kui Indrek jõudis läbi poistekarja direktori ette, ütles see:
„Mis ütleb härra Maurus? Tema ütleb: ei kellelegi tohi raha anda, kui aga härra Maurusele üksnes. Aga miks andsite sellele lühikesele, kui ise olete pikk? Vastake! Ruttu! Härra Maurusel pole aega. Miks?”
„Ma ostsin temalt raamatu,” vastas Indrek.
„Kuidas julgete teie, koer, minu poiste käest raamatuid osta? Kas ma selleks teile rubla raha andsin, et teie hakkate oma pikkusega minu poistelt raamatuid üles ostma. Mis raamat see oli?”
„Ladina keele õpperaamat.”
„Lible, miks sa müüsid selle raamatu?” küsis direktor.
„See oli vana näru, mul põlnd temaga enam midagi teha,” vastas Lible.
„Kuidas põlnd teha?! Sina, šinder, tuled härra Mauruse palvel valetama. Ise istud juba kolmat aastat samas klassis ja sul põlnd ladina keele raamatuga midagi teha? Härra Maurusel on häbi sinu ausalt isalt raha vastu võtta, sest poeg ei õppind mullu, ei õppind tunamullu ja tänavu ta müüb oma raamatudki teistele. Ja teie, pikk, mis on teie pikkusest kasu, kui lähete ja ostate selle lühikese käest raamatud ära! Mis kasu on sellest, et isa teid puhta pereleivaga on söötnud ja kasvatanud! Ikka teete, nagu oleks teil moonamehe või vabadiku aganakannikas kotis. Vaadake nüüd kõik seda pikka, vaadake tema pikka nägu; tema on see, kes…”
Jumal teab, kui kaua direktori kõne oleks kestnud ja kuhu ta viimaks oleks välja viinud, aga härra Ollino astus tema juurde ja sosistas mõned saksakeelsed sõnad talle kõrva. Nõnda siis lõpetas ta poolel sõnal ja tähendas ainult: „Pärast, pärast! Härra Ollino tuletab mulle pärast meelde.”
Ta tegi pahema käega mingisuguse liigutuse ja poisid hakkasid mürinal välja minema. Nüüd turgatas direktoril nähtavasti midagi uut meelde ja ta tahtis uuesti kõnelema hakata, aga ükski ei kuulanud teda enam, nii et see palvetund oleks nagu pooleli jäänud.
„Millega see nüüd lõpeb?” küsis Indrek Liblelt klassis.
„Mis asi?” küsis Lible nagu arusaamatuses vastu.
„Raamatutega ikka,” ütles Indrek.
„Ä’ä ole loll!” hüüdis Lible. „Mis vanal sellega asja, kuhu ma oma vanad raamatud panen!”
Aga ometi oli direktoril nähtavasti sellega pisut asja, sest pärast lõunat nõudis ta Indreku ühes ostetud raamatutega oma juurde.
„Mis te neist maksite?” küsis ta raamatuid nähes, ja kui Indrek oli hinna nimetanud, ütles direktor: „Seal ta nüüd on: pikk kont ja lühike aru. Väike Lible on ju see vana rebane. Küll ma ta käsile võtan. Milleks te niisuguse näru ostsite?” näitas direktor ladina keele õpperaamatule.
„Mulle meeldis ta,” vastas Indrek lihtsameelselt.
„Meeldis,” imestas direktor ja vahtis poisile otsa, nagu kahtleks ta pisut tema mõistuses. Siis pöördus ta ümber, vaatas aknast välja ja ütles endamisi – Indrek kuulis, kui direktor ütles endamisi:
„So ein grosser Narr!”
IV
Raamatute jant tegi Indreku äkki laiemas hulgas tuttavaks, pööras temale erilise tähelepanu. Temaga hakati juttu ajama, tutvust tegema. Nõnda sai temast varsti oma inimene.
Muude seas lähenes temale ka Tigapuu, üks neid kahepaikseid, kes polnud õieti õpilane ega ka õpetaja või kes oli mõlemad kokku. Päeval istusid niisugused mehed ühes teistega enamasti klassis, pärast lõunat aga läksid nad väiksematega jalutama või valvasid nende järele õppimisel.
Tigapuu oli umbes Indreku vanune, aga asutise perekonna hulka kuulus ta juba palju aastaid. Praegu istus ta viiendas, Indrekust ühe klassi kõrgemal. Kasvult keskmine, kehalt kuidagi nurgeline ja lopergune, omas ta kuulsust, et ta kedagi ei karda, vana ennastki mitte, ja et kaklemisel ükski tema vastu ei saa. Niisuguse mehe tutvus tundus Indrekule austavana.
„Selle nolgiga lähete asju ajama, muidugi peate siis sisse kukkuma,” ütles ta Indrekule Lible suhtes. „Eks tulnd minu juurde, ma oleks teile pool odavamalt ostnud ja poole raha oleksime teind liikudeks. Peaaegu jumalamuidu oleksime raamatud ostnud, kui liigud on ausad.”
Ja kui Indrek direktori juurest raamatutega alla tuli, küsis Tigapuu:
„Kas vana päris, kui palju teil veel raha on?”
„Ei,” vastas Indrek.
„Luiskad,” naeris Tigapuu üleolevalt, nagu tahaks ta öelda: keda sa tuled haneks püüdma. „Luges ta iseoma käega su tagavara üle? Mis sa minust kardad, et sa nii varjad. Mind on sul kõige vähem karta, aga mõnda teist, seda küll. Tahad, ma näitab sulle pärast lõunat Nõmmanni ja Peetersoni; seal on vanu raamatuid virnade kaupa, – vali ise, mis himustad. Ja kõik poolmuidu. Pealegi kui mina kaasas olen, sest minul on igal pool tutvus. Võid isegi sinna müüa, kui tahad. Aga niisukesi ei osteta nagu Lible kapsad, niisukesi mitte. Peavad paremad olema, palju paremad. Ma teile pärast näitan, misukesed peavad olema, kui tahad Nõmmannile või Peetersonile müüa. Nii et pärast lõunat lähme siis, vaatame pisut ringi, õpime linna tundma; seda läheb sul tarvis, seda läheb mõnikord hädasti tarvis. Tähendab, tehtud! Selle peale käsi!”
„Ehk võiks ka,” lausus Indrek kahtlevalt.
„Mitte nõnda,” ütles Tigapuu õpetlikult. „Meil nõnda ei räägita. See pole meeste, see pole seltsimeeste viis. Peab vastama kindlalt. Ei või jah.”
„Siis olgu peale jah,” oli Indrek nõus.
„Mees ja sõna,” kinnitas Tigapuu, nagu oleks küsimuses mõni teab kui tähtis tehing. „Nii siis, kui teised lähevad jalutama, pistame meie linna. Ülepea on need jalutuskäigud lihtsalt hirmsad ja vastikud. Pead kaasas sörkima igasuguste poisinolkidega, nagu oleksid mõni ilmanaerus. See on vanamehe krihv: ikka karjakaupa, ikka hulgakesi, et torkaks silma, et jäädaks vahtima ja öeldaks: „Näe, sealt lähevad Mauruse omad.” Aga kõik naeravad ainult. Sina seda veel ei tea, aga küll sa pärast näed, et minul on õigus, mitte vanal. Aga meie lähme kahekesi, teistega pole meil tegu, kahekesi on hoopis teisiti.”
„Hea küll,” kiitis Indrek järele.
„Ja pea meeles,” rääkis Tigapuu edasi, „on sõna antud, siis peab seda pidama, maksku mis maksab, – nii teeb seltsimees. Tovarištš! Ehku peale ei maksa midagi ette võtta. Sest mis mõte oleks mul minna vanalt luba saama, kui sina korraga ütled: „Ei, ma täna ei tule!” Mis teen ma siis selle vanamehe loaga? Kuhu ma ta panen? Või arvad sa, et vanaga on lõbus asju ajada. Nägid, misuke jant raamatutega. Ja mis seal oli? Üks oli teise üle löönud, muud midagi. Aga vanal oleks nagu tuli lahti. Mine katsu temalt väljaminekuks luba saada, siis kohe: „Kuhu? kui kauaks? milleks? kas üksi? kes veel?” Teiseks – „kas raha on? kui palju? kust said? kes andis? miks? millal? milleks?” jne. jne., kuni sa ära väsid ja ütled: „Tänan väga, härra direktor, aga ma mõtlesin juba ümber, ma ei lähegi välja, pole tarvis, pole himu.” Sest kuhu sa veel lähed, kui pool aega pärimistega viidetud. Sellepärast teevad targasti need, kes ei kõssagi, vaid kaovad tagaukse kaudu. Ning kui hoovivärav lukus, siis Jürka järelt võti või üle müüri. Muidugi sinuga pole veel selle peale mõelda; sellepärast muretsen vanalt loa. Aga kui sa just tahad, siis võid ka ise luba küsida; minul pole selle vastu midagi, oleks isegi parem, kui…”
„Ei,
