on>1. peatükk
Senikaua kui Lohasaare Andres Rammi vanemad alles elasid, ei tulnud noormehele naisevõtmine meeldegi. Tema istus, või õieti ütelda, seisis hommikust õhtuni höövli ja tollipuu taga. Ja seda pidi ütlema: Lohasaare Andres oskas puusepa-tööd nagu mõni linna meister! Kui seda juba opmani emand oli ütelnud, kes ühtepuhku «külalõõpide takistamise» üle ragas, mis «kuhugi ei kõlbavat», siis tohtisid külanikud seda veel ammugi ütelda! – Poisikesepõlves juba oli Andres külaeitede vokijalgu osanud kohendada ja pütikaanesid parandada ja oli mõne kopika saiaraha sellega teeninud; sest need tengad, mis taat poisile eide selja taga peosse pistnud, oh heldeke! – need ei läinud kellegi taskut kulutama. Poiss oli suuremaks sirgunud ja amet ühes. Niisuguseid veimevakkasid ei osanud ükski valmistada kui Lohasaare Andres ega sedavõrd võikarpisid kui tema. Jah, kui ta korra opmani emandale jalaaluse oli kinkinud, ise nii korrapäralise ja nägusa kollaka värviga üle vaabatud, et emand ütelnud: «Oi Andres, sina peaksid üsna sellesse ametisse heitma: sa oled ju osavam kui meister», siis ei olnud Andresel kauemini muu tööga juttu. Teise mõisa tisler pidi veel oma jao osavust juurde laenama, ja Lohasaare Andres heitis oma kogukonna ning ümberkaudsete külade puusepaks.
Noh, see oli amet, mis oma meest toitis, hädapärast ka naist ja peret ühes, kui temal ka mitte, nagu Andresel, kohake põllu- ja karjamaaga kõrvale ei oleks käinud. Tont teadis, mis sel Andresel meelde tuli, et ta seda ise tähele ei pannud, kui ometi külaeided ja kõik tütarlapsed seda ammugi teadsid! Koht oli väike mõne suurema talukoha vastu; aga ta ei kandnud võlga peal, sest Andrese isa oli alati ütelnud: «Võlad on nagu viletsus: ei hüüa tulles, aga hüüab minnes!» Tema ei läinud ennast laiemale laotama, kui inimene andis, ja poeg oli isa kännust kasvanud. Puusepa-amet tõi ka mõne hea rubla tasku; sest seal ümberkaudu on lugu nagu meiegi pool: inimesed tarvitavad hälli noorel eal ja puusärki puhkepäevil; peale muude tarvituste aga oli kogukond ilusate piigade poolest rikkaks nimetada, mida külapoisid niisama hästi teadsid kui piigad ise, nõnda et puusepa tööd pulmakraamiks, veimekirstudeks ja – noh, lugejad teavad isegi, mida kõik – sagedasti tarvis läks. Lohasaare Andrese osavusele oli palju maad, ja nagu juba ütlesime: sellega oleks ta lahkesti enese kõrval veel noort perenaist võinud toita.
Aga siin ep see oli, kus kana takus seisis ja külanaiste-neidude mõtted, endid väsitades, ühtepuhku kammitsasse jäid: Lohasaare Andres ei mõtelnud muu kui oma hööveldamise ja saagimise, kui puu- ja tisleritöö peale, nagu ei oleks kusagil maailmas ilusaid piigasid näha, ei lahkeid silmi, mis temale otsa vaatasid, ega kenasid huuli, mis tema vastu naeratasid. Hööveldas ja liimis küll nagu vaenlane veimekirstusid ja pulmalaudu, aga kosjaskäimine ja viina läkitamine näitas tal otsekohe nii tahtmata töö olevat kui lõokesel taeva all puuri sisse pugemine. Andresel oli, tõtt rääkida, veel teistpidi lõokesega suguluseseisus: mõlemad olid ühtesugu suured laulumehed.
Laulu kõõrutas Lohasaare Andres kõigel oma tööl ja toimetusel nii vahet andmata, paremini kui oleks teda raha eest selle peale palgatud. Hommikul vara, lõuna ajal, õhtu hilja, – kõige päeva otsa ei olnud Lohasaare perekambrist muud kui laulu kuulda. Ja selle sekka saagis ja hööveldas noormees, et tuba ja õue-esine kõlasid. Ja sina kallike! mis ilusad värsid veel Andresel peas ja suus olid! Kust ta neid ometi kõik võttis ja meeles pidas? «Ma olen rõõmus laulumees» ja «Mis kuulen õues väravalt?» ja «Helisege, laulu hääled» – ja mitu muud, mida iga päev; kuulda võis, kes tahtis, ja mis nii armsasti kõlasid, et vana 70-aastane pime Maret, kes all Lohasaare oma viimast silmapilku ootas, ikka ütles:
«Andrese laul on otsekohe nagu pühapäevane kellahelin!
Ei tea, küll inglitel taevas niisugused hääled võivad olla!» Aga kui külaneitsid Lohasaarelt mööda minnes Andrest juhtusid haledalt kuulma laulvat:
«Mu mõttes on üks ainuke,
üks ainukene kallis – »
või vahel:
«Kui seisan pime' kesköö a'al
ma vahil üksi kaugel maal,
siis mõtlen: kas mu kaugel nei'
mull' truu'iks ka ja armsaks jäi?»
Jah, läks see tütarlastele nii südamesse ja lõi selle nii pehmeks, et teda varsti jalapealt oleksid trööstinud, kui – ta ise aga oleks tahtnud! Ei nad tõtanud ka iial Lohasaarelt kärmemini läbi, kui toimetamine sinnapoole tänavat viis: ega nemad teda ei kartnud! Neil oli puhas süda. Pakkuma ei läinud ennast sealt küla tütarlapsed kellelegi, aga mis eest nad siis pakku pidid pagema? Jumaluke! nende pärast võis Lohasaare Andres oma nina nii kõrgele ajada kui tahes ja «ainukesest» laulda kui palju süda kutsus – mis see neile korda läks? Küllap sai näha, mis «ainukene» see siis oli, keda ta endale korra peresse sai laulma. Nemad ei kandnud küll kellegi peale vaenu, aga – noh, ei päevad polnud veel õhtule veerenud!
Nõnda rääkisid külaneiud ja enam veel nende emad. Sula tõtt ütelda: südamliku vaenu pidamiseks ei olnud ka Lohasaare Andres mitte inetu küllalt. Kehast pikk ja sirge, näost valge verega ja kaks sinist lahket silma peas: nimetagu mulle keegi aeg ole ammu käes Lohasaarele noorikut tuua? See või teine Kadri ja Liisu sünniks sinule», siis nikutas ta õlgadega ja küsis: «Mispeale? Mis asjast mul praegu puudus on? Seniks, kui vanemad elavad, ei tarvita ma abi. Teie Kadrid ja Liisud ei lähe minu südant liigutama, ja see on naisevõtmise juures peatarvidus. Sellega on veel ammu aega. Kui mul korra mõnda neidu nähes süda kipitama lööb, küllap siis ütlen.»
Mis jutt see nüüd pidi olema? «Süda kipitama lööb»?! Kes seda enne oli kuulnud, et naisevõtmisel süda pidi kipitama? Jälle mõni linnast päritud viis! Aga see tuli kõik sest, et Lohasaare Andres ka uue «lauluseltsi» liikmeks oli heitnud, kus nüüd ühtepuhku ühte ja teist uut asja kuulutati, nagu nimelt vallakooli parandamist ja uue kirjutamise viisi õpetamist, ja niipalju ütlesid nemad: vallakoolmeister olla kõige selle paha sünnitaja, mis sest tõusis! Eks ta olnud kõige esimene, kes sest hakanud kõnelema, et vanad viisid ja arud selle poolest puudulised olla? Puudulised? Soo! Eks nemad ka pole tänini leiba söönud ja õndsaks saanud, nagu vana rehepapp ütelnud, ja nüüd tahetavat nende puhast viisi ning jumalasõna käest ära kaotada? Eks koolmeister olla lastele hiljuti alles ütelnud: nemad pidada jumalasõna ja kirjutuse viisi juures vahet tegema – üks olla jumala, teine inimeste tegu. Soo? Mingu metsa! Kas nemad pidada veel mõtlema hakkama selle kallal?
Niisuguse jutuga pöördi paljalt laste südamed vanemate käsu alt ära, nemad olid senikaua vanaviisi läbi ajanud ja said pärast ka! «Ise uurima, ise oma pead väsitama»? No seda oli neile veel vaja! Eks olnud silmaga näha, mis niisugusest loost välja tuli? Siis tulid niisugused «südamekipitamised» ja kes teab mis veel noortele inimestele meelde, nagu nüüd Lohasaare Andresel suus olid. Aga niipalju pidi tõsi olema: nende lapsed ei pidanud niisuguseid mõtteid pähe võtma, vaid sõna kuulma, kui vanemad ütlesid: «Selle ja selle sa võtad, muud midagi!» – Ja-jah, see oli meie ajal kurb lugu, et vanemate viisist enam ei hoolitud, vaid lapsed, ninatargad/osavamad tahtsid olla kui isad-emad! Noh, küllap nuhtlus niisugustele ka tulemata ei jäänud, see oli veel ainukeseks kinnituseks selle kurja ja ülekäte läinud maailma peal. Nõnda oli sagedasti külaperedes «õiglaste» ja «jumalakartlikkude» juttu kuulda. Aga imet! – meie Andres elas nuhtlust nägemata ja kõigest sest hoolimata päevast päeva hööveldas ja laulis üksi ja teiste seltsis, ja aastad lendasid talve ja suve vahetusel oma teed, kuni viimati päev kätte tuli, millal Lohasaare Juhan silmad kinni vajutas ja poeg vesiseil silmil isale viimast koda pidi hööveldama. Jah, nüüd ei läinud lugu enam nii hõlpsasti edasi kui enne. Päiline pidi appi võetama, eit ei jaksanud välispidise talitusega üksi läbi saada. Aga «südame kipitamine» ei näidanud Andresel ikka veel käes olevat. Ta laulis ikka veel tuttavat laulu «ainukesest», kes tal «mõttes» olla, ja külaneiud ootasid ikka alles ilmaaegu ja eided ragasid, kui jutt-kõne selle peale langes. Andres aga teadis, mis ta tegi, sest Lohasaare eit oli käre naisterahvas, ja parem oli parem: kes teab, mis sest välja oleks tulnud, kui vana harjunud perenaise kõrvale noor harjumata noorik oleks peresse tulnud? Mingu parem veel tükiks ajaks niisamuti.
2. peatükk
Nõnda
