Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond. Raul Sulbi

      Harvardis keemilise füüsika alal doktorikraadi kaitsnud Catherine Asaro (1955) sündis Oaklandis Californias, kasvas üles Päikeselises osariigis, kuid elab nüüd idarannikul Washington DC lähedal. Ta debüteeris ulmes 1993. aastal lühilooga «Tants sinises» (Dance in Blue), mis avaldati David G. Hartwelli antoloogias «Igavesed jõulud» (Christmas Forever; 1993). Varem ka balleti ja džässtantsuga tegelenud Asaro õpetab tänapäeval erinevates õppeasutustes gümnasistidele ja tudengitele matemaatikat, füüsikat ja keemiat ning tema õpilased on USA erialaolümpiaadidel tihti kõrgeid kohti võitnud.

      Tema abikaasa John Kendall Cannizzo töötab astrofüüsikuna NASAs ning neil on Inglismaal Cambridge’is matemaatikat õppinud balletitantsijast tütar. Kirjaniku isa on kuulus keemik Frank Asaro, kes 1980. aastal avastas nn. iriidiumianomaalia ning kuulus teadlastegruppi, mis pakkus sellest lähtudes välja teooria, kuidas 65 miljonit aastat tagasi, kriidiajastu lõpul põrkas Maaga kokku asteroid (Yucatáni poolsaarel), mis põhjustas tohutu kataklüsmi, muu hulgas ka dinosauruste väljasuremise. Kuigi teooriat alul kõvasti kritiseeriti, on see aastatega muutunud kõige tõenäolisemaks dinosauruste väljasuremise seletuseks.

      Asaro muusikalembusest annab tunnistust näiteks fakt, et 2009. aastal kirjutas ta Baltimore’ist pärit alternatiivroki ansamblile Point Valid plaaditäie laulusõnu, mis baseerusid ta romaanil «Teemanttäht» (Diamond Star; 2009). Tulemust nimetas kirjanik ise romaani soundtrack’iks. Lisaks sõnadele kirjutas Asaro ka paari laulu muusika ning laulis mõned lood sisse. Koostöö bändiga on jätkunud ka hiljem.

      Tänapäeva ulmekirjanduses on Asaro üsna haruldane autor, kuna kasutab oma ilukirjanduses reaalseid uusima teaduse spekulatsioone. Tema SF-romaanides kasutusel olev kosmoselendude viis rajaneb näiteks tegelikel matemaatilistel arvutustel, millest rääkiv teadusartikkel ilmus ajakirja American Journal of Physics 1996. aasta aprillinumbris. Aga kvantmehaanikat, matemaatikat ja teoreetilist füüsikat leiab tema romaanides veel rohkesti kuni konkreetsete võrrandite ja diagrammide esitamiseni välja. Tõsiteaduslikku fantastikat (hard science fiction) edendava USA suurima ulmeajakirja Analog (endine Astounding Science Fiction) tollane peatoimetaja Stanley Schmidt kiitis näiteks Asaro esikromaani, kuna «see pole lihtsalt muljetavaldav ja hea lugu, vaid seda liiki spekulatsioon, mida tänapäeval nii harva kohtab – sisaldades reaalselt moodsat teaduslikku lahendust, mis võib isegi olla teostatav».

      Ulmes on Asaro tuntud eelkõige oma 14 romaanist ja tosinkonnast lühemast tekstist koosneva Skolia impeeriumi saagaga. Sarja võiks iseloomustada kui hoogsat dünastilist kosmoseooperit, kus omavahel põrkuvad Skolia impeeriumi ja nende põhirivaali, Eube Üksmeele nime kandva orjandusliku impeeriumi huvid. Erinevalt aga Lois McMaster Bujoldi ja David Weberi galaktikaimpeeriumide ja kosmoseooperite maailmadest, millega võiks esmapilgul paralleele tõmmata, on Asaro tekstides väga tugev romantiline armastusromaanide element. Kesksel kohal Asaro teostes on rivaalitsevate impeeriumide valitsevate dünastiate erinevate liikmete omavahelised kokkupuuted, lähisuhted, konfliktid ja neist tulenevad intriigid. Tänu sellele üsnagi domineerivale armastusromaani elementide sissetoomisele, on Asaro romaanid ulmeringkondades leidnud pisut nagu nõutut ja segaduses vastuvõttu, nendega ei osata õieti suhestuda.

      Muidu on Asaro romaanid aga üsna hästi võrreldavad Bujoldi Miles Vorkosigani tekstidega: ka siin on kesksel kohal tugevad, tihti sõjaväelise taustaga aadlisoost tegelased, kes tegevuse käigus sageli vastaspoole esindajasse armuvad. Bujoldist eristab Asarot aga selge matriarhaalse mõõtme sissetoomine, tema Skolia impeerium pärineb veelgi varasemast ja üheselt matriarhaalsest Rubiinkeisririigist, sestap on kosmoseooperite stereotüüpsed soorollid Asaro teostes tihti ümber pööratud. Ilmselt just see on ka peamiseks põhjuseks, miks Asaro raamatuid populaarsuselt Ameerika turul Bujoldi omadega võrrelda ei saa. Sest näiteks naispeategelasega, aga sugude täielikust võrdsusest jutlustava David Weberi kosmoseooperid Honor Harringtonist on USA turul edukuselt Bujoldi teostega ühe pulga peal.

      Skolia impeeriumi esimene tekst, jutustus «Valgus ja vari» ( Light and Shadow) ilmus ajakirjas Analog aprillis 1994. Sellele järgnes 1995. aastal romaan «Alginversioon» (Primary Inversion), mille peategelaseks on hävituspiloot Sauscony Lahaylia Valdoria Skolia, keiserliku dünastia liige, seega neuroloogiliselt muundatud inimene, kelle organismis tegutsevad nanomedi nime kandvad biomehhid, mis parandavad reaktsioonikiirust, ravivad haigusi ja teevad muud taolist. Kuigi iseseisva romaanina mõeldud, paigutub teos Skolia impeeriumi saaga kronoloogias kuskile keskele. Siinkohal tuleb silmas pidada ka, et kogu sarja tegevus hargneb mitme inimpõlve jooksul. Ilmselt poleks ülearune lisada, et järgnevalt avaldatud jutus, mis on ilmumisjärjekorras kuues Skolia-sarja tekst, esineb Sauscony Valdoria nime all Soz. Skolia impeeriumi saagas on galaktikas õieti kolm suurjõudu, lisaks hiljuti kosmoselendudeni jõudnud Maa tsivilisatsioon. Kuid ka Skolia ja Eube on maalaste järeltulijate rajatud. Nimelt deporteeris 6000 aastat tagasi võõras tulnukrass hulga inimesi (maiade eellasi) Rayliconi planeedile ning lahkus ise, jättes maha osa oma vahendeist. Selle baasil leiutasid inimesed Rayliconil kosmoselendude tehnoloogia (inversiooni), asutasid Rubiinkeisririigi ning koloniseerisid sadu planeete. Impeerium aga varises kokku ning paljud maailmad jäid tuhandeteks aastateks isolatsioonis edasi arenema. Kuid ajapikku impeerium taastati ning taasavastati ka võimalused kosmoselendudeks. Avastati ka tehnoloogia, mis võimaldas arenenud telepaatidel rajada tähtedevahelise suhtlusvõrgustiku. Geneetiliste eksperimentide, mille eesmärgiks oli eriti võimekate telepaatide aretamine, tulemuseks oli aga ka praakrass – aristod, inimesed, kes tunnevad naudingut teiste, eriti telepaatide piinamisest, võimuiha ja üleolekutunnet ning on lühidalt öeldes sadistid. Nende liider Eube Qox rajas Eube Üksmeele nimelise impeeriumi. Eubelased hakkasid oma naudinguiha rahuldamiseks ise telepaate aretama, kuna mida võimekam on telepaat, seda tugevamaid valuaistinguid ta piinamisel edastab ning seda suurem on eubelaste nauding. Üks aristode aretatud võimekas telepaat tappis aga oma vangistajad, põgenes ning rajas Skolia impeeriumi.

      Nagu juba öeldud, kuulub sarja kokku 14 romaani ning pea samapalju lühiromaane ja jutustusi, neist parimaks peetakse enamasti romaani «Viimane pistrik» (The Last Hawk; 1997), milles Skolia valitseva dünastia üks pärijaid, rõhutatult veetleva välimusega prints Kelricson Garlin Valdoria Skolia, Sozi vend, teeb hädamaandumise Coba-nimelisele matriarhaalsele planeedile, mille võimukad naised teda omavahel müüma ja vahetama hakkavad – meile harjunud soorollide puhul see kindlasti nii pikantne ei tunduks. Igatahes jääb Kelric Valdoria planeedile vangi 18 aastaks ning saab erinevate naistega mitu last. Kui prints Kelricu lugu jätkub romaanis «Tõusupäike» (Ascendant Sun; 2000), siis «Alginversioonis» alanud verine kosmosesõda, nn Kiirgussõda vaenulike impeeriumide vahel kulmineerub romaanis «Radiantmered» (The Radiant Seas; 1998). Hiljem kirjutas Asaro sarja senisele sündmuste pealiinile veel mitu eel-, kõrval- ja järellugu. Skolia saaga sündmuste pealiini mõttes kõrvallooks liigitub ka siinilmuv lühiromaan «Virmalised neljal häälel» (Aurora in Four Voices), mis ilmus esmakordselt ajakirjas Analog detsembris 1998, taastrükiti samanimelises jutukogus (2011) ning avaldati ka David G. Hartwelli ja Kathryn Crameri supermahukas antoloogias «Kosmoseooperi taassünd» (The Space Opera Renaissance; 2006).

      Lisaks sellele tsüklile on Asaro avaldanud üksikromaane, aga ka viis köidet fantaasiaromaane, mida nimetatakse Aronsdale’i ehk Kadunud kontinendi sarjaks. Asaro oli kaks ametiaega aastail 2003– 2005

      Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni (SFWA) president ning on kaks korda võitnud selle organisatsiooni välja antud ulmeauhinna Nebula. Esimese kolleegipreemia pälvis ta 2001. aastal Skolia saagasse kuuluva romaani «Kvantroos» (The Quantum Rose; 2000) eest, teise Nebula sai ta 2009. aastal sarjavälise lühiromaani «Aegruumi bassein»

      (The Spacetime Pool; 2008) eest. Veel mitmed tema jutud on jõudnud Hugo ja Nebula auhinna finalistide sekka ning võitnud ajakirja Analog lugejaküsitlusi, nagu ka käesolev lühiromaan, millel on ette näidata kõik need kolm tunnustust.