Astrid!” ütlen ma, aga ega oma nime valjusti ütlemisest pole midagi kasu. Katsun uuesti ust. Tõesti kinni kiilunud.
Vaatan toas ringi. Lae all on aken. Tibatillukene aken. Rohkem nagu luuk. Ehk saan sealtkaudu end köit pidi alla libistada. Köieronimises ma eriti osav ei ole, aga midagi muud ka üle ei jää. Kui kõrgel ma ikka olen. Paar meetrit ehk. Paari meetri pealt kukkudes ei saa ju veel surma. Või mis? Selle peale ei tohi praegu mõelda. Köit ma niikuinii ei leiaks. Tundub, et muusika on juba vait jäänud. Nüüd kohe hakkavadki Tommy ja Annika mind hüüdma.
Leian tooli ja panen selle akna alla. Teen ristimärgi nagu vanaema alati teeb, kui tal mõni katsumus ees seisab, ja tõusen püsti. Õnneks on aknahaaki lihtne lahti saada ja välja vaadates selgub, et tagavaratrepp läheb just aknast mööda, ja et kohe akna all on väike trepimade. Kui teatris peaks tulekahju puhkema, siis kojamees siit välja ei mahuks. Aga vaat sellest on mul praegu ükstapuha. Võib-olla olid kojamehed vanasti väiksemad? Ma lugesin kuskilt, et viikingid polnud poolt meetritki pikad.Või oli see poolteist meetrit?
Lasen tangidel mademele libiseda, see kõlab nagu kõuemürin. Heli on teatrisse kindlasti kuulda, aga see ei heiduta mind. Mul õnnestub aknast pea ees välja pugeda ja mademele laskuda. Akna lükkan kinni.
Minu suured kingad kajavad trepil kui trummipõrin, aga mul ei ole aega hiilida. Hüppan eeleelviimaselt astmelt alla ja torman üle tagahoovi asfaldi. Praegu on mul küll väga hea meel, et isa nõudmisel tehti mu Pipi-seelik esialgsest pikem, vastasel juhul poleks mul tange kuhugi peita. Kisun lahti lavasissekäigu ukse ja meeleheitest Tommy ja Annika häältes saan aru, et nad on mind juba mitu korda hüüdnud.
„Kus sa olid?” uurib õpetaja Larsson ja ma ei saa aru, kas tema põski mööda voolavad pisarad või higipiisad.
Rehman vaid korra tõrjuvalt käega, hüppan voodisse ja annan märku, et mind üles hakataks vinnama. Just siis, kui olen õpetaja Larssoni pea kohal, õnnestub mul rauatangid padja alla peita.
„Pipi, kus sa oled?” hüüavad Tommy ja Annika jälle.
„Siin olen!” hüüan ma kõrge ja selge häälega ning publikust käib läbi ohe, kui ma lava kohal hõljudes välja ilmun.
„Ettevaatust, ma maandun!” hüüan heleda häälega.
„Aga sängiga ei saa ju lennata!” ütleb Tommy.
„Ega siis säng lendagi, see on hoopis lendav tang,” ütlen ma ja võiksin seepeale keelde hammustada, aga öeldut tagasi võtta enam ei saa. Tommy ja Annika vaatavad nõutult teineteisele otsa ja etteütleja teeb kätest suu ümber toru, et mind parandama hakata.
„See tähendab: see on lendav vaip!” ütlen mina.
Pärast etendust on aplaus tugevam kui iial varem. Ikkagi olen natuke kurb, et ema ja isa siin ei ole. Nad nägid küll eilset proovietendust, aga esietendus on see, mis päriselt loeb. Vanaema ütles, et peaproov on nagu jõululaupäeva eelõhtu, ja selles on tal õigus. Ma oleks tahtnud, et ema ja isa jõuluõhtul ka siin oleks olnud. Aga kõige rohkem soovin ma, et ema ja isa ikka veel abielus oleksid. Või kui asi on tõesti nii hull, et nad kuidagi enam koos elada ei suuda, siis oleks nad võinud ju lihtsalt eraldi elama kolida, ilma et peaks endale kohe uusi kallimaid otsima.
Võõrasema plaksutab ka, mõlemal pool tema kõrval seisab meesterahvas, mis meenutab mulle kohe vanaema ütlust, et mõned naised on meestele nagu kärbsepaber laudas. See on tõesti tõsi. Võõrasema viipab ja lehvitab mulle, aga mina teesklen, et ei näe seda. Minu klassis on mitmel lapsel lahutatud isa. Miks ta ei võinud endale siis krabada mõnda sellist, kes juba oli saadaval, selle asemel et minu isa jahtida?
Pärast kummardamist jooksen esimesena lava taha. Kiirustades peidan tangid jälle seeliku alla, jooksen riietusruumi ja panen ukse enda järel lukku.
Viskan seeliku seljast ja tõmban sukad jalast ning alles siis, kui olen püksid, pluusi ja jaki selga ajanud, saan aru, et mul on probleem. Rauatangid on liiga suured ega mahu kotti, mille ma kaasa olin võtnud. Jummel küll, Astrid! Nii loll ei saa ju ometi olla. Oli sul siis vaja just see teise klassi Hello-Kitty-kott kaasa võtta. Nüüd näevad kõik, mis seal sees on. Keegi katsub linki ja kopsib uksele.
„Üks hetk! Ma panen riidesse!” hüüan mina.
„Tee kiiresti, Astrid. Teised tahavad ka koju minna!” ütleb hääl, kelles tunnen ära Emma, Annika osatäitja.
„Juba tulen,” vastan ma ja kiikan akna poole. Võiksin tangid välja visata ja hiljem neile järele tulla. Lähen akna juurde ja avan haagi, aga aken ei avane.
„Astrid!” hüüab sama hääl jälle.
„Juba tulen!” ütlen mina ja lükkan tangid pükstesse, nii et kumbagi säärde jääb üks käepide. Tangidel endal on lukk peal, nii et mu kõhunahk jääb terveks, aga metall on nii külm, et lausa kõrvetab. Ukse poole tammudes olen nagu puujalaga mereröövel. Kotti hoian jalgade ees.
„Vabandust. Mul hakkas etenduse ajal halb, nii et pidin kiiresti kostüümist ja parukast lahti saama. Sukkpüksid on minu jaoks tõeline piin. Aga etendus oli ju väga hea, eks?” ütlen ja naeratan Emmale, enne kui tuhisen temast mööda koridori, mis viib väljapääsuni.
Ilma parukata ja tavalistes riietes ei tunne õnneks keegi Pipit ära ja ma pääsen välja, ilma et keegi minuga juttu teeks.
Poni-Pia, mu kasuema, ootab mind juba väljas ja sirutab käed ette, et mind kallistada. Teen näo, justkui ei saaks ma sellest aru, ja löön talle vastu kätt, nagu oleks ta tahtnud minuga patsi lüüa.
„Küll oli hea etendus, Astrid!” ütleb ta ja naeratab, nagu oleks ta mu päris ema ja nagu tal oleks millegi üle uhkust tunda.
„Eks ole. Nüüd lähme koju,” ütlen mina ja hakkan auto poole minema.
„Kas me kohvikusse jäätist sööma ei lähegi? Teised pidid küll koos edasi minema,” ütleb Poni-Pia.
„Mina olen täitsa läbi omadega. Mina tahan koju,” vastan ma.
„Teeme siis nii, nagu sina tahad,” ütleb ta, ja nüüd ei suuda ta enam naeratust teeselda.
Ma kõnnin nii kiiresti kui saan, mis küll eriti suurt kiirust ei tähenda, ja tunnen end nagu robotkoer, kui me tänavat ületame, et auto juurde minna.
„Küll sa käid imelikult,” ütleb Poni-Pia.
„Ma lõin etenduse ajal põlve ära.”
„Ai-ai, las ma vaatan korra,” ütleb Poni-Pia.
„Kõik on korras,” vastan mina ja kiirustan teisele poole autot. Tangid pükstes, kummaski sääres üks käepide, ei ole mul vähimatki võimalust end kõrvalistmele painutada, niisiis ootan tagumise ukse juures.
„Kas sa ette ei istugi?” uurib Poni-Pia, kui ta auto ust lahti teeb.
Raputan pead.
„Õpetaja Larsson ütleb, et pärast etendust on eriti oluline end täitsa lõdvaks lasta, nii et ma heidan taha pikali,” vastan ma.
Poni-Pia vaatab mind. Tema ilme muutub äkki kurvaks ja näib, nagu tahaks ta pika jutluse maha pidada, aga saab veel sõnasabast kinni.
„Sina oled alati omamoodi olnud,” ütleb ta.
„Paljud on omamoodi,”
