haljendavatele mägedele, sulges silmad ja kuulatas trompetlinnu häälitsemist lehestikus, tõmmates ninna eukalüpti- ja kummipuulõhna. Ta teadis, et nüüd on kätte jõudnud tema kord.
Esimesel aastal olid tüdrukud elanud neljakesi toas ning jaganud kõike: voodit, toitu ja riideid. Eriti viimased olid tähtsad, sest ilusate riieteta ei saanud paremaid kundesid. Ta oli õppinud tantsima, naeratama ja aru saama, kes on tulnud napsi ja kes seksi pärast. Isa oli miss Wongiga kokku leppinud, et tasu saadetakse koju, nii et esimestel aastatel tüdruk suurt ei teeninud, aga kuna Miss Wong temaga rahule jäi, jättis ta Dimile ajapikku rohkem raha.
Miss Wongil oli põhjust rahul olla. Dim töötas usinalt ja kunded ostsid napsi. Miss Wong võis rõõmu tunda, et tüdruk ikka veel tema juures oli, sest paaril korral oli asi rippunud juuksekarva küljes. Üks jaapanlane oli Dimiga abielluda tahtnud, kuid mõelnud ringi, kui tüdruk lennupiletiks raha küsis. Üks ameeriklane oli ta Phuketti viinud, kojusõidu edasi lükanud ja Dimile briljantsõrmuse ostnud. Sel päeval, kui mees ära sõitis, oli Dim jalgu trampinud.
Mõni maksis kitsilt ja käskis tal uttu tõmmata, kui ta nurises, teised kandsid miss Wongile keelt, kui ta kõiki nende tahtmisi ei täitnud. Nad ei teadnud, et kui nad olid ta baarist vabaks ostnud, oli miss Wongil tolle noos käes ja Dim iseenda peremees. Iseenda peremees. Ta mõtles punasele kleidile poeaknal. Emal oli olnud õigus – see pole kerge, aga mitte ka väga hull.
Ja tal oli õnnestunud säilitada oma süütu naeratus ja rõõmus naer. Säärased asjad neile meeldisid. Võib-olla ta sellepärast oligi saanud endale töö, mida Wang Lee oli Thai Rathis ametinimetuse all GRO ehk Guest Relation Officer kuulutanud. Wang Lee oli pisike tõmmu hiinlane, kes pidas Sukhumvit Roadil motelli, mille kunded olid põhiosas erisoovidega välismaalased, kelle tahtmised polnud õnneks nii erilised, et ta poleks neid täita suutnud. Tõttöelda meeldis talle see töö märksa enam kui tundide kaupa baaris tantsida. Ja Wang Lee maksis hästi. Ainus häda oli Banglaphus asuvast korterist sinnasaamisega, mis võttis hirmus kaua aega.
Neetud liiklus! See oli toppama jäänud, nii et ta ütles juhile, et läheb maha, kuigi see tähendas teisel pool tänavat asuvasse motelli jõudmiseks kuue sõiduraja ületamist. Õhk mässis ta endasse nagu soe, niiske vannilina, kui ta taksost väljus. Ta otsis liikluses pilu, hoides kätt näo ees, kuigi väga hästi teadis, et see ei aita, sest muud õhku Bangkokis hingata ei ole, aga pääses nõnda vähemalt haisust.
Ta lipsas autode vahelt läbi, peatus viivuks pikapi kõrval, mille kastitäis poisse talle vilistas, ja üks Toyota, mis kihutas nagu pidurid kaotanud kiirrong, oleks tal äärepealt kingakannad maha sõitnud. Seejärel oligi ta üle tänava.
Wang Lee tõstis pilgu, kui tüdruk inimtühja vastuvõttu astus.
„Vaikne õhtu?” küsis Dim.
Mees noogutas tusaselt. Selliseid oli viimasel aastal tihtipeale ette tulnud.
„Oled söönud?”
„Jah,” luiskas Dim. Lee pakkus heast südamest, kuid Dimil polnud mingit isu vesiste nuudlite järele, mida mees oma pugerikus keetis.
„Natuke läheb aega,” ütles Lee. „Farang tahtis enne magada ja helistab, kui on valmis.”
Dim ahhetas.
„Sa ju tead, Lee, et ma pean enne südaööd baaris tagasi olema.”
Mees vaatas kella.
„Anna talle veel tunnike.”
Dim kehitas õlgu ja võttis istet. Kui see oleks juhtunud aasta tagasi, oleks mees Dimi lugupidamatuse pärast ilmselt välja visanud, aga nüüd sõltus ta igast rahanatukesest. Mõistagi võis Dim ära minna, aga siis oleks kogu pikk sõit olnud asjatu. Pealegi võlgnes ta Leele nii mõnegi teene ja too ei olnud kõige hullem sutenöör, kelle heaks ta töötanud oli.
Tõmmanud ära kolm sigaretti, loputas Dim suud Lee mõru Hiina teega ja tõusis, et meik leti taga peeglis veel viimast korda üle vaadata.
„Ma lähen ja ajan ta üles,” ütles ta.
„Mhmh. Kas sul uisud on?”
Dim kergitas kotti.
Kontsade krudinal läks ta üle madalate motellikarpide vahelise tühja kruusatatud platsi. Tuba 120 oli viimane, ta ei näinud selle ees autot, aga aken oli valgustatud. Ju ta oli siis ärganud. Kerge tuuleõhk kergitas Dimi lühikest seelikut, ent ei pakkunud jahutust. Ta igatses monsuuni ja vihma. Täpselt samuti, nagu ta nädalapikkuste üleujutuste, poriste teede ja hallitava voodipesu tõttu hakkab igatsema kuivi tuuletuid kuid.
Ta koputas tasakesi uksele, manas ette häbeliku naeratuse, endal küsimus „What’s your name?” juba keelel. Vastust ei tulnud. Ta koputas veel
