et noor Mõrsja oli selgeks õppinud distantsihoidmise ega kavatsenud sellest ka edaspidi loobuda, olles selle valinud omaenda elegantsi eriliseks ja jäljendamatuks vormiks. Ta jääb lapsemeelseks ja salapäraseks, alati, mõtles Tütar. Nad hakkavad teda jumaldama.
Siis, kui esimesi tühje šampanjapudeleid juba minema viidi, tekkis vestlusse korraga ühine, lausa maagiline katkestus, ja keset seda vaikust päris noor Mõrsja kenal kombel, kas ta tohiks ühe küsimuse esitada.
Aga muidugi, kullake.
Kas Poega ei olegi?
Poega? lausus Ema, et anda Onule aega mujalolekust välja tulla ja appi tõtata, aga kuna midagi ei sündinud, siis Ah, Poeg, mõistagi, jätkas ta, Poeg, otse loomulikult, minu Poeg, õige küll, see on asjalik küsimus. Ja pöördus seejärel Isa poole. Kallis?
Inglismaal, sõnas Isa, täielikus südamerahus. On teil aimu, preili, mida Inglismaa endast kujutab?
Usutavasti.
No nii. Poeg on Inglismaal. Aga täiesti ajutiselt.
Kas selles mõttes, et ta tuleb tagasi?
Vähimagi kahtluseta, niipea kui kutsume.
Ja te kutsute?
Päris kindlasti tuleb meil seda kiiremas korras teha.
Juba täna, täpsustas Ema, pillates teatud tüüpi naeratuse, mida ta hoidis tähtsate puhkude jaoks.
Ja oligi nii, et pärastlõunal – aga mitte enne, kui oli hommikusöögiliturgia lõpule viinud – istus Isa kirjutuslaua taha ja soostus üles tähendama, mis oli juhtunud. Harilikult tegi ta seda mõningase hilinemisega – ma pean silmas eluseikade, ja eeskätt selliste sündmuste ülestähendamist, mis tekitasid mõningase segaduse –, aga ma ei tahaks, et seda tõlgendataks teatud laadi tuima saamatusena. Tegelikult kujutas see endast vahedat meditsiinilist laadi ettevaatusabinõu. Kõigile teadaolevalt kannatas Isa sünnist saati selle all, mida ta ise armastas nimetada „väikeseks südameveaks” – seda väljendit ei maksa paigutada tundeelu konteksti: miski parandamatu oli killunenud ta südamelihases, kui ta kujunemisjärgus oletusena viibis alles emaihus, ja selle tagajärjel oli ta sündinud klaasist südamega, millega esmalt arstidel ning seejärel ka temal endal oli paratamatult tulnud leppida. Ei leidunud mingit ravi, kui üldse, siis vaid ettevaatlik ja pikatoimeline lähenemine maailmale. Kui usaldada käsiraamatuid, võinuks mõni iseäralik võpatus või ettevalmistamata tundepuhang ta kohemaid endaga viia. Sellegipoolest teadis Isa omast käest, et seda ei tule nii täht-tähelt võtta. Ta oli mõistnud, et on elule laenuks antud, ning kujundanud endas seetõttu harjumuse ettevaatlikkuseks, kalduvuse korraarmastusele ja ähmase veendumuse, et tema päralt on eriline saatus. Sellega tuleb otsapidi kokku viia ka tema loomuomane heatahtlikkus ja paigutine karmikäelisus. Ma soovin lisada, et surma ees ta hirmu ei tundnud: olles surmaga sedavõrd usalduslikus, kui mitte isegi südamelähedases vahekorras, teadis ta kindlalt, et tajub õigel ajal ta saabumist ja kasutab seda hästi ära.
Niisiis polnud tal tol päeval erilist kiiret noore Mõrsja saabumise kirjapanemisega. Ent kui tavapärased asjaõiendused kaelast ära, ei hoidunud ta eesootavast ülesandest kõrvale: ta kummardus kirjutuslaua kohale ja koostas vähimagi ebaluseta telegrammi teksti, sõnastades selle elementaarseid kokkuhoiunõudeid austades ja kindla kavatsusega saavutada vaieldamatu selgus, mis osutus ju hädavajalikuks. Ta pani kirja järgmised sõnad:
Noor Mõrsja on tagasi. Kiirustada.
Ema otsustas omalt poolt vastuvaidlemist mitte võimaldaval moel, et kuna noorel Mõrsjal kodu ei ole ning sestpeale, kui ta viimnegi varanatuke ja sugulane olid omadega Lõuna-Ameerikasse siirdunud, pole tal ju teatud mõttes isegi mitte perekonda, jääb ta nende juurde ootama. Kuna Monsenjööril ei paistnud olevat ühtki vastuväidet kõlbluse osas, ja võttes arvesse Poja äraolekut koduse katuse alt, paluti Modestol valmis seada külalistuba, millest liiatigi oli kõigil vähe aimu, sest nad ei võõrustanud ju kunagi kedagi. Nad olid parajal määral kindlad, et tuba on siiski olemas. Viimati ju oli.
Mingit külalistuba ei lähe vaja, ta magab minu juures, lausus Tütar rahulikult. Ta lausus seda istuvas asendis, ja sellisel puhul oli ta ilu seda mõõtu, mille korral vastuväiteid ei esitata.
Kui see valmistab teile heameelt, mõistagi, lisas Tütar noore Mõrsja pilku otsides.
Valmistab küll, sõnas noor Mõrsja.
Sel kombel hakkas ta kuuluma Majja, kuhu oli end kujutlenud sisenevat abielunaisena, avastades aga nüüd, et on hoopiski õde, tütar, külaline, soovitud isik, kaunistus. Tal kukkus see loomulikult välja ja ta õppis kiiresti selgeks selle eluviisi kombed ja ajad, mida tema ei tundnud. Ta tõdes selle kummalisust, kuid harva sigines temasse kahtlus selle mõttetuse osas. Mõni päev pärast saabumist astus ta juurde Modesto ja andis lugupidavalt mõista, et kui noor Mõrsja tunneb ehk vajadust mõningate selgituste järele, siis võtaks tema seda eesõigusena, kui saaks noort Mõrsjat kõigega kurssi viia.
Kas on reegleid, mis minul on jäänud kahe silma vahele? päris noor Mõrsja.
Kui lubate, kriipsutaksin nende hulgast alla kõigest nelja, et teemadega mitte üle pingutada, sõnas ta.
Minugipoolest.
Ööd kardetakse, see on teile minu arust juba teatavaks tehtud.
Jah, muidugi. Ma arvasin, et tegemist on legendiga, kuid olen aru saanud, et ega ikka ei ole.
Ega ei ole. Ja see on esimene reegel.
Suhtuda öösse kartusega.
Aukartusega, ütleme.
Aukartusega.
Täpselt nii. Teiseks: kurbus ei ole meeltmööda.
Ah ei?
Ärge saage minust valesti aru, öeldut tuleb mõista õigetes raamides.
Täpsemalt millistes?
Perekond on kolme põlvkonna jooksul kokku kuhjanud märkimisväärse vara ja kui te juhtumisi peaksite endalt küsima, kuidas sellise tulemuseni on jõutud, võtan endale loa teile vastus ette öelda: tänu andele, julgusele, võitlusvaimule, õnnelikele eksimustele ning sügavale, järjekindlale, veatule arusaamale kokkuhoiust. Kokkuhoiust rääkides ei räägi ma ainuüksi rahast. See pere ei raiska midagi. Kas jälgite mu mõttekäiku?
Muidugi.
Vaadake, siin majas kaldutakse uskuma, et kurbus on ajaraiskamine ning järelikult omamoodi luksus, mida teatud hulk aastaid ei saa veel keegi endale lubada. Võib-olla edaspidi. Aga praegu ei ole ühelgi kui tahes piinarikkal elujuhtumil lubatud hingedelt röövida rohkemat kui hetkeliseks peataolekuks kuluv viiv. Kurbus röövib rõõmult aega, rõõmus aga rajatakse õitsengut. Kui te hetke järele mõtlete, on see väga lihtne.
Tohin ma esitada vastuväite?
Olge lahke.
Kui nad on nii suured kokkuhoiumaniakid, kuidas siis suhtuda nendesse hommikusöökidesse?
Need ei ole hommikusöögid, need on tänuriitused.
Ah soo.
Ja pealegi rääkisin ma kokkuhoiumeelest, mitte aga ihnsusest, see joon on Perekonnale täiesti võõras.
Arusaadav.
Ma
