juurde, et tööd jätkata, kuid keskendumist järjekordsele arheoloogilisele ekspeditsioonile Süüriasse segas teda mõte eelseisvast abielust nõbu Jeremy Foxcroftiga.
Ta püüdis endale ette kujutada, kuidas too praegu, pärast nii paljude aastate möödumist, mil nad kohtunud ei ole, välja näeb, kuid ilma erilise eduta. Vaatamata kõigile pingutustele kerkis tema silme ette habras kümneaastane poiss lühikestes pükstes, kes harva naeratas ja kogu aeg ninaga luristas.
“Ilmselt sarnaneb ta noormeestele, kes elavad Londoni keskuses,” pomises Augusta, meenutades, kuidas nad sõbrannadega ükskord ärirajoonis klubisse sattusid.
Kahvatud noormehed Marks & Spenceri laitmatutes ülikondades ja nahast kohvrikestega käes ei avaldanud talle erilist muljet. Hoopis rohkem meeldisid talle päevitunud musklilised pakikandjad, kes saatsid nende uurimisgruppi teekonnal Damaskusest Laodikeiasse.
Kui Augustal oleks olnud valikuvõimalus, oleks ta kindlasti sidunud oma elu nendetaolise – tugeva, meeletu, temperamentse mehega. Kuid valikuvõimalus tal antud hetkel puudus.
“Tuleb loota, et nõbu Jeremy mulle esimesel kohtumisel vastik ei ole. Võib-olla osutub ta huvitavaks kaasvestlejaks?”
Augusta püüdis end rahustada, kuid mitte eriti edukalt.
Ootamatult kostis tema kõrvu mingi arusaamatu müra. Ta tõusis, läks ukse juurde ja väljus koridori. Mitu häält, mille hulgast ta tundis ära ema oma, rääkis millestki valjusti.
Segaduses Augusta kiirustas häälte suunas, mis tõid ta isa kabineti ukse juurde. Ta kavatses just siseneda, kui sealt hüppas välja hirmunud köögitüdruk ja tuiskas ülepeakaela alla köögi suunas.
Augusta süda tõmbus raskest eelaimusest kokku, jalad muutusid sõnakuulmatuks, nagu ei olekski need enam tema omad. End kokku võttes avas ta ukse ja tardus ehmunult.
Keset kabinetti lebas isa. Tema pea oli ema põlvedel, too silitas mehe juukseid ja tema kõrvale lähemale kummardudes sosistas midagi rahustavalt. Nurgas seisis tundmatu mees, kes katkendlike lausetega telefoni teel kellegagi vestles.
Arvata võib, et see ongi seesama usaldusmees Londonist, kellest ülemteener teatas, mõtles Augusta, püüdes mõista, mis siin tegelikult oli toimunud.
Samal ajal ilmusid kabinetti uued inimesed: ülemteener, enne siin olnud toatüdruk ja veel üks meesterahvas, kelles Augusta tundis ära arsti lähedal asuvast külast. Arst laiendas oma praksist Greenbush Halli elanikele.
Palunud väljuda kõigil peale leedi Stoneberry ja ülemteenri, asus ta asja juurde.
Väljunud koridori, hakkas end juba koguda jõudnud Augusta usaldusmeest küsitlema, püüdes juhtunule selgitust saada.
“Ma ei tea isegi, miss, kuidas see juhtus,” jutustas ta Augustale. “Ma andsin krahvile vaid ümbriku meie peakontorist. Ta luges kirja ja samas langes südamest haarates põrandale…”
Edasist Augusta enam ei kuulnud. Palju rohkem tegi talle muret see, mis toimus kabineti suletud uste taga.
Sealt väljus arst ja tegi korralduse kanderaam tuua. Augusta pöördus tema poole:
“Mis isaga on?”
“Praegu on seda raske öelda. Krahvil oli tugev verevalum ajju, mille tagajärjel on ta täiesti halvatud. Ta ei saa liikuda ega rääkida. Kui kaua selline olukord kestab, ei oska ütelda. Minu praktikas on olnud selliseid juhtumeid ja kinnitan teile, et kõik ei ole veel kadunud.”
Tänanud arsti, sisenes Augusta tema loal kabinetti. Nüüd lebas isa seina ääres oleval nahkdiivanil, ema istus tema kõrval, surudes oma peopesade vahel isa liikumatut kätt. Augusta läks ema juurde ja kallistas teda julgustavalt.
Leedi Glenda peitis näo tütre õlale ja alles nüüd andis pisaratele voli:
“Jumal, kuidas ma kardan teda kaotada. Richardita kaotab minu elu mõtte. Ta tundus alati nii tugev ja ma arvasin, et temaga ei juhtu kunagi mitte midagi. Mul on hirm.”
“Kõik on hästi, emake,” püüdis Augusta teda rahustada, kuigi liikumatut isa vaadates tungisid ka tema silmi pisarad.
Hiljem, kui söör Richard üleval magamistoas ühiste pingutustega voodisse oli pandud, läks Augusta tema juurde, et talle head ööd soovida.
Pidžaamasse riietatud isa oli voodis poollamaskil. Mugavuse pärast oli tema selja alla asetatud mitu patja. Isa käed lebasid elutuna tekil, näole oli tardunud kiretu ilme. Ainult silmad oli säilitanud endise reipuse, laskmata mööda midagi, mis tema ümber toimus.
“Kuidas on? Kas on mingeid muutusi?” küsis Augusta toatüdrukult, kes täitis põetaja ülesandeid seni, kuni Londonist jõuab kohale professionaalne medõde.
Naine raputas eitavalt pead ja väljus toast, et krahvile sooja piima tuua.
Augusta läks voodi juurde ja võttis sisse koha voodi äärel, silitades sõrmedega isa kätt.
“Tere,” lausus ta, püüdes tagasi hoida silmi tikkuvaid pisaraid. Tal oli raske näha tugevat meesterahvast nii abitus seisundis:
“Kuidas sul läheb?”
Söör Richard vaatas tütrele otsa… ja pilgutas ootamatult silma, justkui öeldes – kõik läheb hästi. Ma ei saa mingi aja liikuda, kuid see on ajutine. Ei ole nii keerulisi asju, millega ma hakkama ei saaks.
“Ma armastan sind,” sosistas Augusta, surudes oma huuled isa käele, ja lisas, “ole rahulik, ma saan kõigega hakkama. Olen ju lõppude lõpuks sinu tütar. Luban, et kui ma ei leia muud väljapääsu, siis abiellun nõbu Jeremyga. Stoneberry ausõna.”
Söör Richardi pilgus, mis oli suunatud tütrele, vilksatas midagi uhkuse taolist.
Toatüdruk tuli tagasi ja Augusta, suudelnud isa veel kord, läks trepist alla, et toetada ema, keda, nagu ka kõiki teisi Greenbush Halli asukaid, ootas pärast juhtunut ees unetu öö.
Ta ei suutnud kuidagi ema leida, kuni ta juhuslikult läks mööda kohvitoast, vanavanaema Victoria lemmikkohast. Külalistetoas oli pime ja Augustale tundus algul, et seal ei ole kedagi. Siis ilmus pilve tagant kuu ja heitis läbi akna tuppa valgust. Augusta eristas ema habrast figuuri ühes kamina juures olevatest tugitoolidest.
Krahvinna istus, põlved surutud vastu rinda, emmates neid kätega, pilk vastasseinale suunatud. Augusta silmad, mis olid juba hämarusega harjunud, nägid seal kahte portreed. Need olid Harold ja Gloria Fanshawe, Glenda vanemad. Ta tuli siia alati, kui elus olid rasked hetked ning ta vajas nõu ja toetust.
“Ema,” hüüatas Augusta vaikselt, “kuidas sinuga on?”
Krahvinna võpatas nagu oleks ta unest ärganud ning pööras end tütre poole.
“Ära muretse, kallike, minuga on kõik korras. Kõik toimus lihtsalt liiga äkki ja tabas mind ootamatult.”
Leedi Glenda naeratas väsinult ja osutades kõrval olevale tugitoolile, ütles:
“Istu minuga. Me peame mõtlema, kuidas seni pere asju ajada, kuni su isa paraneb.”
Otsustades veendunud tooni järgi, ei kahelnud krahvinna mehe paranemises, või lihtsalt varjas tütre ees oskuslikult oma hirmu.
Võtnud ema kutse vastu,
