katkises inglise keeles, mis need on. Sari ütles rohu nime ja milleks seda kasutatakse. Piirivalvur ei saanud aru. Siis hakkas Sari kehakeelt abiks võttes piirivalvuritele selgitama. Lisaks piirivalvuritele vaatas seda etteastet terve vagunitäis kaasreisijaid. Mõned olid isegi pinkidele roninud, et paremini näha. Sari andis endast parima, et piirivalvurile väga ilmekate žestide ja heli-efektidega selgeks teha, et tegemist on kõhulahtisusvastase rohuga. Selle peale lõpetasid piirivalvurid kontrolli ja rong sai edasi liikuda. Meie pakkisime oma musta pesu ja kõhulahtisusrohud tagasi kottidesse. Kenade tõmmude poiste poole, kellega olime Lausanne’ist saati pilke vahetanud, ei julgenud me häbist enam vaadatagi. Ma arvan, et piirivalvuri meelest oli imelik, et Anne, noor tüdruk, suitsetab lahtist tubakat. Siis oli see mujal maailmas veel vanade meeste komme. Nad kindlasti ei teadnud Soome suitsuhindasid.
Monzas, Milano lähedal, kohtasime oma Soome sõbrannat. Ööbisime tema ema juures, kes töötas kohalikus saatkonnas. Otsustasime minna Monza ööelu vaatama. Linn oli tühi. Me ei leidnud ühtegi kohta, kus oleks saanud tantsida. Olime pettunud. Istusime viiekesi pargis, kui neli itaalia poissi meile lähenesid. Nad tulid juttu ajama ja meie küsisime, kus Monzas tantsida saab. Pakkusime välja, et poisid võiksid meid oma väikese Fiat Puntoga klubisse viia. Ronisime sinna üheksakesi sisse. Ma ei saa siiani aru, kuidas see võimalik oli. Olgugi et samal ajal naersime selle üle, hirmutas meid kõige rohkem meie sõbranna ohtlik asend: kahe esiistme vahel, jalad laiali ja käigukang nende vahel. Kartsime tõsimeeli, et kui juhtub õnnetus, siis kaotab ta oma süütuse – Fiat Puntole. Jõudsime turvaliselt ainukesse ööklubisse Itaalias, mille uksel dokumente küsiti. Me ei pääsenud sisse. Hakkasime kesklinna tagasi minema, aga kuna tulek oli nii piinarikas, siis tagasiteel pidi auto kaks otsa tegema. Annel ja kahel poisil tuli tulla teise ringiga. Me ei tahtnud Annet poistega üksi jätta, aga teadsime, et on mõttetu proovida tema meelt muuta. Pealegi oleksime lahus ainult paarkümmend minutit. Tagasi kesklinnas, jätsime ühe itaalia poistest endale „pantvangi“, et Anne meile kindlasti tagasi toodaks. Ootasime tunni. Teise. Itaallane, kes meie uutest tuttavatest rääkis kõige vähem inglise keelt, oli väsinud ja segaduses, miks teistest midagi kuulda polnud. Loomulikult ei olnud tal mobiiltelefoni. Tekkis paanika, aga mitte midagi ei saanud teha. Pidasime plaani, mida ütelda politseile. Meie sõbranna on läinud vabatahtlikult mingite kohalike poistega ja politsei peab Anne meile kohe tagasi tooma? Olime vihased, endast väljas ja täiesti kindlad, et Annega on midagi halba juhtunud. Me tahtsime meiega oleva itaalia poisi peale oma viha välja elada, aga tema oli sama segaduses kui meie. Kolmandal tunnil saabus Anne koos teiste poistega. Paaniliselt haarasime ta oma kaitsvate tiibade alla ning nõudsime selgitust, mis oli juhtunud. Mitte midagi erilist – nad olid klubisse sisse saanud ja seal tantsinud. Nüüd oli Anne väsinud ja tahtis magama minna. Vastus üllatas meid, ta ju teadis, et me ootasime. Olime kolme tunni jooksul jõudnud välja mõelda igasuguseid koreograafiaid, kuidas võitleme oma sõbranna röövinud poistega. Sel õhtul tülitsesime omavahel selle reisi jooksul ainukese korra ja selle kaudu õppisime teineteist paremini tundma ja armastama just sellisena, nagu me oleme. Ja seda, et võõrad itaalia poisid võivad olla ainult sõbrad, mitte midagi hullemat.
Veneetsia lähedal käisime söömas ja kui ööbimispaiga bussipeatusesse jõudsime, sain aru, et olime restoranis raha valesti tagasi saanud. Meie ühine rahakott oli minu vastutusel. Olin raevus, kuidas keegi julgeb lastelt raha röövida. Viskasin oma läbipaistvat plastist rahakotti asfaldile. Korduvalt. Karjusin ja sõimasin tervet Itaaliat. Mu sõbrad küsisid ettevaatlikult, kui palju me olime raha valesti tagasi saanud. Kui nad said teada, et summa oli väike – ööbimiskohast söögikohani bussipileti hinna jagu –, proovisid nad kõigest jõust oma naeru tagasi hoida. Nad oleksid kõva häälega naerma hakanud, aga said aru, et mind just see väike summa vihale ajaski, sest kulukam oli minna oma summat tagasi nõudma. Bussiga edasi-tagasi restoraniskäik oleks kallim olnud. Virutasin veel mõned korrad oma rahakotti vastu asfalti. Kui ma rahakoti viimast korda üles tõstsin ja sain aru, et tegelikult oli raha õigesti tagasi antud ja raev oli olnud mõttetu, siis naersime kõhukrampides minu reaktsiooni üle. Edaspidi olen proovinud õppida, et raha pärast pole mõtet enesevalitsust kaotada, kui just mitte nalja pärast.
PÄRAST mitu aastat kannatatud nälga ja külma, mis võtsid su varbaküüned, oli sõda läbi ja teile anti nõu küsida, kas võite lahkuda. Seekord kahekesi. Sinu vanaema suri Siberis ja jäid siia maailma ainult oma õega. Laagri juht lubas teil minna kuhu tahes. Läksite rongile ning peitsite endid istmete alla, sest laagrijuhi loast hoolimata võis teid kui vanemateta lapsi arreteerida. Teie silme ees visati inimesi liikuva rongi ustest välja ning röövlid lõikasid läbi kõrisid ja veristasid nägusid. Jõudsite tagasi kodukülasse. Kodumaja ukselt aeti teid minema, seal elasid nüüd venelased, nad sõimasid teid tšuhnaadeks2. Proovisite külast leida tuttavaid nägusid. Keegi ei tundnud teid või ei tahtnud tunda. Teile anti teada, et oleks parem, kui lahkuksite. Teile räägiti, et Eesti oleks teile turvalisem kui Soome. Jälle rongi.
Abiellusid Eestis endast 15 aastat vanema mehega, minu vanaisaga. Sinu õde tema vennaga. Sinu mees ütles, et tööd peab tegema, mitte mõttetult unistama, aga sina ikka nutsid salaja oma Soome-igatsuse pärast. Üks tark mees Nietzsche kirjutas, et see, kellel on millekski elada, kannatab välja peaaegu kõik, peaasi et saaks edasi elada. Omastega kontakti otsides saite isa kohta teada, et ta oli kõik Siberi aastad teist ainult kümnete kilomeetrite kaugusel leivajagajana töötanud ja oma lapsi igatsenud. Samal ajal kannatasite teie, tema lapsed, nälga. Aga seda ei teadnud siis keegi.
ÖÖBISIME Veneetsia kesklinnast väljas asuvas kämpingus, mitte vesilinna saartel, sest sealne ööbimine oli meile liiga kallis. Meil oli väike puust majake kahe narivoodiga. Välisukse kohal oleva lambi all oli ülisuur ämblikuvõrk. Õhtuti oli võrk alati täis kaheeurose mündi suuruseid musti ämblikke. Siis väljuti ja siseneti joostes. Olime parasjagu majakese ees, kui paar noort meest kutsusid meid kämpingu baari. Läksime kaasa ning baarist leidsime terve meeskonna jagu lihastes kanada noormehi, kes oleksid nagu Ameerika teismelistefilmist välja hüpanud. Poisid tellisid tekiilat ja näitasid, kuidas seda jooki peab soola ja sidruniga jooma. Nad ütlesid meile, et nad on jäähokimängijad. Jutu järgi mängisid NHLis, aga kui see meile midagi ei öelnud, siis unustasid nad isegi ära, et seal mängisid. Küsisid meilt soomlastest jäähokimängijaid. Me ei teadnud jäähokist midagi, aga sel ajal teadsid kõik soomlased Saku Koivut. Nad ütlesid, et olid Sakuga mänginud, aga Saku oli ju venelane. Väitlesime Saku rahvuse üle ja olime naljakal kombel isegi solvunud, et nad ei teinud Soomel ja Venemaal vahet. Pärast mitut tekiilapitsi saime aru, et tegelikult vahet pole, ja lauda toodi šampanja meie vastsündinud sõpruse märgiks. Lõime kokku ja järgmine, mida mäletan, on see, kuidas ma toetusin kellegi uskumatult sooja lihastes rindkere vastu. See rindkere viis mind kuskile majakeste vahele. Ma ei olnud kindel, kas ma kõndisin ise või see rindkere kandis mind. Siis tabas mind arusaamine, et mul on väga halb olla. Vaatasin rindkere omanikku ja nägin, kuidas ta mind murelikult jälgis. Seisime meie majakese ees ämblike all. Ta aitas mul ukse avada ja samal hetkel tahtsin oksendada. Hüppasin tuppa ja kuna ei suutnud rääkida, siis lükkasin torso omanikku käega, et ta lahkuks. Ta ütles, et tahab lihsalt teada, kas minuga on kõik korras. Minttu tuli ja nägi, kuidas ma noormeest lükkasin, ning tõukas ta vihasena eemale. Poiss ei saanud millestki aru ja mina ei saanud oma suud avada, et olukorda seletada, sest Minttu oli sellest ilmselgelt valesti aru saanud. Poiss lahkus segaduses ja mina sain lõpuks rahulikult voodite vahele oksendada. Siis avastasin, et ma ei ole seal üksi – sama saatus oli tabanud ka Annet ja Sari.
Hommikul ärkasime tohutus pohmellis. Kõik peale Minttu. Kuulsime, kuidas meie majakesest minnakse mööda ja arutatakse, kustkohast see hirmus hais tuleb. Tõstsin pead ja nägin, kuidas meie majakese sisemus oli oksega kaetud. Olime kolmekesi terve öö oksendanud. Ainult Minttuga oli kõik hästi. Ta pakkus, et kui tooks koristusvahendid, siis saaks majakese ära koristada. Kui ta välja astus, siis nägi ta, et majakest ümbritsevad põõsadki olid täis oksendatud. Kuus tundi ei suutnud me koristusvahendeid kasutada ja vedelesime oma majakeses, oma oksehunniku ja selle haisu sees. Vandusin, et ei joo enam kunagi. Vähemalt tekiilat ja šampanjat. Vähemalt mitte samal ajal või samas järjekorras. Kui lõpuks koristada suutsime, siis suure kannatusega ja väga
Tšuhnaa – venekeelne sõimusõna soomlaste ja eestlaste kohta.
