tahtis Jaan saada ülevat tundmust.
Kuidas see oli juhtunud, et ta oli aastakümneid lugenud ükskõik mida, isegi Brežnevi memuaare, kokaraamatuid ja pornožurnaale – ning kordagi polnud ta käsi enam sirutunud Shakespeare’i sonettide järele?
Kui järele mõtelda, oli see lihtsalt masendav.
Jaan Ploompuu vangutas pead, tõusis järsult ja läks läbi saali leti juurde. Pilleriin heitis oma kastanikarva juuksed ujeda liigutusega silmilt ja jäi talle küsivalt otsa vaatama. Ta silmad olid helesinised, leebelt niisked. Korraks nägi Ploompuu neis iseenda argist ja kulunud peegeldust. Oma tõredat hobusenägu, oma kohmakaid prille, oma vanamoodset vallavanemahabet. Vana mees küll, kaks aastat üle poolesaja, aga ometi läbis teda korraks soe ja nõutu hoovus. Ehk oli see märguanne kõiksusest? Seal ei tohiks vanusevahel ju mingit tähtsust olla…
„Teate mis, ma tahaksin veidi Shakespeare’i sonette sirvida,” ütles Jaan Ploompuu intelligentselt. Tal oli tuhm, natuke nuriseva värvinguga bariton. Koolmeistrihääl, mis muud. Ta polnud endaga rahul. Ta polnud loomulik. Ja ta valetas peaaegu pahaselt:
„Pean nimelt paari kommentaari kontrollima.”
Pilleriini sinisilmad lõid raamatuhämaruses särama. Viivuks vaid, aga küllaldaselt selleks, et sünnitada Jaani hinges taas seda piinlikku soojust, aga ka ähmast kahtlust, et kas pole selle kena neiu näol tegemist kalgis argielus aina harvemaks jääva nähtusega – fanaatikuga? Raamatukoguhulluga, kellele on inglise klassiku luule tellimine ühe kohaliku kirjamehe poolt sedavõrd erandlik päevasündmus, mis lubab tal uskuda, et ta pole elanud asjata, episood, mida tahaks sõpradega jagada.
„Seitsmes köide,” reageeris neiu silmapilkselt ja tõttas riiulite varju.
Kulm kortsus, asus Jaan Ploompuu tellimislehte täitma. Teda näris nüüd ootamatu, aga aus küsimus: seisis ta siin nüüd ikka tõesti isand Williami või hoopis neiu Pilleriini pärast? Ja kui tõepoolest viimase pärast, siis kui narr see asi võis kõrvalt välja paista? Saalis nohises umbes pool tosinat kumava laubaga kaaslinlast. Polnud põhjust loota, nagu saaks kohalik kirjanik selles toas inkognito toimida, sonetiraamatut tellida.
Juba Pilleriin tuligi, oranži ümbrispaberiga paks köide ettesirutatud kätel. Tüdruk oli õhevil. Kuni ta kaarti täitis ja paberitega sekeldas, lõi Jaan raamatu lahti ja jõudis 530-dalt leheküljelt lugeda:
„Mõnd uhkeks teeb ta kunst, mõnd sünnipära,
mõnd varakus, mõnd jälle kehajõud,
mõnd õnnestavad rõivad, karrasära,
mõnd jaht, head hobuse- ja koeratõud…”
Rohkem polnud talle Shakespeare’i sonettide jaoks aega antud.
Ta tähelepanu äratas midagi muud ja piisavalt tavatut. Algul silmanurgast, siis juba otsekohese huviga jäi ta vaatama kaht valepeal sisenenud meest. Nood tammusid avastendide ees. Üks stend kandis nime „Kodukandi kirjanikke”. Seal tolmasid teiste seas ka kolm Jaan Ploompuu jutukogu. Jaani mäletamist mööda oli see näitus püsinud puutumatuna vähemasti neli aastat. See oli tegelikult lihtsalt üks säärane vana mööblitükk, mis kedagi ei seganud ja mida keegi ei märganud.
Aga nüüd uurisid kaks meest seda süsteemse huviga.
See selleks, aga need mehed olid politseinikud. Mõlemad noored, vibajad ja kohmakad.
Selline pilt oli lugemissaali jaoks tõesti midagi uut.
Pilleriin pöördus umbusklikult politseinike poole. Pool tosinat lugejat tõstsid samuti üksmeelselt ja häiritult pead. Aga Jaani habemesse tekkis heasoovlik muhelus. Mõnus oli vaadata oma noore riigi noori korravalvureid, kel kenad mundrid seljas ja kõrvalestad lapselikult roosad. See pilt sisendas usku ja lootust.
Asi edenes, riik tugevnes. Juba külastasid raamatukogu politseinikudki.
Jaan pani Shakespeare’i seitsmenda köite tasakesi kinni. Ja kuulis samas tahtmatult politseinike kahekõnet.
„Kuule, tuleb välja, et see Grigori Datunov on eesti kirjanik? Kes oleks võinud arvata,” imestas üks.
„Mitte mingi hinna eest,” ütles teine ja kirjutas midagi märkmikku.
„Vähe sellest,” ütles Ploompuu, köhatas hääle puhtaks ja jätkas sõbralikult: „Gregori, nagu me teda hüüame, elab põhiliselt maakodus. Linnas liigub ta harva – tema on rohkem loodusemees. Ta on rahvuselt venelane, kuid valdab lõunaeesti murrakuid paremini kui ükski teine eesti kirjanik. Veel on kriitika kinnitanud, et Gregori on üks meie kirjanduse parimaid stiliste.”
„Ah nii…?” tänas üks politseinik. „Te andsite meile väärtuslikku infot.”
„Pole tänu väärt,” ütles Ploompuu.
„Te paistate asja tundvat,” lausus söakam korravalvur. „Ehk oskate meid veelgi aidata? Me otsime üht kodanikku ja kuna teda tööl, kodus ega suvemajaski polnud, andis ta abikaasa meile nõu siia sisse astuda.”
„Püüan kindlasti, kuigi pole kindel, et…” alustas Ploompuu elavalt. Ta hääl oli nüüd lahti läinud, tuhm kõla kadunud, turi sirgeks tõmbunud, ta oli nüüd heas jutuvormis nagu mõnes õnnestunud koolitunnis. Ta tajus endal inimeste huvilisi pilke. Ta tunnetas ilusa raamatulaenutaja vaikset vaimustust.
„Me otsime härra kirjanik… ee, üks silmapilk… härra Jaan Ploompuud, jah, just,” ütles politseinik märkmikku kiigates.
Jaani suu vajus lahti. Esimene reaktsioon oli tumm hirm. Mis muud kui refleks vanadest aegadest, mil veel miilitsat ja iseäranis julgeolekut sai kardetud. Oma ebameeldivad kogemused mõlemaga olid temalgi olnud. Mingi sekeldus kadumaläinud karvamütsi ümber, mingid õpilaste seas ringeinud masinakirjatekstid… Aga siis läks tume lumm üle. Härra kirjanik Ploompuu tõmbus erksalt kikki.
„Soo-soo?” muheles ta silma kissitades. „Pean vist patu üles tunnistama. Mina see mees olengi.”
Politseinikud vahetasid üllatunud ja kergendunud pilgu. Alles nüüd märkas Jaan Ploompuu, et noormeeste näod olid piisavalt murelikud ja isegi veidi higised.
Üks politseinik võttis nüüd mapist valge ümbriku.
„Meid on volitatud… See, et… Me peame selle kirja teile käest kätte üle andma,” ütles ta.
„Allkirja vastu!” lisas teine.
Nende erutus nakatas Jaanigi.
„Härra Ploompuu… Te olete ju ikka Eesti Kirjanike Liidu liige, eks?” küsis söakam politseinik. „Meil paluti seda igaks juhuks täpsustada. Millegipärast.”
„Seda küll,” kinnitas Jaan. Mõtles järele ja naeratas malbelt: „Ma vist nägin ennist teie autot tänaval. Te sõitsite minust kaks korda mööda.”
„Täiesti võimalik,” nõustusid noored politseinikud. „Kahjuks ei osanud peatuda. Järgmine kord oleme targemad. Nii et paluks siia nagu allkirja või nii,” ulatati talle mapp. Jaan kirjutas hetkegi kõhklemata näidatud reale oma nime. Oma riik ja oma politseinikud ei saanud oma kirjanikule halbu sõnumeid tuua. Ta jõudis kviitungit meenutaval paberil märgata teistki allkirja: see oli järve taga elava Ullo Tillaku jõuline autogramm.
„Kui see millegipoolest oluline on,” rääkis ta pastakat kinni klõpsatades,
