mis tekkis sedamööda, kuidas üha enam planeete Impeeriumi valitsuse alla tuli. Aga see võimaldas Crankenshaftil teda santažeerida – kui Jato Nightingale'ist põgeneb, ootab teda surm või ajupuhastus.
Crankenshafti töö oli tuntud üle tuhande tähesüsteemi. Ta oli geenius geeniuste seas ja Ansatzil tähendas see võimu. Talle anti kõik, mida ta oma kunsti eest tahtis.
Jato sealhulgas.
Jato lamas voodis, suutmata uinuda. Ta oli tuled hämaraks keeranud, kuni seinu mahendasid üksnes ähmased pildid liivast pühitud põldudest. Tema enda loodud holokunst, mälestused kodust.
Isegi pärast kaheksat aastat pidas ta tuba ikka veel imeliseks. Ta oli üles kasvanud kahetoalises hurtsikus, mida tema perekond jagas veel kahe perekonnaga. Siin oli üksnes tema päralt suletekiga voodi, ümar kirjutuslaud, peegel, vannituba ja pehmed vaibad põrandal. Unelejad ei võtnud üüri ja maksid talle elamisraha. Arstiabi sai ta tasuta, sealhulgas valgusepaneele ja vitamiinidega toidulisandeid, mida ta päikesenäljane keha ihkas.
Täna tundus tuba tavalisest tühjemana. Ta loobus magada üritamast ja suundus kirjutuslaua, sõõrja pöörleva mööblitüki juurde. Ta võttis ülemisest sahtlist välja oma kuju. Ta oli tulnud Ansatzile imele lootes, et kaubelda muinasjutulise aarde pärast. Tollal olid tal omaenda unistused, mida ta tahtis niisuguse meistriteose müümisega teoks teha: isiklik farm, äri, parem kodu oma pere jaoks, kuhjaga välja teenitud pensionile jäämine vanematele, naine ja lapsed talle endale. Elu.
Kunsti teha polnud tal kunagi plaanis olnud. Ometi, kuidas võis keegi Nightingale'is elades loometungi eitada? Kuju lõpetamiseks oli kulunud aastaid ja nüüd hoidis ta seda peidus, teades, kui puudulikuks unelejad ta püüdeid peaksid. Talle see ikkagi meeldis.
Et saada kivi, mida ta soovis, oli ta roninud mööda Nightingale'i aluseid tuulest nühitud kaljusid alla, öömustadesse varjudesse kaduvatesse lõhedesse. Seal oli ta lõiganud kamaka musta marmorit, mida inimkäsi polnud enne puutunud. Oma ruumides tagasi, oli ta vorminud sellest laialisirutatud tiibadega linnu, keha all küünistega jalad, toeks samast kivist raiutud alus. Järgmiseks tegi ta sellest savikoopiad. Ta veetis mitu aastat koopiaid tahuliseks lõigates, neid ümber tehes, kuni jäi rahule. Seejärel lõikas ta tahud kujusse ja inkrusteeris need kristallisäraga.
Unelejad kasutasid oma loomingu kujundamiseks elegantseid matemaatilisi teooriaid. Jato teadis, et sellega võrreldes on tema oma lihtne. Tahkude geomeetria määras fuuga neljale häälele, iga hääl tema elu üks külg: kodu ja Sandstormi elu kaotus; ilu nagu Nightingale'i kõledas hiilguses; üksindus, tema ainuke kaaslane siin; ja koit, mida ta enam iial ei näe.
Ta heitis kuju käes hoides voodisse ja jäi magama.
Lind laulis imelist fuugat, luues üheaegselt kõiki nelja häält. Jato jooksis seda hoides läbi Nightingale'i. Jälitav Mandelbroti droon jõudis üha lähemale, kuni võrises viimaks temaga vastamisi. Fraktaalid keerdusid selle pinnalt lahti ja muutusid punutud terasspiraalideks. Need mähkisid end ümber ta keha, muljudes rinda ja käsivarsi, sundides linnu vaikima. Ta vankus jäiste tähtede all ja langes Ruututõstu esimesele astmele.
Ta maadles spiraalidega, kuni sai käed vabaks ja surve linnule lõdvenes. See laulis taas ja tema hääl tõusis lootuse tiivul tähtedeni.
Fraktaalispiraalid langesid ta kehalt maha. Kui Jato püsti tõusis, ilmus välisilmlane, astus välja Ruututõstu katvatest varjudest. Ta lükkas spiraalid varbaga eest ja need sulasid ära, lõputult korduvad mustrid ähmastusid helkiva hõbeda tiikideks, lind laulis ikka, selle fuuga nende ümber noodiuduna rullumas.
Välisilmlane jäi kõigest sammukese kaugusel seisma. Naise silmad olid sügavrohelised, kirjud nagu mets, tohutu suured ja tumedad. Ta silitas sõrmedega üle mehe huulte. Jato pani käe naise seljale, vajutades just parasjagu tugevasti, et otsus kuuluks teisele: jääda sinna, kus ta on, või astuda veel üks samm ja puudutada kehaga mehe oma.
Naine astus veel ühe sammu..
Võõrastemaja Whisper oli öös graatsilisena mõjuv ümar hoone. Jato seisis oma pampu käes hoides selle ukse ees, helkivate metallplaatidega ääristatud kaarja metallportaali juures.
«Avane,» ütles ta.
Ei juhtunud midagi.
Ta proovis uuesti. «Avane.»
Uksele tekkisid keerlevad jooned ja täpid ning moodustus holo, ukse ees rippuv merevaigukarva varb. Varva kõrvale ilmus kõverjoon, mis pöörles ümber selle, manades esile vormi. Kui see lõpule jõudis, rippus õhus vaas, varb keskkohta läbimas. Kujutisel keerlesid rahustavad pastelsed mustrid.
«Pöördkeha valmis,» ütles uks. «Alusta integreerimist.»
«Mida?» küsis Jato. Ükski uks polnud kunagi varem palunud tal «integreerimist alustada».
«Kas loon teistsuguse keha?» küsis too.
«Ma tahan, et sa avaneksid.»
Hõbedased ja mustad keerud ujutasid vaasi üle. «Sa pead arvutama keha ruumala.»«Kuidas?»
«Määrama integraali. Valima rajad. Integreerima. Nõutav on arvuti abi.»
«Mul pole õrna aimugi, kuidas seda teha.»
«Siis ma ei saa avaneda.»
Jato sügas lõuga.
«Ma tean kasti ruumala.»
Vaas tuhmus ja ilmus kast. «Alusta integreerimist.»
«Selle ruumala on laius korda kõrgus korda pikkus.»
Kast ja varb kadusid. «Avane,» ütles Jato. Ikka ei mingit reaktsiooni.
Jato juurdles, kas võõrastemajapidaja laseb uksel kõiki külastajaid niimoodi kiusata. Teisest küljest, unelejad ilmselt naudiksid seda mängu.
«Jato?» küsis uks.
«Jah?»
«Kas sa ei taha siseneda?»
Mees mühatas nördinult. «Milleks muuks ma ütleksin: «Avane»?»
Kast ja varb ilmusid uuesti. «Alusta integreerimist.»
«Ma juba tegin seda.»
«Tundub, et olen sattunud tsüklisse,» möönis uks.
Jato naeratas. «Kas sa kasutad uut programmi?»
«Jah. Ilmselt vajab see veel tööd.» Uks libises lahti. «Palun sisene.»
Vestibüüli valgustas laserpannoodest pärinev summutatud valgus. Kui põrand tema raskuse registreeris, kõlas mahe kellahelin, õhku täitsid perioodiliste lainetena teravaks ja seejärel magusaks muutuva aroomi puhangud.
Võõrastemajapidaja lett koosnes kolmest umbes pihakõrgusest kontsentrilisest silindrist, kõik tehtud merevaigust, mis oli aatomhaaval molekulaarkoosturites valmistatud nagu enamik Nightingale'i ehituses kasutatavaist väärismineraalidest. Võõrastemajapidaja istus silindrite sees paikneva ümmarguse laua ääres ja luges raamatut.
Jato läks leti juurde. «Ma tahaksin näha ühte teie klientidest.» Ta teadis, et välisilmlane peab siin olema: see võõrastemaja oli ainuke asutus Nightingale'is,
