on kerkinud ridamisi maailmatasemel bobisõitjaid, kelgutajaid ja skeletonisõitjaid. Brežnev isiklikult andnud käsu kätte, et NSV Liit peab bobisõidus maailma tippu jõudma – mis mõttes suudame kosmosesse lennata, aga konkurentsivõimelist bobikelku ei suuda ehitada. Lätlastel oli selleks kohe valmisolek olemas, tegelikult vanad traditsioonid toetasid, seal olnud juba 19. sajandi lõpul bobirada olemas. Veel enne Nõukogude Liidu lagunemist käis mitu Läti meest olümpiapjedestaalil, ka kõrgeimal astmel.
Tänapäeval on kuulsaim mees skeletonisõitja Martins Dukurs. Kui hakata tema saavutusi vaatama, võiks talle anda Läti kõigi aegade parima sportlase tiitli – üks iluviga siiski tahab veel parandamist. Olümpiavõitu ei ole tulnud, küll ridamisi hõbedaid. Kõiki teisi tiitleid ja maailmakarika etapivõite on ta kamaluga korjanud. Ka tema vend Tomass Dukurs asjatab üsna maailma tipu lähedal. Skeleton näeb ikka hirmuäratav välja, peab ju sõitma kõhuli, pea ees, ja kelgul ei olevat pidureid kah.
On ka spordialasid, kus eestlased ja lätlased on olnud mõlemad kõrges konkurentsis. Näiteks korvpall ja odavise. Korvpallis on lätlastel aga nii uhke saavutus ette näidata nagu kõige esimeste Euroopa meistrivõistluste võit 1935. aastal. Neil on sellest hiljuti ka mängufilm „Unistuste meeskond 1935“ („Sapņu komanda 1935“) vändatud, sellest, kuidas riik ei tahtnud korvpallurite EMile saatmise peale raha raisata ja kuidas treener riskis ja rahvas aitas ja millised olid meeskonnasisesed suhted ja… üks naine oli igatahes mängus. Ma ise ei ole seda filmi kahjuks veel näinud, aga väärt film peab see olema, sest on filmifestivalidelt auhindu korjanud. Hiinast ja USAst jne.
No Eesti edukaim filmispordiala on vehklemine, aga korvpallis oli ka selline hetk, kui NSV Liit oli peaaegu lagunenud, 1991. aasta verine jaanuar oli seljataga ning Leedu ja Gruusia klubid ei pidanud enam võimalikuks NLi meistrivõistlustel osaleda. Siis ragistasid eestlased ja lätlased omavahel finaalipääsu nimel ja Tallinna Kalev jäi peale. Tundub, et finaalis see Leningradi Spartak meile enam nii raske vastane ei olnudki.
Tiit Sokk ja Valdis Valters said koos kuldmedali, kui viimast korda võistles olümpial NSVLi koondis. Järgmisel korral, 1992. aastal oli juba vaba Läti, aga oma korvpallimeeskonnaga nad olümpiale mõistagi ei mahtunud. Siis kasutasid kaks lätlast segast olukorda ära ja otsustasid mängida SRÜ (Sõltumatute Riikide Ühendus) eest, mis oli nagu NSV Liit, kust kõik ei olnud jõudnud korralikult välja astuda. Küllap tahtsid Läti poisid medalit saada, aga sellest kujunes välja unelmate stsenaarium. Lõpuks mängisid pronksi peale Leedu ja SRÜ. Vaatasin seda mängu ja ootasin, et õiglus võidutseks. Just nende lätlaste pärast, ilmselt ei ole ma ei varem ega hiljem niivõrd lätlaste vastu olnud kui tolles mängus, võib-olla isegi Eesti–Läti mängudes mitte. Ma kujutan ette, et enamik lätlasi oli ka Leedu poolt. Ja Leedu võitis ja kõik oli hästi. Kahjurõõm oli suur.
Odaviskes on lätlastel kolm olümpiavõitjat, nende kuulsaim Jānis Lūsis (tõlkes on tema perekonnanimi Ilves) on saanud kolmelt olümpialt kolm erinevat karva medalit, lisaks hoidnud enda käes maailmarekordit. Eestlastel on oma maailmameister – Andrus Värnik on nii helgeid kui ehmatavaid hetki pakkunud. Aga omaette peatüki meie odaviskeajalukku on kirjutanud Liina Laasma. Nimelt 2011. aasta juunioride EMil Tallinnas, vaatasin seda võistlust telekast. Tõsi, kergejõustikku on telekast näidata väga keeruline, kuna mitu ala käib korraga. Nii jäävad mõned tähtsad hetked reaalajas kaadri taha ja ilmuvad vaatajate ette hiljem videos. Igatahes juhtis enne viimast vooru lätlanna Līna Mūze, meie medalilootus, samuti Liina, oli alles viiendal kohal. Odaviske katsed käisid, telepilt näitas midagi muud, mingiks jooksuks valmistumist, aga kaadri tagant kostev publiku rõkatus ütles tegelikult ette ära, mis toimunud oli. Täpselt nii! Meie Liina viskas ennast Läti Liinast mööda – viiendalt kohalt kullale. Rõõm on tõdeda, et selle raamatu kirjutamise ajal jõudis Liina Laasma järjekordse tähiseni – täitis olümpianormi.
Jalgpallist ei hakkagi ma esialgu kõnelema, muidu läheb asi liiga spordiraamatuks kätte. Aga nüüd kui lätlased mulle rohkem korda lähevad, olen hakanud ka bobisõitu, skeletoni ja selliseid asju rohkem mõistma. Isegi hokit. Lätlaste sõnul eestlastel üldse jäähokit ei olegi. Aga vaikselt ikka toksime hokit ka mingis divisjonis ja isegi meie bobimeeskond proovib pead tõsta. Mis siis, et praegu tõmmatakse Eesti ja Jamaica bobitiimide vahele veel võrdusmärki. Aga ega võrdlus Jamaicaga nii halb ei olegi, kui mõelda kasvõi Usain Bolti peale. Ja võrdlus Boltiga nii väga nali ei olegi. Et bobisõidus head hoogu sisse saada, pead olema ka suurepärane 100 meetri jooksja.
RAINISE LUULEPÄEVAD
Vaata, millisest otsast tahad, suurim süüdlane minu järjekindlas Lätti sattumises on ikkagi see, et olen luuletaja.
Mina ei mäleta, millal ja kuidas ma Guntars Godiņšiga tuttavaks sain, aga selleks ajaks, kui sõitsin teist korda Riiga, oli ta juba mõningaid mu luuletusi lätistanud. Kindlasti oli suurim pärl nende hulgas „NATURAL BORN LĀČPLĒSIS“, mis tähendab inglise ja läti segakeeles „SÜNDINUD KARUTAPJAKS“. Läti rahvuseeposes oli karu puruks rebimine üks pisike seik, mis andis rahvuskangelasele nime. Aga minu „eepos“ keskendus puhtalt ainult mõmmikute tapmisele. Kui hiljem koolides sellega esinesin, ütlesid õpilased, et ainult minu Lāčplēsist nad tahavadki edaspidi õppida, ei enam Pumpursit. Muide, läti rahvuseepose kohta väidetaksegi, et see olevat rohkem Pumpursi autoriteos ja ei toetuvat piisavalt rahvapärimusele. Kas minu oma sellele toetub, saab igaüks ise mõelda.
1.
LĀČPLĒSIS
fašistliku Lätimaa
esimene liigihävitaja
2.
elab välja
alaväärsuskompleksi
karvase rinna suhtes
3.
LĀČPLĒSIS
su ohvrid võtan ma kaissu
sa ei tapa neid
vaid jätad elama
me südametesse
4.
LĀČPLĒSIS RAISK
miks ma enam ei kuule
Kurt Cobaini
karust häält
5.
L.A.
Čplēsis
6.
LĀČPLĒSIS
lähed juba
üle igasuguste piiride
ka Vändra metsas Pärnumaal
7.
LĀČPLĒSIS?
um ka
Võromaa latsil
miäkit pellätä?
8.
LĀČPLĒSIS
julmalt eraldab
jumpsi saldest
9.
LĀČPLĒSIS
ebastandardsete karudega
võid
