kinkija Voldemar Sääsk, nüüd küll Voldemar Saesck – Carrister & Saesck Notary Public, Vancouver – , nagu ta nimekaardil seisis. Voldemar oli Kalevi koolivend, kes sõjaajal Kanadasse sattus ja talle möödunud aastal korraks külla tuli. Sääsele mõtlemine tõstis tuju: selle mehe kallal õnnestus Kalevil tublisti ümberkasvatamistööd teha. Voldemar oli nimelt arvanud, et eestlased kiltsus-kaltsus käivad, kartulikoori söövad ja omavahelgi vene keelt räägivad, kuid pärast saunaõhtut ja mõnusaid sakusmente ning – mis kõige tähtsam – pärast Kalevi taktikaliselt kavalasti läbiviidud selgitustööd (mitte liiga otse, mitte kõike puust ette teha, see on ju ideoloogia alal kuldne reegel) sai mehele nii mõnigi asi klaariks.
Hea, et Sääsk sellisesse hotelli ei või sattuda, muidu vilistaks ta Kalevi juttudele. Sihukesed saksad otsustavad ju ikka välise järgi, nad ei taipa sisu ja üldist liikumist paremuse poole, mõtiskles Kalev ja naeratas mõrasesse peeglisse hoopiski mitte mõrast naeratust. Naeratamine on kultuuritöötaja professionaalsuse näitaja, kuid alati tuleb jälgida, et treenitus silma ei hakkaks.
Seejärel astus ta koridori: ehk saab kuskilt vähemalt keeva vett, seda kipjatokki, lahustuvat kohvi oli Kalev Pill ettenägelikult kaasa võtnud.
Kunagi oli vist naeratus ka hotelliteenistujatele kohustuslik, nii-öelda firmamärk suunurgas, kuid paraku oli see kahjuks siiski kunagi. Valvelaua taga istuv punsunud näoga mehejuurikas ei kavatsenudki naeratada (see oleks tal muide küll ka üsna raske olnud, sest mees oli hoolega muu töö kallal ametis, väga riskantse ja täpse töö kallal, tuleb tunnistada) – ta üritas küünekääridega lõigata ninast väljaulatuvat karvatorti, seejuures pingsalt peeglisse kõõritades. Niisugune tegevus loob näole ülima keskendumise ilme, sedasorti tegevused üldse, isegi tühipaljas ninaurgitsemine. Kalev Pill teadis seda: ta oli kord millegi taolisega tegeldes kogemata end peeglist näinud.
Kalev ootas kannatlikult, kruus peos. Mehel olid tõesti kole karvased sõõrmed: kui korstnapühkija luual peaks vars tagant ära tulema ning luud lõõri kinni jääma, vaat siis võiks umbes selline pilt olla, mõtles Kalev ja muigas. See võrdluspilt tegi talle nalja ja heameelt – halvasti magamisest hoolimata on ta vaim värske. Ega asjata ütle vanasõna, et hommikusel tunnil on kuldhammas suus… Või oli see kuld? Küllap ikka kuld, sest vanasõnade loomise ajal kuldhambaid ju veel polnud, parandas ta end.
Peagi sai Kalev Pill kruusitäie keeva vett, mis küll ammu enam ei keenud, peagi lürpis ta leiget kohvi ja peagi seadis sammud juba hotellist välja, et osta värskeid ajalehti.
Varasest tõusmisest oli kasu – ta sai ühe esimesena kõik soovitud lehed, sai koguni venekeelse „Nauka i Žizni”, mida väga armastas.
Rõõmsal meelel sammus ta hotelli tagasi, tõmbas kopsud hommikuõhku täis ja vilistas endamisi „Amuuri laineid”. Öised vaevad ja kahtlemised olid kuhugi olematusse hajunud, ta ei suutnud hästi uskuda, et neid üldse oli olnudki. Ma ei ole küll hommikustes aastates, mõtles ta, kuid ka elu keskpäev on kaunis!
Hotellis sirvis ta lehti ning asus siis teaduseajakirja lugema. Oma loenguteks sai ta tihti just sellest allikast palju toredaid fakte. Mõni artikkel käis küll üle jõu, kuid enamikuga tuli ta toime.
Ennäe, ka täna leidis ta kohe midagi huvitavat! See oli artikkel termiitide elust, termiitide ühiskonnast, kui nii tohib öelda. Kalev Pill süvenes lugemisse, vaatas uudishimulikult pilte.
See jõletumalt suure tagumise otsaga olend oli niisiis nende ema ja kuninganna, aga tema elu, kirjutise järgi otsustades, pole küll kuigi kuningannalik: tipi ööd-päevad muneda, järelejätmatult nagu õmblusmasin. Ja kui oleks iga muna eest, noh, vähemalt saja muna eest kas või üks armuöörõõmgi, kuid ei ühti! Ühestainsast romantilisest seiklusest peab jätkuma kogu eluks!
Seejärel silmitses Kalev isaseid isendeid: küllalt igerikud ja kahvatud mutukad, ent ära ütle midagi – üheainsa korraga annavad sellise päratu hulga tulevase ühiskonna lähtematerjali. Inimestega on asjad küll hoopis teistpidi, mõtiskles Kalev Pill ja jõllitas mõtlikult toalage, kusjuures ta pilk peatus just sellel rõhu ja niiskuse ühise töö viljal, mis meenutas kausis jalgu pesevat tüsedat emandat – tagantvaates. Ja-jah!
Kalevi huvi paelusid veel ka need termiidid, keda toiduanumatena kasutati ning kes liikumatult mingil õrrel pidid rippuma ning ootama, mil neid vaja võib minna. Esimesel pilgul ju üsna kerge töö, kuid kui järele mõelda, siis sellist ametit kah ei valiks. Kindlasti peavad nad päris liikumatult paigal püsima, et kalleid kaloreid mitte asjata kulutada. Ei tea, kas tõrreameti peale pandutel peaksid kohe noorest east alates tulevase töö eelsoodumused olema? Kas nendel on ka midagi kutsevaliku nõuandla taolist?
Kalev Pillile meeldis seda laadi mõtteid heietada. Jah, hoiatas ta aga siis ennast: paralleele inimühiskonna ja kõigi muude loodusilmingute vahele tõmmata ei tohi. See viib vulgaarsotsioloogiasse, see viib paha nähtuseni, mida nimetatakse mehhanitsismiks ja mille inimühiskonna targemad pead on tabuks tunnistanud. Eks või see inimesele niisuguse püha eelisseisundi loomine, et teda millegi muuga võrrelda ei tohi, küll natuke arusaamatu ja loomuvastane tunduda (meie ju kah üks üleüldise osake), kuid nähtavasti viiksid ebaterved kõrvutamised veelgi suurematele loomuvastasustele. Meie oleme ju kuningad, meie ei saa lubada sihukesi vastandamisi!
Kalev Pill tundis, et uni hakkab taas kallale kippuma; üha ähmasemaks muutuv pilk selgines siiski veel korraks – ta uuris nimelt sõdurtermiite. Neil olid päratud lõuad, mida nad pesaavadest välja küünitasid – ikka välisvaenlaste vastu, ikka oma ühiskonna kaitseks. Kalev arutles, et niisugune ülesanne kuulub meie maailmas teatud määral ka tema kui sõnamehe kohustuste hulka (näiteks selgitustöö Voldemar Sääsele), kuid õnneks ei pea meil siin inimühiskonnas olema mitte niivõrd tugevad kui just targad lõuad. Päris sõdurifunktsioone Kalev Pillil siiski vist ka ei olnud: kas ei jäänud tema hooleks rohkem nii-öelda pesasisese töömeeleolu loomine ja hoolitsus noorte eest…
Ta jäi tukkuma. Kujutlus maalis talle päratud lõuad. Kujutlus läks üle unenäoks. Kalev norsatas korra, ärkas sellest, kuid vajus seejärel juba sügavasse unne.
Ta magas niikaua, kuni tema valdustesse hakati sisse kippuma: koristaja tagus harjavarrega ägedasti vastu ust.
Kella poole kaheteistkümne paiku patseeris Kalev Pill mööda kesklinna, silmitses vaateaknaid, astus sisse raamatukauplustesse ja tundis end seejuures natuke pidetult. Ta oli helistanud ministeeriumisse, kuhu teda rajooni kultuuriosakonna andmetel pealelõunal oodati – kummaline, et keegi ei teadnud täpselt, mispärast – , kuid sealt teatati, et ministri asetäitja võtab Kalev Pilli vastu järgmisel päeval kell kaksteist.
Ministri asetäitja?! See tegi uhkeks, aga samas ka natuke murelikuks. Millega on tema, tagasihoidlik, tõsi küll, suure kogemustepagasi ning pika staažiga kultuuritöötaja silma paistnud? Või on ta hoopis milleski eksinud, midagi unustanud, millegi vastu patustanud? Ei, ei, seda ei saa nagu olla… Juba sellepärast mitte, et siis teadnuks rajooni osakond seda kõigepealt, veel enam – sellised asjad lahendatakse tavaliselt kohapeal ja need patud, millest rajooni juhtkond ministeeriumile teatab, peavad juba tõesti suured olema. Aga ka sel puhul on asjaosaline neist kõige varem teadlik.
Nähtavasti on oodata ikka midagi head. Võib-olla ollakse kuulda saanud mõnest Kalev Pilli omaalgatusest – raamatukogureedetest näiteks? Ei tea. Üks väga meeldiv variant oli veel, kuid Kalev ei lubanud ennast sellele mõtelda. Ei maksa loota, et ministeeriumis on märgatud tema poole aasta pärast kättejõudvat viiekümnendat sünnipäeva. Niisugustel puhkudel antakse aukirju, teinekord isegi aunimetusi, kuid vaevalt nii kõrges asutuses nüüd teda, tagasihoidlikku inimest… Jah, kuid natu-natukene pidi Kalev Pill ka seda võimalust silmas pidama, seda päris põnevusvärinata maha suruda ei läinud korda.
Mida selle tänase päevaga õieti peale hakata?
