luges edasi.
Jato kortsutas kulmu ja ronis siis üle silindrite. «Välisilma naine. Ma vajan tema toa numbrit.»
Võõrastemajapidaja hõõrus oma raamatu serva ja holod selle kohal hakkasid näitama Straussi valsi taktis keerlevaid tantsijaid.
Jato tõmbas tal raamatu käest. «Ole nüüd.»
Võõrastemajapidaja võttis raamatu üleski vaatamata tagasi. Jato selja tagant kostis vurinat ja Mandelbroti kera müksas ta käsivart.
«Ma olen talle võlgu,» ütles Jato. «Ta andis mulle unenäo.»
See köitis uneleja tähelepanu. Ta vaatas üles, läbikumavad kulmud poolläbipaistvas näos kõrgele kergitatud. «Sa tuled Unenäotasuga?» Ta naeris. «Sina?»
Jato üritas mitte hambaid kiristada. «Sa tead – tasu tuleb pakkuda.»
«Ta on number neljas," ütles mees.
Jato polnud tegelikult vastust oodanud. Ilmselt olid unenäovõla kirjutamata seadused tugevamad isegi võõrastemajapidaja vastikusest suurte mitteläbikumavate inimeste suhtes.
Ülemistele tasanditele viisid vanamoodsad trepid. Kui Jato ronis, lülitus sisse holokunst, ujutades seinad värviga üle. Ta vaatas tagasi ja nägi holosid tuhmumas, kuni õhus tantsisklesid vaid valgusesädemed, aimates järele iidses mullikambris osakeste jäetud jälgi.
Keegi ei vastanud, kui ta number nelja juures koputas. Ta proovis veel kord, ikka ei mingit vastust.
Kui ta lahkuma hakkas, kostis selja tagant klõps. Ta pöördus ja nägi ukseavas välisilmlast, tagantpoolt langev valgus sädelemas sassis juuste kuldotstel. Naine kandis halle põlvsaapaid ja pehmet sinist kombinesooni, mis rõhutas ta kehakumerusi. Tema kombinesooni ainukesteks kaunistusteks olid kaks kuldrõngast ümber kummagi õlavarre. Mõlemat saabast ääristas toru, mis kulges kontsast saapa sääreotsani – kummaline stiil, ent ligitõmbav.
«Jah?» küsis naine.
Jato neelatas, juureldes, kas on endale just nina peale andmise korraldanud. Ta üritas leida nutikat sissejuhatust, mis paneks naise end vabalt tundma, ärataks ehk huvi või isegi võluks. Välja tuli sädelev: «Ma tulin sind vaatama.»
Uskumatul kombel astus naine kõrvale: «Tule sisse.»
Tema tuba oli meeldiv, kuldsete kardinatega akna ees ja kena segiaetud voodiga, mis nägi välja, nagu oleks naine seal maganud.
Jato kõhkles. «Kas ma äratasin su üles? Ma võin hiljem tagasi tulla.»
«Ei. Praegu on hea.» Ta viipas mehe väikese metallivarjundites helkiva laua poole, mille lainelist jalga toetas kaks plaati, ülemine ühendatud alumisega pilu kaudu, mis kulges selle keskkohast servani. Nightingale'is levinud stiil. Ainuke selgitus, mille Jato oli eales suutnud mõnelt unelejalt saada, oli: «Riemanni pind.» Ta oli selle raamatukogus välja otsinud ja leidnud ähmase kirjatöö kompleksmuutujate teooria kohta, mis ilmsesti selgitas, kuidas see pind muudab mitme väärtusega avaldise matemaatiliseks funktsiooniks.
Kui nad olid istunud, asetas ta oma kompsu naise ette ja tõi kuuldavale ametlikud fraasid. «Sa andsid mulle unenäo. Ma pakun vastutasuks oma tööd.»
Naine jälgis ta nägu. «Ma ei saa aru.»
«Ilusa unenäo.» Mees mõtiskles, kas ta jutt kõlab sama kohmetult, kui end tunneb. «See on minu vahetuskaup.» Ümbrispaberit ära tõmmates näitas ta naisele lindu. Sellest loobumine oli raskemgi, kui ta oli oodanud. Aga see oli auküsimus: ta oli võlgu ja see oli ainuke tasu, mis tal anda oli.
Mehe nägu hakkas hõõguma, kui naine seal istus, pilk ainiti tema elu loomingul.
Mees teadis imesid, mida naine oli Nightingale'is näinud, selle kõrval oli lind haletsusväärne.
«See teeb muusikat,» ütles mees. «Ma mõtlen – see ei tee muusikat, vaid ütleb, kuidas seda teha.»
Naine vaatas tema poole üles. «Jato. Ma ei saa seda vastu võtta.» Ta näole tekkis kummaline ilme, mis tuli ja läks liiga kiiresti, et seda lahti mõtestada. Kui mees poleks paremini teadnud, oleks ta seda aukartuseks pidanud. Siis ütles naine: «Eeskirjad ei luba mul kingitusi vastu võtta.»
Läbi keeldumise torke taipas mees, mida teine oli öelnud. «Kust sa teadsid, et mu nimi on Jato?»
«Pärast seda, kui me vestlesime, otsisin su Ansatzi andmed üles.»
Mees põrnitses talle otsa. Need andmed olid kinnised. Selline oli kokkulepe: kuni ta teeb, mida Crankenshaft tahab, jäävad tema dokumendid salajaseks ja tal on Ansatzil suhteline vabadus.
Kuidagi hoidis ta hääletooni tasasena. «Kuidas?»
«Ma küsisin,» ütles naine. «Võimud pidid mind lubama.» Põrgumoodi. Nad pidid ei ütlema. Kas tema kohalolek oli muutunud nii vastikuks, et nad otsustasid tast Crankenshaftile vaatamata lahti saada? Või ehk ei vajanud Crankenshaft teda enam.
Siis jõudis Jatol kohale, mida naine veel oli öelnud. Eeskirjad ei luba tal kingitusi vastu võtta. Eeskirjad.
Muidugi. Ta oleks pidanud selle varem ära tundma. Kuldpaelad naise kombinesoonil polnud mingi kaunistus. Need märkisid auastet.
«Sa oled IKK sõdur,» ütles mees.
Naine noogutas. «Impeeriumi Sõnumitooja. Sekundaarklass.»
Jato vaatas teda pärani silmi. Sekundaar oli auastmelt võrdne koloneliga ja «sõnumitooja» tähendas luureohvitseri. Ta oleks peaaegu palunud kõrge taseme spioonikütil end Ansatzilt minema smugeldada.
IKK ehk Impeeriumi Kosmosekomando oli tuntud kosmoses ainuke kaitse kauplejate vastu, kelle sõjavägi tavatses «kutsuda» asustatud maailma oma kasvavate valdustega ühinema. Kõiki asustatud maailmu. Kas nad tahtsid ühineda või mitte. Kauplejate majandus tugines nende sõnul «heasoovlikul töölepingute vahetusele, mille eesmärgiks on nii töötajate kui ka nende töölepinguid valdavate valitsusühingute hüvang». Üks loomingulisemaid, samas hirmuäratamavaid eufemisme, mida Jato oli orjapidamise kohta kuulnud. Vastuseks oli moodustatud Impeerium, vabade maailmade katse selliseks jäädagi. Sellepärast olid nii paljud kolooniad, sealhulgas Ansatz, Impeeriumiga ühinenud vaatamata autonoomia kaotusele, mis kaasnes IKK autokraatse juhtimisega.
Ta kõneles rahuga, mida ei tundnud. «Kavatsed sa mu IKK-le üle anda?»
«Noh, ei,» ütles naine. «Ma lihtsalt mõtlesin sinust pärast seda, kui sa mulle seal kummalisel trepil järgnesid.»
Meest haaras kergendustunne, millele järgnes usaldamatus, siis pahameel, siis piinlikkus. Heameel linnu loomise üle oli üks tema vähestest lohutustest Ansatzil. Kui ta nüüd seda vaatab, meenub talle iga kord, kuidas naine selle tagasi lükkas.
Kui ta end jalule ajas, kerkis teise näole mingi emotsioon. Kahjutunne? See oli segi muude asjadega, võib-olla ujedusega, isegi tagasitõrjumise kartusega. See kadus liiga kiiresti, et mees saanuks kindel olla.
Naine tõusis. «Kas ma võin paluda alternatiivset kingitust? Midagi, mis eeskirju ei rikuks?»
Tal polnud alternatiivseid kingitusi. «Mida sa silmas pead?»
«Mulle meeldiks Nightingale'i näha.» Naine kõhkles. «Võib-olla
