sai ikka tuldud.”
„Vana Mauruse juurde muidugi? Mujale ei pääse enam sisse.”
„Kes teab, kas sinnagi pääseb,” arvas Indrek, keda juba punahabeme jutt hakkas pisut huvitama.
„Sinna pääseb, kui aga raha on. Rahatagi pääseb. Mauruse juurde pääseb igat kanti ja igal ajal, tule sügisel, jõulus või lihavõttes, ole kaheksane, kaheksateistkümnene või kaheksakümnene. Ilma naljata! Seal õpivad ka paljad pealaed ja hallid habemed. Mõni aasta tagasi minagi pidin sinna minema. Mõtlesin, et miks ei või siis mina õppida, kui teised õpivad. Olen rahvale kasulikku toitu ja jooki küllalt and, sest õlu ja viin on kasulikud joogid, kui neid mõistlikult tarvitada, aga mitte see karskus. Nii et mina olen tänini rahva kasu taga ajand, aga nüüd hakkan iseenda eest muretsema – lähen vana Mauruse juurde õppima. Käisingi juba kord tema jutul, aga tema ütleb: ajage enne habe maha, tulge siis, habemega ei saa, sest habeme taha ei näe, mis mees teie olete, mis nägu teil on. Nõnda ütles vana Maurus. No mis te ütlete selle kohta? Mina peaks oma habeme enne maha ajama, kui pole saand proovidagi, kas ma õppida tahan või mitte! Ei, härra Maurus, ütlesin mina. Mina oma habemest ei lahku, pealegi kus ma ei tea, kas õppimisest ongi miskit tolku. Hää küll, ütleme, ma saan tudengiks. Mis ma selle tudengiga teen, kui mul pole enam habet! Või arvate, et tudeng maksab sama palju kui minu habe? Te peaks kuulma, mis naised sellest arvavad, nimelt minu habemest. Kümme tudengit ei saa minu ühe habeme vastu, kui on naised. Naistele meeldib just niisuke nagu minu oma. Siiski, võib-olla kui naistest kord tüdinen – sest kõigest saab viimaks villand – jah, võib-olla siis saan selle hullu tükiga toime, et tõmban oma habeme maha ja lähen vana Mauruse juurde, sest see kool meeldib mulle. Sinna tulevad kõigi maade ja rahvaste logardid kokku, tõsi jutt! ja vana Maurus teeb kõigist mehed. Kui tarvis, annab kere peale, sest vana urvaplaastri vastu ei saa ükski rohi. Oli minu vennal poeg – poiss kui jõmmikas, aga viimane vemmal. Pani linna kooli – aasta pärast visati välja! Pani teise kooli – poole aasta pärast välja! Tahtis panna kolmandasse – ei võetud enam vastu. „Vii see oinasarv vana Mauruse juurde,” ütlesin mina, „ja kui tema tast midagi ei tee, siis pane sõnnikut tõstma.” Vend läkski vana Mauruse juurde ja ütles talle nelja silma all (mina nimelt õpetasin teda nõnda rääkima): „Võta maksu, mis võtad, aga tee minu poisist mees, mis oleks mees. Tee tast tudeng, nii et oleks värvimüts.” – „Küllap meie temast juba mehe teeme, nii et oleks värvimüts,” öelnud vana Maurus vennale. „Hobusevargastki saab veel asja, kui aga õigest otsast pääle hakata,” lisanud teine juurde. Ja mis te arvate, mis sündis? Nõmme Karlast sai tudeng. Maksis küll roppu raha, aga ikkagi sai. Tudeerib juba aastat kuus mis müriseb ja maksab veelgi ropemat raha kui vana Mauruse juures. Nii et see on tubli kool. Ta on siinsamas: uksest välja, esteks hääd kätt, siis veel kord hääd kätt ning oletegi sääl. Kivimaja, aga see on ainult eespoolt nõnda, tagapoolt on kõik puust, puhtast puust. Võiks öelda – kivist pää, puust saba. Saba see peaasi ongi, kivipää on ainult sildiks ja soovituseks, sest otsaette on kirjutatud: kõige esimesema järgu kool. Nii et kõrgemat ja suuremat ilmas enam ei ole. Just kui vana Maurus isegi, sest ka tema on esimese järgu mees: väljaõppind kirikuõpetaja. Mõistate? Võib kas südaöösi altari ette astuda või kantslisse ronida. Mitte nõnda nagu meie kahekesi, üks leti taga, teine leti ees, muud ei midagistki. Aga saksad ei annud talle kohta. Mitu kihelkonda tahtsid teist saada, aga saksad olnud igal pool vastu. Nõnda siis vana Maurus asutaski oma esimese järgu kooli, selle tarkuse allika. Sinna minge südamerahus, sest see on puht eesti kool, esteks saksa, nüüd vene keelega. Aga sest pole ühti, kõik eesti koolid on kas saksa või vene keelega; teistsuguseid eesti koole pole tänini olnudki, mis õige eesti kool oleks…”
Jalg-jalalt oli Indrek juba ammugi ukse poole tammunud, aga see ei vähendanud põrmugi punahabeme sõnavoolu. Õnneks astus paar meest sisse. Nüüd söandas Indrek avalikult põgeneda. Aga kui puhvetipidaja seda nägi, hüüdis ta temale järele:
„Muud kui hääd kätt, aina hääd kätt, ja kui siia tagasi, siis kura kätt, ikka kura kätt!”
Räidinud sügisilm oli vaheajal sootuks pimenenud. Auruses õhus piiras põlevaid laternaid eemalt vaadates nagu mingisugune aupaistus. Nende ümber oleks nagu lugematu hulk pisitillukesi kihulasi surunud, kes valgusid laterna ümbert laiali, niipea kui Indrek neile lähenes, nagu kardaksid nad teda. „Kura kätt, ikka kura kätt!” helises tal kõrvus ja millestki aru andmata talitas ta nende sõnade järele. Aga varsti märkas ta, et ta läheneb linnaservale, ja nüüd tuli tal meelde, et kurakätt oli vaja hoida tagasitulekul. Nõnda pöördus ta ümber ja läks endisele paigale, kust algas oma teekonda uuesti, hoides aina paremat. Varsti leidiski ta otsitud valge kivimaja, mille uksest praegu keegi sisse lipsas, lastes vilksatada valgusejoa Indreku kõrvale tänavale, kus ümarikkude prügituskivide vahel roomasid siin-seal kõhnad rohulajud. Seda Indrek pani millegipärast selgesti tähele ja see puudutas teda kuidagi koduselt ja hellalt, sest tal tuli meelde pikk üksik kastehein, mis oli millalgi kasvanud Vargamäe eluhoone õlgkatuse põhjapoolsel küljel.
Ta polnud oma mõttega veel õieti lõpulgi, kui uks seestpoolt lahti kisti ja sealt keegi noormees mingisuguses vormimütsis välja astus. Indrek kahmas mütsi peast ning küsis oma vallakirjutaja-abi vene keeles, et kas siin on härra Mauruse esimese järgu õppeasutis. Just nimelt: esimese järgu õppeasutis, sest muidu kartis ta seda oma arust suurt valget kivimaja haavata. Küsitav vastas kõige sõbralikumalt, pealegi veel eesti keeli:
„Jah, see on Mauruse kool, astuge aga sisse.”
Aga kui ta nägi Indreku nõutust, tõmbas ta kella ja ootas, kuni tuldi ust avama. Siis ütles ta vene keeli:
„Siin tahetakse härra Maurusega kokku saada.”
Ütles ja kadus pimedusse.
II
Indrek astus sisse. Ta juhatati läbi koja eesruumi, mida valgustas väike laelamp ainult nõrgalt. Siit viis kaks ust edasi. Ühe tagant kostis vali jutukõma ja naer. Teine uks oli pooleldi avatud ja selles toas paistis suur musta vahariidega kaetud laud, milles põles valge kupliga lamp. Suuremaid ja vähemaid poisse surus laua ümber. Keegi tõmbas ukse täiesti lahti ja vahtis Indrekut, aga see teda tähele ei pannud, sest tema silmad kiindusid õieli kaelaga ja lahutatud tiibadega luike, mis rippus lae all, nagu hõljuks ta lennul. „Just kui rahuingel,” mõtles Indrek luike nähes. Aga sellesse mõttesse süveneda polnud tal võimalik, sest sama poiss, kes oli talle ukse avanud, jäi kuidagi külgepidi tema ette seisma ja küsis vabandaval, peaaegu nagu süüdlasel toonil:
„Paluksin teie nime.”
Kui Indrek oli vastanud, palus poiss teda istuda ja tõttas ise läbi koja kuhugi üles, nagu tõendasid trepilt kostvad sammud. Indrek katsus oma mõtteid koguda, kuid need olid nii laiali, et võimata oli neist ainustki tabada. Pealegi tuli poiss liiga ruttu tagasi ja ütles Indrekule:
„Härra Maurus palub teid üles.” Ja kui ta oli Indreku läbi koja sellest uksest sisse saatnud, kust ta praegu tuli, lisas ta juurde: „Trepist üles, pahemat kätt uks.”
Müts peos, ema kootud hall kalevine pikk palitu seljas, mille hõlmad nagu seelikusabad astumist takistasid, ronis Indrek mööda kitsast puutreppi üles. See kõik oli hoopis teisiti, kui ta oli väljas seistes endale kujutlenud. Liiga harilik, liiga igapäevane! Oli ainult üks asi, mis teda huvitas, liiatigi veel sedavõrd, et ta jäi isegi keset treppi seisatama. Ja ta oleks ehk kauemgi seisnud, kui ta poleks kuulnud ülal ukseavamist ja toatuhvlite põrandal lohistamist. Jah, muidu ta oleks võinud siin hulga aega seista ja nuusutada, nuusutada – nii magusasti lõhnas kogu trepiruum. Ainult kord elus oli Indrek midagi samataolist tundnud – sootuks üürikeseks. Siis oli ta seisnud kirikus pingi otsa juures ja temast oli mööda läinud kolm naist, kõik mustas, kõik looris, üks vana, teised noored, kes talutasid seda ühte. Nad läksid kolmekesi altari ette ja põlvitasid seal terve koguduse silma all suuril paelahmakuil.
