sõnul tagasihoidlike soovidega: „On vaid kaks tingimust, mis peavad olema täidetud: mõistus peas ja hambad suus!“ rääkis ta ikka.
Esmapilgul elementaarsetele tingimustele vastavaid mehi aga oli leida raske. Mitte sellepärast, et hambutuid mehi pubides ja klubides palju oleks – mõistust oli Maia arvates vähestel. Ja mõistvust või lootust mõistvuse välja arenemisele veel vähematel. Mõni mees oli Annika arvates päris asjalik, aga Maiale ei kõlvanud.
„Sa peaksid natuke oma latti alla laskma,“ arvas Annika. „Selliseid ideaalmehi, nagu sa tahad, ei ole olemas! Nii sa jäädki üksinda.“
„Ma tean, et on olemas see mees, kes on minu jaoks õige. Ja ma tean, et ma leian ta!“ oli Maia veendunud.
„Üks asi on leida keegi, kes meeldib, teine asi aga temaga koos elada, temaga harjuda ja leppida,“ rääkis Annika oma kogemustest. „Mida vanemaks saad, seda vähem seda viitsid.“
„Parem uhkelt üksi, kui sitalt saanud!“ ei olnud Maia nõus end odavalt müüma. Aga ta oli valmis uuesti ja uuesti proovima.
Kuigi maailm oli viimaste aastatega muutunud ja vallalistele ei heidetud enam nii palju ette, et nad vallalised on – Bridget Jonesi mured olid oma aktuaalsuse kaotanud – ikkagi oli hea, kui sul on mees. Siis paistis vähemalt eemalt, et kõik on korras. Aastatega oli Annika aru saanud, et mehesse tuleb mõistvalt suhtuda – pead temaga arvestama, teda suunama, mitte keelama ja käskima. Annika oligi võtnud suunava, ent vankumatu hoiaku ning Rain oli sellega leppinud. Eks ta oli aru saanud, et abielu Annikaga tuleb tallegi kasuks. Olla mees, kellel on korras kodu, endaga hakkama saav naine ja tublid lapsed – see oli turvaline valik. Selle varjus võis aeg-ajalt endale „libastumisi“ lubada. Kuni see üldist pilti ei rikkunud, võis Annika Raini tegemistele ka läbi sõrmede vaadata.
„Nii et Rain läks jälle Taisse?“ küsis Maia jutujätkuks.
„Tuli minna!“
Rain oli ühes kiirlaenufirmas tööl, tuletas võlgnikele meelde, et nad on võlgu. Mõnikord viis tee Raini ka Eestist välja.
„Küll inimesed võivad ikka lollid olla,“ arvas Maia. „Mõtlevad, et sõidavad võlgade eest Taisse, kui ometi on neid võimalik sealt kätte saada.“
„Rain ütles, et tal on Tais juba nii palju tuttavaid, et inimeste leidmine polevat probleem. Eestlased ju teavad üksteist, keegi ikka koputab.“
Maia noogutas.
„Kuule,“ vahetas ta teemat. „Kas sa oleksid nõus ühe naisega rääkima? Kogemusnõustamine või nii.“
„Nii et hakkasidki naiste varjupaigas käima?“
„Ei! Ütleme, et teen pisut soojendust,“ muigas Maia ja tõsines. „Mul on üks sugulane, selline kaugemat sorti – ja tema vajaks hädasti nõustamist. Tema mees peksab teda.“
Annika oli rõõmus, et ettekandja tuli talle kohvi tooma. Nii ei pidanud ta kohe vastama. Annika surus alla ärrituse: talle ei meeldinud, kui keegi teine meenutas perioode tema elust, mida ta heameelega meenutada ei tahtnud. Eriti veel keegi, kes ise ei olnud nende sündmuste tunnistajaks. Mis sest, et sõbranna.
„Ja mida mina peaksin rääkima?“ Raini „lahtistest kätest“ oli ta Maiale rääkinud paar aastat tagasi, kui oli kord natuke liiga palju veini joonud. Ammune traagika oleks Annika arvates sinnapaika jääda võinudki, kui Maia seda aegumatuks kuritööks poleks pidanud. See kunagine kodune peks oli ka põhjuseks, miks Maia käis tavaliselt Annikal külas vaid siis, kui Raini polnud kodus. Antipaatia oli neil vastastikune. Aga Rainile oligi raske meeldida.
„Räägid oma kogemustest,“ õpetas Maia. „Annad talle mõista, et mehel pole õigust teda peksta.“ Maia vaatas mobiiltelefonilt kella. „Imelik, et ta veel siiani siin ei ole.“
„Sa kutsusid ta siia?“ üllatus Annika.
„Jah! Ta elab siin lähedal,“ ei leidnud Maia, et oleks midagi valesti teinud.
Annika kortsutas kulmu. Talle ei meeldinud, et Maia oli kutsunud kellegi temaga kohtuma ilma tema käest eelnevalt luba küsimata, aga nii väikesest asjast ei olnud mõtet numbrit teha.
„Ma ei tea… Ma oleksin pidanud ikkagi ette valmistuma,“ varjas Annika muretsemisega oma pahameelt.
„Ära karda, sa ei pea ju rääkima mitte midagi, mida sa ei taha. – Muide, mul on paar mõtet, millega võiks tegelema hakata,“ jätkas Maia, mitu mõtet korraga peas, nagu ikka. „Meie sinuga kahekesi. Ma ei tea muidugi, kuidas see raamatupidamislikult käima peaks.“
„Selleks sa mind siis vajadki,“ muigas Annika, vihjates oma raamatupidaja-ametile. „Millega see firma tegeleks?“
„Ma ütlen sulle ainult ühe sõna: internet! – Aga see on pikem jutt.“ Maia vaatas ukse poole. Tema näole ilmus traagiline kaastundlik ilme. Uksest astus sisse ligi kolmekümnene kena naine, kohe kaugelt oli näha, et rahapuudust tal ei ole. Pehme villane mantel, saapad vähemalt paarisaja-eurosed. Ripsmepikendused ja parfüümipahvak. Juuksed langesid suurte lokkidena ühele näopoolele.
Naise nimi oli Inga ja ta oli väga kidakeelne.
„Ma arvan, et meil ei ole mingit mõtet siin arutada kellegi isiklikku elu, kui ta ise seda ei taha,“ ütles Annika.
„Olgu,“ ütles ka Maia ja pöördus Inga poole: „Kui sulle su praegune elu meeldib, siis muidugi lõpetame selle jutu. Palun vabandust, et ma tahtsin sind aidata.“
„Ja tegelikult ei ole mul väga palju aega ka,“ lisas Annika.
Inga oli mõne sekundi vait.
„Kuidas saaks kellelegi mu praegune elu meeldida?“ Ta tõstis juuksed, mis varjasid poolt nägu, üles. Maia ja Annika vaatasid jahmunult sinakaslillat põsesarna. Inga lasi juustel langeda ja kohendas need siis taas põse ette.
Maia abiga maalis Inga Annikale pildi oma elust. Jõukas mees, kes pakub talle kahte varianti: kas elada koos, nagu praegu, või siis minna lahku, ent sel juhul jääks laps mehele.
„Kas sa tõesti arvad, et kohus määraks lapse isa juurde?“
„Muidugi! Tema on ju maksnud kõik reisid, trennid, koolid – minul pole ju midagi! Ja tal on nii palju tunnistajaid, et ta on hea isa.“
„Tegelikult ka on hea isa või?“ tahtis Annika teada.
„No… omad vead tal muidugi on. Mõnikord on ta natuke liiga kuri. Aga ta ei löö last. Pole mitte kunagi löönud.“
„Vähemalt seegi hea,“ arvas Annika.
„See-eest sind ju klobib?“ meenutas Maia Ingale. „Mis hea isa see selline on, kes oma lapse ema peksab?“
„Eks ma ju ise olen ka mõnikord süüdi,“ õigustas Inga oma meest.
„Jaa, ma tean,“ ütles Annika irooniliselt. „Võiksid ju vähem suud pruukida ja oma arvamuse endale hoida, mis?“
„Täpselt nii!“ ei märganud Inga irooniat.
„Aga tegelikult ei ole nii,“ vaatas Annika tõsiselt Ingale otsa. „Ükski põhjus pole piisav, et naist lüüa! Meil siin on vaba maa, meil võib igaüks oma arvamust avaldada. Aga mitte keegi ei tohi oma arvamust
