emale minu pärast muretsemiseks veel rohkem põhjuseid anda. Ma tean, et ta otsib märke – mitte just eriti vargsi –, püüab avastada mis tahes vihjeid minu küsitava vaimse seisundi kohta. Annan endast parima, et seda kõike tema eest varjata. Ma ei taha, et ta tunneks end süüdi, kui ma kord läinud olen, ja mõtleks, et ta oleks saanud sinna midagi parata.
„Edu siis tänaseks!” Lehvitan Georgiale tehtult ja suundun trepist üles oma tuppa. Hea küll, meie tuppa. Aga kuna tal on mäng, on see täna minu tuba. Kohe, kui ma tuppa jõuan, poen voodisse. Tõmban tumehalli suleteki üle pea ja kujutan ette, nagu oleksin ma keset ookeani ning lained löövad üsna kohe mu pea kohal kokku, mu kopsud täituvad veega, terve maailm mu ümber läheb mustaks. Püüan kujutleda, kuidas mu potentsiaalne energia muutub kineetiliseks energiaks ja seejärel eimillekski. Ümisen Mozarti reekviemi ja mõtisklen, mis tunne see on, kui kõik tuled kustuvad ja ümberringi jääb igaveseks vaikseks. Ma ei tea, kas see on valus, kas ma hakkan viimasel hetkel kartma, kuid jääb üle ainult loota, et see saab kiiresti läbi. Et see käib rahulikult. Et see jääbki nii.
7. aprill, mõtlen ma endamisi. Üsna varsti.
Mõnikord olen ma kindel, et see, et klassikaline muusika mind endiselt lohutab, on märk minu meeltesegadusest, kuna klassikalist muusikat tutvustas mulle ju isa. Ta armastas seda. Bachi, Mozartit, mida iganes. Kohmakad kassetilindid kuulusid nende väheste esemete hulka, mille ta Ameerikasse kaasa tõi. Kui ma väiksem olin, pistis ta ikka kasseti vanasse mängijasse, mida ta oma esmatarbekaupade poe letil hoidis, ning jutustas mõne loo enda lapsepõlvest, kuidas ta isaga siledal alabasterlaual malet mängis või onu kingapoes inimeste jalgu mõõtis. Sellal kui ta jutustas, tantsisin mina poes ringi, liikudes kohmakalt muusika tempo kiirenemise ja aeglustumise taktis.
Ühel päeval sundis ta mind istuma. „Kuula päriselt, Aysel!” käis ta peale, tumedad silmad suured ja keskendunud. „Kõik vastused on muusikas. Kas sa kuuled neid?”
Nii ma siis kuulasin ja kuulasin. Ajasin kõrvad kikki ja pingutasin hoolega, et kõiki noote meelde jätta. Ma ei kuulnud tegelikult kordagi vastuseid, ent noogutasin ikka, nagu oleksin kuulnud. Ma ei tahtnud, et isa pahandaks ja muusika kinni keeraks või lukustaks end tundideks oma magamistuppa, nagu ta mõnikord tegi. Minu isaga pidi alati ettevaatlik olema, otsekui kõnniks jäisel kõnniteel – väga lõbus oli liugu lasta, kuid väga kergesti võis ka libastuda.
Surun silmad kõvasti kinni ja püüan seda mälestust oma mõtetest tõrjuda. Keeran voodis teise külje ja ümisen aina Mozarti reekviemi ning suudan leida nootidest üheainsa vastuse: 7. aprill.
Meie vana puitsõrestikmaja seinad on õhukesed ja ma kuulen, kuidas ema ja Georgia köögis toolidega kolistavad. Ma kujutan ette, kuidas nad kallistavad. Georgia põimib käed ümber ema saleda piha ning ema libistab sõrmedega läbi Georgia läikiva hobusesaba. Nad sobivad omavahel kokku, sulanduvad, nagu ema ja tütar peavadki sulanduma. Sobivad teineteisega nii, nagu mina ei ole eales kuhugi sobinud. Minu servad on alati olnud liiga teravad, kumerused liiga sügavad.
Minu hauakivile oleks õige kirjutada: Aysel Leyla Seran, tüdruk, kes kuhugi ei sobinud.
Ja kuna mina ei ole eales kuhugi sobinud – tegelikult juba enne seda, kui isa lõplikult enesevalitsuse kaotas, pärast seda kohe kindlasti mitte –, läheb ema elu ilma minuta palju paremaks. Kui mind enam ei ole, ei pea ema jälle paratamatult isa peale mõtlema iga kord, kui näeb minu kandilist nina ja lokkis musti juukseid. Või minu ümaraid põski ja põselohke. Ma tean, et minu põselohud ärritavad teda kõige rohkem. Õnneks on neid näha ainult siis, kui ma naeratan, ja seda ei ole ma viimasel ajal kuigi sageli teinud.
Ilma minuta ei pea ema öösiti üleval olema ja muretsema, et pärisin kurjategijageeni, mõrvarigeeni, ja et lasen varsti koolimaja õhku või teen midagi muud hullu. Ma tean, et ta ei elaks seda veel kord üle – politseid, ajakirjandust, kuulujutte. Ma tean, et ta ei taha sellest mõelda, kuid ma näen, kuidas sügaval sisimas võitleb ta hirmu ja kahtlustega. Tema kõõrdi heidetud pilgud ja ääri-veeri esitatud uurivad küsimused on tema viis saada teada, kui tõsine vaimne häire mul on.
Tahaksin talle öelda, et tean kindlalt, kui palju ma isast erinen. Et minu süda lööb teises taktis, minu veri voolab teise kiirusega. Aga ma ei tea kindlalt. Võib-olla tulebki kurbus enne hullumeelsust. Võib-olla on meil isaga sama potentsiaalne energia.
Tean vaid seda, et ma ei kavatse siia jääda ja teada saada, kas minust tuleb samasugune koletis nagu isast. See ei oleks ema vastu aus.
See ei oleks maailma vastu aus.
KOLMAPÄEV, 13. MÄRTS
Selles, et Georgia korvpallikoondise ergutuskooris tantsib, on ainus hea asi, et maja on minu päralt, mis tähendab, et ma saan arvutit kasutada. Tavaliselt ei saa ma kunagi arvutit kasutada. Või õigemini seda soovimatu järelevalveta teha. Meie majapidamises on ainult üks arvuti ja see pärineb jääajast. See ei liiguta end kiiremini kui kolme jalaga koer ning klaviatuur kleebib puuviljapunši koguste pärast, mida Mike sellele ladistanud on.
Ehkki ema peab Steve’i oma unistuste meheks – rikkaks, edukaks, ausaks ärimeheks –, töötab Steve tegelikult Sparkle’i hambapastatehase tootmisliinil. Teisejärgulise hambapasta ja suuvee tootja Sparkle hoiab Langstoni majandust peaaegu üksinda üleval. Kindlasti on Steve’i tööots tootmisliinil aus elatise teenimise viis ja senini on tal õnnestunud end vanglast eemale hoida, ja seda on rohkem, kui minu isa kohta öelda saab. Kuid see ei tähenda, et Steve jõuaks meile kõigile isiklikud sülearvutid osta, seepärast istumegi siin selle vana logu otsas.
Ent täna õhtul on see logu minu päralt.
Sisenen Sujuva Väljapääsu lehele. Isegi avalehe allalaadimisega läheb peaaegu kümme minutit – Steve ei ole ka kiire internetiühenduse eest maksmise usku. Kui ma olen lõpuks sisse logitud, näen, et olen saanud sõnumi KülmunudRobotilt.
Kui sa seda tõesti tõsiselt mõtled, peaksime kohtumisaja ja – koha kokku leppima. Aga sa pead seda tõsiselt mõtlema. Põnnamalööjaid ma ei taha.
Roman
Uskumatu, et keegi, kelle kasutajanimi on KülmunudRobot, süüdistab mind põnnamalöömises. Paistab, et ta pärisnimi on Roman. Ei tea, kui palju see KülmunudRobotist parem on? Surun endas maha soovi visata mõni Julius Caesari nali.
Trükin vastuse ilma shakespearelike mõnitusteta: ma mõtlen seda sama tõsiselt, kui ma siin istun. Ei, päris tõsiselt, ma ei ole põnnamalööja. Nagu ma juba ütlesin, olen ma Langstonist. Kus me võiksime kohtuda?
Kolan veebilehel veel natuke ringi. Foorumi andmetel tegid ElmoRains ja TBaker14155 asja ära. Ma ei tea, kust SovietSummer231 selle info võttis, kuid loodetavasti oleme KülmunudRobotiga sama edukad. Mul jooksevad külmavärinad üle selja ja ma neelan kurku kerkinud klombi alla. Issand, kogu see asi on ikka täiega haige. Jõllitan elutoa lage. Huvitav, kas mul jätkub julgust endale nöör kaela panna? Kui ma suudaksin end kokku võtta, ei oleks mul tarvis Sujuva Väljapääsu värgiga üldse tegeleda.
Arvutilogust kostab uksekella moodi helin. Mu õlad vajuvad jõnksuga ette ja ma näen, et KülmunudRobot vastas mulle. Paistab, et ka tema ei ole play-off’i mängudel. Teen sõnumi lahti.
Äkki teeks homme õhtul kell 17.30? Võiksime kohtuda 36. maantee äärde jäävas kaljaputkas. Kas sa tead, kus see on? See peaks üsna sinu lähedal olema. Panen punase mütsi pähe, et sa mind ära tunneksid.
Roman
Mul hakkab natuke kõhe, et KülmunudRobot ehk Roman tahab kohtuda nii avalikus kohas. Aga arvatavasti
